Sel õhtul andsid meistrid simultaani kordamööda, üks mängis umbes tunni, siis asus tema asemele järgmine. Kui Bobby võttis oma uute puitmalendite taga istet, astus talle esimesena vastu Max Pavey, kolmekümne kahe aastane radioloog, kes oli nii Šotimaa kui ka New Yorgi osariigi meister ja parajasti oma võimete tipul. Pavey oli esimene meister, kellega Bobby sai mängida. Samuti on tõenäoline, et tegu oli tema esimese tõsise partiiga õppinud kogenud maletaja vastu. Seda, mis nüüd järgnes, võib võrrelda juhtumiga, kus omasugustega paar tennisemängu pidanud seitsmeaastane laps läheb väljakule endiselt aktiivselt võistlustel osaleva John McEnroe vastu.
Selle laua juurde, kus väikest kasvu Bobby oli vastakuti enesekindla tviidpintsakus Max Paveyga, kogunes vaatajaid murdu. Poiss võttis seda, mis ta parajasti teeb, täie tõsidusega, mistõttu partii äratas üha enam vaatajate tähelepanu. Ta oli roninud põlvili toolile, et saada malenditest paremat ülevaadet.
Bobbyl oli meeles peamurdmisülesannete lahendamisest saadud kogemus. Ta ei tohi teha käike liiga kiiresti. Ta teadis, et kusagil peidus olev lahendus on lihtsalt vaja leida, kui tal oleks ainult aega, aega, rohkem aega. Pavey, kes paistis silma kiire mänguviisi poolest – ta oli hiljuti tulnud USA kiirmale meistriks –, liikus nii nobedasti ringi, et jõudis vaevu seisu uurida, kui tegi juba oma käigu, ning jõudis Bobby laua juurde nii ruttu, et poiss ei jõudnud kõike sedavõrd põhjalikult läbi kaaluda, kui oleks tahtnud. Tol õhtul oli simultaanil ainult kaheksa mängijat, mis tegi kõigil raskemaks meistrile vastu saada, sest kui osalejaid olnuks rohkem, oleks see Pavey liikumist aeglustanud.
Meister oli liiga tugev vastane. Umbes viieteistkümne minutiga püüdis piipu pahviv Pavey Bobby kuninga kinni, millega partii oli lõppenud. Ta sirutas poisile heatahtlikult käe ja lausus sõbraliku naeratuse saatel: „Tublisti mängitud.” Bobby tunnistas mõne hetke üksisilmi lauda. „Ta tegi mulle ära,” tõdes ta konkreetselt mitte kellegi poole pöördudes. Ja puhkes siis nutma.
Hoolimata oma fenomenaalsest mälust ei suutnud Bobby täiskasvanuna kunagi meelde tuletada käike, mis ta Pavey vastu tegi. Aastaid hiljem kutsus sõbra mõtlematult tehtud märkus, et tõenäoliselt lootis Bobby võita oma esimese partii meistri vastu, esile järsu vastuväite: „Muidugi mitte!” Ta lisas veel, et Pavey võttis teda arvatavasti liiga kergelt ja ta ise paneb imeks, et pidas niigi kaua vastu. See, et ta puhkes pärast nutma, näitab tema järjest tõsisemat suhtumist mängu. Isegi seitsmeaastasena ei pidanud ta ennast amatööriks. Hiljem on Fischer tunnistanud, et sellel partiil oli tema edaspidisel motiveerimisel suur osa.
Üks pealtvaataja sellel õhtul oli lühikest kasvu kiilaspäine, veidi rohkem kui neljakümneaastane Carmine Nigro, keda Bobby kirjeldas rõõmsameelsena.
Nigro jälgis Pavey-Fischeri partiid tähelepanelikult. Bobby tehtud käigud meeldisid talle. Need ei olnud küll hiilgavad, aga olid mõistlikud, iseäranis algaja kohta. Ülimalt tähelepanu koondades näis Bobby lülitavat välja kõik teda ümbritseva. Kui partii oli lõppenud, astus Nigro Regina ja Bobby juurde ning tutvustas ennast kui Brooklyni maleklubi äsja ametisse valitud presidenti. Ta ütles, et Bobby võiks tulla klubisse iga teisipäeva või reede õhtul. Ei, poisi käest liikmemaksu ei nõuta, kinnitas Nigro Reginale. Ema viis poja klubisse, mis asus Brooklyni muusikaakadeemia vanas hoones, juba järgmisel õhtul.
2
Lapsepõlve kinnismõte
Kui seitsmeaastane Bobby ema saatel ühel 1951. aasta jaanuari reedesel õhtul esimest korda Brooklyni maleklubi uksest sisse astus, oli see enneolematu sündmus. Õigupoolest oli ta esimene laps, kellel lubati siia tulla. Isegi Regina Fischeri siinviibimine oli ebatavaline: näha polnud ühtki teist naist, sest toona polnud klubi hingekirjas ainsatki naist ja sama võis öelda paljude teiste Ühendriikide klubide kohta.
Klubi uue presidendina tegi Carmine Nigro teatavaks, et Bobby on tema külaline ja võidakse ka klubi liikmeks võtta. Kellelgi polnud julgust vastu vaielda. Paljudes maleklubides, sealjuures mitte üksnes Ameerika Ühendriikides, vaid üle kogu maailma, oli traditsioon, et lapsi pole seal kuulda ja päris kindlasti mitte näha. Isegi Emanuel Laskerit, kellest lõpuks sai male maailmameister, ei võetud tema ilmselgest andekusest hoolimata Saksamaal kohalikku maleklubisse.
Kohe pärast kodusõda asutatud Brooklyni maleklubi oli kogu riigi üks mainekamaid. See asus imposantses ja väärikas Brooklyni muusikaakadeemia hoones, kus on esinenud Enrico Caruso ja Geraldine Farrar. Klubi on saavutanud erilise autoriteedi, võisteldes igal aastal Metropolitan Chess League’is, edestades sageli kümneid kogu New Yorgi piirkonna klubisid. Sellegipoolest ei näinud Bobby malelaudade kohale kummardunud sigareid suitsetavate kogenud mängijate ees mingit aukartust tundvat.
Ruum oli vaikne, välja arvatud üksikud malendi ägedast vastu lauda põrutamisest tekkinud klõpsatused. Pärast partii lõppu võis mõni mängija küsida: „Kui ma oleksin oda asemel käinud vankriga, mis te siis oleksite teinud?” Või pomiseda pahaselt: „Mativõimalus jäi mul kahe silma vahele. Võinuksite viigi pärast õnnelik olla.” Igal juhul räägiti vaiksel toonil isegi siis, kui kõneleja oli pahane. Bobby vaatas imestusega ringi, mõnest žargoonisõnast sai ta aru ja püüdis ka ülejäänuid lahti mõtestada.
Sel õhtul otsekohe Bobby ette kerkinud probleem tulenes peamiselt tema võimalike vastaste mõttemaailmast. Mitte keegi klubi veteranidest ei tahtnud poisikesega mängida, iseäranis veel seetõttu, et Bobby nägi pigem välja nagu viieaastane. Kõrge laega ruumi läbis summutatud koorina närviliste ja pahaste sosinate koor, kui meestel soovitati anda Bobbyle võimalus. Tooniandev arvamus oli: Küllalt halb on kaotada omasugusele, aga mis siis, kui kaotan seitsmeaastasele? Kui piinlik! Kogu maine läinud! Pärast Nigro keelitusi andis paar vanemat mängijat järele ja soostus Bobbyga partii või paar mängima.
Enamik neist olid kogenud turniirimängijad, mõned lähenesid tasemelt koguni Max Paveyle. Sündmuste edasine käik näitas, et neil polnud siiski mingit põhjust karta: Bobby kaotas sel õhtul kõik partiid.
Kaotustest hoolimata hakkas Bobby klubis edaspidigi käima. Temast sai ustav klubiliige ja omamoodi uudisasi. Vaatepilt, kus väike poiss murrab mõttepiike temast umbes kaheksa või kümme korda vanema kohtuniku, arsti või ülikooli professoriga, äratas sageli nii lõbusat meeleolu kui ka imestust. „Esialgu kaotasin kogu aeg ja see ei meeldinud mulle,” on Bobby hiljem öelnud. Konkurendid narrisid teda halastamatult. „Fish! [Kala]” mökitas nii mõnigi, kasutades maletajate seas levinud halvustavat nimetust tõepoolest viletsa mängija kohta, kui Bobby tegi jämeda vea. Asja tegi veelgi halvemaks pilkenime sarnasus tema enda nimega. Bobbyle ei meeldinud see sõna kohe sugugi. Hiljem hakkas ta ise nimetama nõrka maletajat vedelaks vennaks, aga veelgi sagedamini vusserdajaks või patseriks.
Kogenud, meistriga peaaegu võrdse tasemega mängumees Nigro nägi poisis potentsiaali ja kuna ta teadis, et Bobbyl pole isa, püüdis olla talle eestkostjaks. Ta hakkas poissi õpetama ja kutsus teda laupäeviti enda poole koju, kus too võis jõudu proovida Nigro poja Tommyga, kes oli õige pisut Bobbyst noorem, aga veidi parem mängija. Tommyl polnud midagi selle vastu, et mängida Bobbyga malet, aga ta ei tahtnud lasta isal ennast õpetada. Õpetuste jagamise päevadel suurendas Nigro oluliselt poja taskuraha, et too oleks vaid nõus küllalt kaua maletaktikat õppima.
Niipea kui male põhialused olid Bobbyl selged, läks Nigro üle spetsiifilisematele mänguelementidele, nagu avangud, kus