„Väga hea. Teed korralikku tööd.”
Thanil tekib klomp kõhtu. Väike tahab talle tööd juurde anda. Muidu ei oleks ta alustanud tema kiitmisest.„Aitäh,” vastab ta lühidalt.
„Kuule, ma pean sult ühte teenet paluma. Üks suveniiride kast on teel Noi Baisse, ja need peavad otsekohe erilattu jõudma.”
Than Vu sulgeb silmad. Eriladu, too kulukas ladu valvurite ja valvekaameratega, asub hoopis teisel pool linna. Kui ta peab kõigepealt lennujaama ja siis sinna sõitma, ei jõua ta koju enne, kui külalised uksele koputavad.
„Täna läheb raskeks,” proovib Than Vu. „Mul on täna kodus pidu ja …”
„Ma ei paluks sind, kui see poleks tähtis.”
Than Vu tahaks veel midagi öelda, aga Väike on juba toru ära pannud.
Ta istub hetke vaikselt, telefon käes. Siis ta röögatab ja lööb rusikaga armatuurlauale.
Massingir, Mosambiik
Abel Tamele kühveldab maisipudru mõne sekundiga suhu ja küsib siis kohe, kas ta võib lauast lahkuda.
„Istu veel natuke,” ütleb Halima.
Mürisev V8-mootor läheneb ja terve pere vaatab välja parajasti siis, kui tuliuus Toyota Prado paokil uksest mööda kihutab. Kroomitud võre helkleb päikese käes kui irvitav suu.
„Kas see polnud mitte Thomas?” küsib Halima.
„Ma ei tea,” vastab Daniel ja vaatab oma tühja taldrikut.Aga ta nägi. Muidugi oli see Thomas. Niisiis ka tema.
Halima vaatab Danielile otsa ja paneb oma käe tema oma peale.
„Me saame hakkama, kuidagimoodi ikka. Ma võin Marcia juurde minna ja veel üht kotti maisijahu paluda.”
Daniel ei vasta. Naise sõnad muutuvad rasketeks kivimürakateks tema õlul.
„Kas ma nüüd võin minna?” küsib Abel jälle. „Teised ootavad ju.”
Halima noogutab, ja Abel jookseb jälle välja jalgpalli mängima.
Daniel tõuseb ja kogub taldrikud väikeseks kuhjaks kokku. Paneb selle pesukaussi ja läheb vee järele, ent peatub poolelt sammult.
Kaugemalt tänavalt kostab nõrku karjatusi. Ja nuttu. Naise meeleheitlikku nuttu. Daniel avab ukse ja läheb tänavale, et näha, mis toimub. Halima tuleb järele.
Üks päevinäinud Izuzu sõidab aeglaselt mööda teed. Tolmupilv keerleb auto tagant üles ning mitu inimest jookseb kasti kõrval ja vaatab midagi selle põhjas. Halima paneb ühe käe Danieli seljale ja teise suu ette. Ja siis saab ka mees aru, mida nad vaatavad.
Keda nad vaatavad.
Ta üritab sisse hingata, aga rind on kokku tõmbunud. Ta hakkab auto poole jooksma, aga jääb ainult mõne meetri järel seisma. Tahab ümber pöörata. Minema söösta. Käsi kõrvadel hoida ja lihtsalt edasi joosta ja mitte kunagi enam kuulda kastiautost ja selle koormast. Aga ta seisab edasi teel, suu kuiv, tolmuses kuumas külmetades.
Ta teab ju juba. Ta nägi seda Adele’i silmades. Adele’i, kes hoiab kramplikult autokasti servast kinni, joostes vappuva kehaga selle kõrval, kirev kleit säärte ümber lehvimas.
Ja teisel pool kasti: lapsed. Kes jooksevad kergel sammul ja teevad uudishimulikke, kepslevaid hüppeid, et näha kastis lebavat rappuvat keha.
Daniel astub teele ja tõstab käe, et Izuzu seisma jääks. Ta tunneb juhi ära. Napisõnaline ja peaaegu hambutu viiekümnendates mees, kes on paljusid lootusrikkaid noormehi piirile ja sealt tagasi sõidutanud. Kõrval istuvad kaks pärani silmadega sitket noort meest ja vaatavad Danielile otsa, teda nägemata. Tädipoja sõbrad. Nood, kes temaga koos üle piiri sõitsid.
Kastiauto pidurdab. Daniel karjub lastele, et nad sealt kaoksid, ja nad jooksevad mõne meetri eemale, seisavad ühe vana dalbergia varju, ent ei lase sõidukit hetkekski silmist.
Mootor seiskub. Terve maailm jääb vaikseks, isegi linnud. Daniel läheb ümber juhikabiini kastini.
Jomo lamab määrdunud halli teki sees, mis on pika rappuva teekonna jooksul lahti libisenud, paljastades pea, ühe õla ja jalad peaaegu tervenisti.
Surm on tema näojooni muutnud. Need kandilisemaks, sirgemaks teinud. Näkku on tekkinud vana mehe pingul huuled ja juuksed on tolmust halliks muutunud.
Daniel tõmbab tekiotsa eest ära. Jomo särk on määrdunud, aga terve, verd pole näha. Teisel pool kasti nutab Adele häälekalt. Ta ei suuda naise poole vaadata.
Kõrvaluks avaneb. Keegi tuleb välja ja seisab tema kõrvale. Hääl, mis kuulub ühele Jomo sõpradest, sõnab:
„Teda tulistati selga.”
Daniel noogutab, pilku kehalt tõstmata.
„Me polnud veel midagi tulistanudki. Aga nad märkasid meid ja lasid meile koerad kannule. Mind hammustati käest.”
Silmanurgast näeb Daniel, kuidas noormees keerab särgikäise üles ja hoiab käsivart tema ees, aga ta ei jaksa vaadata. Mees muudkui räägib, sõnad voolavad tal suust, kuid Daniel kuuleb vaid üksikuid sõnu. Midagi sellest, et nad tapsid ühe koera matšeetega ja lasid teise maha. Et nad põgenesid, aga valvurid ajasid neid taga. Et Jomo sai pihta, aga jooksis edasi ja et teised kandsid ja vedasid teda terve öö.
Teisel pool kasti on Halima Adele’i oma käte vahele võtnud. Nad seisavad ja kõiguvad koos, ja Adele’i suur keha vapub nutust. Daniel vaatab neid ja püüab meelde tuletada, kas Adele on viiendat või kuuendat kuud rase.
Nüüd vastutab tema nende, nii Adele’i kui lapse ülalpidamise eest. Kuidas ta sellega toime tuleb, tema, kes ta ei suuda isegi omaenda perekonda toita? Ta vaatab oma käsi ja näeb, et hoiab sama kramplikult kastist kinni nagu Adele, kui too ennist selle kõrval jooksis.
New York City, USA
Rob Chazey ärkab kõhuli nahkdiivanil, mis lõhnab meeste lõhnaõli ja suitsu järele. Vihma sabistab kusagil läheduses vastu akent. Põsk on nahkkatte külge kleepunud ja nahk tõmbub pingule, kui ta ettevaatlikult pead tõstab.
Ta tõuseb istukile. Käed värisevad, õlad ka. Terve keha. Nagu istuks ta jääd täis vannis.
Tunne on tuttav, aga kuidagi kauge, ja ta teab, mida on vaja selle lämmatamiseks teha. Ta peab midagi sisse võtma. Ainult natukene, et ängistust maha suruda. Ta asetab käelabad vastu sohvat ja kangestub, kohkunud omaenda mõttest. Tuba kõigub. Misasja, peab midagi sisse võtma? Miks? Kas ma võtsin eile midagi?
Tema mälus kangastub üks kaader keldriruumist. Käsi, mis sirutub tableti järele. Tema käsi.
Kurat, kurat, kurat.
Instinktiivselt katsub ta käega jalgevahet ja reisi. Vähemalt ei ole ta end magades täis lasknud. Ägedatel narkoperioodidel tuli seda tihti ette.
Ta paneb küünarnukid põlvedele, toetab pea kätele, püüab meelde tuletada, mida ta täna öösel tegi. Kuid talle meenuvad vaid juhuslikud mälupildid. Näod, mida ta ära ei tunne. Elutud silmad. Punase kilekattega diivan, nagu mõnes odavas sööklas. Ümmargune peegel laual ja kroomitud toru. Triibulised jäljed klaasil.
Ta luksub ja kurgus kõrvetab. Hinga nüüd sügavalt, Rob. Suru iiveldus alla.
Ta sunnib hingamist rahulikumaks ja vaatab avatud köögiga elutoas ringi. Üks kahvatu mustas alussärgis mees magab istukil ühe seina ääres, ülakeha laua kohal rippumas. Ta mahub vaevalt kõigi pudelite ja purkide vahele ära.
Rob vaatab vihmatriibulisest aknast välja. Suur tee otse maja ees. Vanad tööstushooned teisel pool teed. Bronx? Või ehk Queens. Kus on Wakko ja TT Bones? Kuidas kurat nad mind lihtsalt maha said jätta?
Või lasin hoopis ise jalga?
Üks tuuleiil piitsutab vihma tugevamini vastu klaasi. Heli kutsub temas mälestusi esile. Korterist, kus ta üles kasvas,