Ahsanullah oli oma määrdunud tuunikas ja kodus lõigatud juustega välja näinud nagu lambakasvataja, aga bassi mängis ta vapustavalt. Tundus, nagu läheks ta raevukailt läänelikelt kitarrikäikudelt araabia rütmidele üle täiesti sujuvalt. Tõmbas tinaraskele rütmile peale kauneid mollakorde ja lasi toonidel nii tummiselt kõlada, et Rob mõistis paugupealt, et ta jääks seda muusikat alatiseks taga igatsema, kui ta sellele ligi ei pääse.
Kaks nädalat hiljem oli Rob leidnud end kitsast vürtsihõngulisest korterist Islamabadis, tass teed käes ja kolm väikelast seljas ronimas, üritades samal ajal Ahsanullah Sufyan Asifi ema veenda, et too laseks poisil New Yorki kaasa tulla, et ette mängida.
Ahsanullah oli algusaegadel Robi külalistetoas maganud. Viisakas ja vaikne, tahtis kogu aeg meele järele olla. Aga ka vankumatute põhimõtetega. Nagu siis, kui TT Bones ja Wakko üritasid talle sobilikku artistinime leida.
„Mu nimi on Ahsanullah Sufyan Asif ja ma olen selle üle uhke. Ma ei taha oma perekonda sellega teotada, et ma oma nime ära vahetan.”
„Aga ka meil on teised ristinimed, asi pole selles,” oli TT Bones öelnud.
„Milles siis asi on?” oli Ahsanullah Sufyan Asif küsinud.„Nimi võiks natuke lahedalt kõlama. Nagu TT Bones ja Wakko. Kõlavalt ja lihtsalt nagu. Fännidel hea meeles pidada.”
„Minu arvates on Ahsanullah Sufyan Asif lahe. Ja lihtne meeles pidada,” vastas Ahsanullah Sufyan Asif.
Ja sellega oligi vaidlus läbi, bändi õnneks.
Kaks aastat hiljem oli see isemeelne keerulise nimega basskitarrist jõudnud olla iga peene rokiajakirja kaanepoisiks.
Šampus pritsib neile näkku, kui kork eest ära lendab ja TT Bones kihiseva sisu Wakko tuharate suunas sihib. Rahvas nende ümber kriiskab naerda, ja siis murrab TT Bones Wakko põrandale maha ja rahvas juubeldab veelgi enam. Ahsanullah tõuseb diivanilt püsti, et paremini näha, aga Rob istub edasi ja vaatab üksisilmi oma õlut.
Ta tunneb üht kätt oma õlal.
„Kuidas läheb?” küsib Gus Wilsbury.
Rob keerab end tema poole. Gusi silmad läigivad, aga nad pole oma teravust kaotanud.
„Läheb nagu … ma ei tea,” vastab Rob. „Mul on nagu täitsa toss väljas.”
„Te olete ka üle kaheksa kuu teel olnud. See väsitab.”
„Aga sina oled ju, kurat võtaks, viisteist aastat minust vanem. Ja näed välja, nagu jaksaks sa veel pool aastat. Vähemalt.”
„Aga mulle meeldib see. Ma ei suudaks midagi paremat ette kujutadagi.”
„Ega mina vist ka mitte.”
Gus naeratab talle. Soe isalik naeratus.
„Ei, sina oled teistsugune.”
Ovatsioonid paisuvad taas, Rob ja Gus pööravad end ringi, et näha, mis juhtunud on. TT Bones on Wakkol püksid jalast ära tõmmanud ja paljas kitarrist ajab teda mööda peosaali taga.
Gus võtab lonksu džinni toonikuga ja pöördub jälle Robi poole.
„Nii et mida sina nüüd siis tegema hakkad?”
Rob saab aru, et ta pole sellele mõelnud. Ta on elanud üks päev korraga. Ärganud, koti pakkinud, lennukisse istunud, hotelli sõitnud, intervjuusid andnud, kontserdipaika läinud, heliproovi teinud, õhtust söönud, ette valmistanud ja eelpidu pidanud, lavale läinud, kaks tundi jutti mänginud, peale seda jälle pidutsenud, kuni lõpuks voodisse kukub.
Aga nüüd siis? Nad kohtuvad alles kahe kuu pärast, et uute lugude ideede kallal töötama hakata. Vahele jääb terve igavik.
„Mida sa ise tegema hakkad?” küsib ta Gusilt.
„Ma jään veel mõneks ajaks linna. Kohtun paari vana sõbraga. Siis sõidan ma arvatavasti koju Inglismaale ja puhkan välja. Aga nüüd pean ma kusele minema.”
Gus tõuseb püsti ja surub end diivani ja laua vahelt läbi. Rob vaatab talle järele.
Koju? Kas tema puhul oleks see Rootsi? Ta ei ole seal aastaid käinud. Pärast matust mitte.
Mälestused panevad ta sisemuse kihama. Kurat küll, miks ta pidi selle peale praegu mõtlema hakkama?
„YEAAAAH!”
Kõik tema ümber hüppavad korraga laua tagant üles. Hakkavad tantsima ja huilgama nagu kurjast vaimust vaevatult.
Kulub hetk, enne kui Rob taipab, mis juhtunud on. Siis kuuleb ta kõlaritest kitarrikäiku, tema enda käiku.
A funeral to die for.
TT Bones kisub ta diivanilt üles.
„Tule nüüd, kunn. See on ju sinu lugu, kurat. Liiguta ennast!”
Ja Rob tõuseb püsti. Paneb käe TT Bonesi ümber ja hakkab koos teistega hüppama. Aga see tundub ebaloomulik. Raske ja puine ja vale.
Keegi paneb talle käe tagantpoolt ümber. Tõmbab ta enda vastu, paneb oma pea vastu tema oma ja sirutab välja selfie-pulga. Välk lööb talle silmadesse.
„Thanks, man. You fuckin’ rule!”
Sekundi pärast on isik kadunud, turvamees lohistas ta minema.
Siis hakkavad nad sisse voolama. Viiskümmend tükki, sada võib-olla. Toolid ja lauad kukuvad ümber ning Rob näeb, kuidas kaks hiiglaslikku turvameest püüavad tulutult rahvamassist jagu saada. Nagu katse kätega lainet peatada. Kummaltki poolt tungib rahvast mööda. Sada mobiili on õhus. Robi silme ees vehitakse pastakate ja märkmikega. Inimesed tirivad teda, karjuvad talle. Kaks punast huult surutakse talle suule. Soe ja märg keel otsib teed tema hammaste vahele ja suured pehmed rinnad surutakse talle vastu rinnakorvi.
Miski lööb talle vastu pead. Kõvasti. Mida kuradit? Ta vaatab üles. Näeb Wakko jalgu õhus. Too sukeldus ilmselt laua pealt inimeste kätele, otse karjuvate fännide merre.
Idioot.
Muusikat mürtsub igast kandist. Robile ulatatakse üks drink, aga teda tõugatakse otsekohe, nii et see loksub talle pluusile. Ülejäänu valab ta pähe idioodile, kes teda tõukas. Proovib edasi liikuda. Aga siin on liiga kitsas, liiga higine, liiga lärmakas. Üht mobiiliekraani hoitakse ainult mõne sentimeetri kaugusel tema näost. Üks nurk tabab teda silma.
Rob lööb mobiili, nii et see lendab üle rahva peade.
„Mida kuradit sa teed?”
Üks ObstiNationi särgis ja haisva hingeõhuga habemik karjub talle kõrva. Sikutab teda.
Rob virutab talle järele mõtlemata. Rusikaga otse vastu lõugu. Mees kukub tahapoole. Rahvas karjub, taganeb. Aga mitte kõik. Üks suurt kasvu kiilaspäine mees tõukab teda.
Õhk on higist ja adrenaliinist tiine, kõlarid sülgavad tüütut elektroonilist tümpsu. Ta peab siit minema saama, aga see pole võimalik. Kiilakas irvitab talle näkku. Nüüd on kõik, ta tunneb seda. Point of no return on möödas. Nägemisväli aheneb. Inimeste ja kõlarite tekitatud helid kaovad. Alles jääb ainult too jube naeratus. Huuled, mis vormivad mõnitavaid sõnu.
Rob surub käed rusikasse ja lendab talle peale.
Hanoi, Vietnam
Vihma kallab nagu hiigelsuurest dušiotsikust, kui Than Vu siksakitab laienevate porilompide vahel, teel tagasi kaubiku juurde. Ainult üks kast veel kätte toimetada, ja see restoran asub samas linnaosas, kus poodki, kust ta õhtuks väikese üllatuse toob. Aga sellises liikluses võtab sinnasõit pool tundi aega. Vähemalt.
Ta vaatab jälle kella. Tahaks juba kodus olla. Paar tundi rahulikult olla, enne kui külalised tulevad. Võtta ühe külma Tiger Beeri, või kaks. Duši all käia. Mõnusat muusikat kuulata.
Telefon heliseb just siis, kui ta hakkab autot käima panema.
„Halloo?”
„Tšau,