Kindlasti ainult jutt.
Than Vu avab järsult kaane. Kümmekond kobra ajab end püsti, nad sisisevad ja ajavad oma seljakilbise laiali. Teised maod üritavad end kaitseks kasti põhja kerra tõmmata.
Ta lükkab hargi kasti. Kobrad sisisevad metalse sissetungija peale. Ründavad seda.
Than Vu ootab ära. Teeb siis hargiga kiire liigutuse ja püüab esimese kobra kinni. Ta pistab selle kotti ega tee kuulmagi vihma häält, mis aegamisi valjeneb.
Kolmårdeni loomaaed, Rootsi
Alva Axelsson seisab talli uksel ja vaatleb vihmamärga asfalti. Hommik on pime ja hall, rasked vihmapilved nii madalad, et tundub, nagu suruksid nad õhku kokku ja muudaksid hingamise raskemaks.
Ikka veel pole politseid näha. Aga ta ei jaksa enam vihastadagi.
Mis tähtsust sel on, kui nad tulevad nüüd, kolm tundi hiljem? Juba on hilja. Kõige jaoks on liiga hilja.
Ta hakkab ust kinni panema ja sisse minema, kui kuuleb mootorimürinat ja näeb üht politseiautot aeglaselt mööda kõnniteed lähenemas.
Üks pensioniealine mees ja kusagil kolmekümne viie aastane naine ronivad autost välja. Naine tuleb kiiresti Alva juurde ja esitleb end Cecilia Hermanssonina. Tema kolleeg Göran Danielsson liigub aga kohutavalt aeglaselt. Kõigutab oma keha nagu part, liikudes ukse poole. Hingeldab ja vastab Alva tervitusele sõnadega:
„On ikka kuradi sitt ilm.”
Alva tahaks vastata: „Keda see huvitab?”, ent lausub hoopis:
„Lähme siitkaudu.”
Göran Danielsson liigub aegamisi. Kõigepealt lööb ta vormimütsi vastu jalga, et sellelt vihmapiisku maha raputada. Seejärel otsib ta üksteise järel läbi neli taskut, enne kui leiab lõpuks salvräti, millega prille kuivatada. Ühtki neist tegevustest ei tundu ta suutvat kõndimise ajal ette võtta.
Cecilia Hermansson heidab Alva poole vabandava pilgu ja ütleb siis:
„Ma saan aru, et sa oled oodanud, aga meil on olnud hullumeelne öö, mõrvakatse Hagebys ja mitme autoga avarii E4-l. Me ei saanud tõesti varem tulla.”
„Kui te oleksite pidanud valima autoõnnetuse ja panga vahel, kust on röövitud miljoneid, kumma te siis oleksite valinud?”
Cecilia vaatab teda imestunult ja vastab siis:
„Pangaröövi. Aga miks …”
„Siis tegite täna öösel vale valiku,” vastab Alva ja avab talliukse.
Raua lõhn ripub raskelt õhus ning Imfolozi ja Namakula on ikka veel rahutud. Nad suruvad end latri tagaseina vastu ja nuhutavad närviliselt, kui Alva ja kaks politseinikku sisse tulevad.
Nüüd on neil küll uutest inimestest kõrini, mõtleb Alva.
Terve hommikupooliku on inimesed siin sisse ja välja saalinud. Isegi väike mürisev traktor sõitis sisse, kui Zoelat oli vaja rinnuli keerata, et vältida kopsude täitumist verega.
Loomaarstid tegid, mis suutsid. Andsid Zoelale valuvaigisteid, panid talle tilguti ja peatasid verejooksu koonust. Nad helistasid zooloogidele Dvur Královés Tšehhimaal ja San Diego loomaaeda USA-s, et nõu küsida.
Kõige suurem mure oli kuul. See näis olevat sattunud otse kaelalülidesse ja ninasarviku halvanud. Ellujäämisvõimalus oli mikroskoopiline. Kas nad peaksid proovima tema vasikat juba praegu välja võtta?
Nad valmistasid ette kiireloomulist operatsiooni, aga enne kui nad jõudsid otsuse vastu võtta, heitis Zoela hinge. Ja tema suures kehas lakkas ka vasika süda löömast.
„Oh issand,” ütleb Cecilia värava juurde minnes ja latrisse vaadates.
Göran Danielsson longib tema kõrvale.
Zoela lamab maas, pea esijalgadele langetatud. Haav koonul on ära puhastatud ja helgib veel punasemalt kui enne.
„Kurat, jah,” ütleb Göran. „Paistab, et keegi on tahtnud pirakat trofeed seinale riputada.”
Alva põrnitseb talle otsa.
„Keegi ei tahtnud siin trofeed,” sõnab ta ning tunneb, kuidas raev temas jälle pulbitsema lööb. „Tegemist on kellegagi, kes tahab miljoneid teenida.”
Göran Danielsson vaatab teda lõbustatult.
„Nüüd pingutad sa küll natuke üle, noor daam. Siin on ju tegu ainult ühe sarvega.”
Alva pöördub hoopis Cecilia poole.
„Üks kilo ninasarviku sarve on Vietnamis praegu väärt rohkem kui kilo kulda või kokaiini. Ma üritasin kõnekeskuse politseinikele selgitada, et nad peaksid tolli ja piirivalvet teavitama, enne kui …”
Göran Danielsson hoiab kätt autoriteetselt üleval.
„Ikka järgemööda. Kõigepealt peame siin kuriteopaiga ära piirama ja võimalikke tõendeid koguma, ja siis …”
„Aga kas te ei saaks enne helistada? Enne kui te siin valmis saate, on sarv poolel teel Aasiasse.”
„Ja mille jaoks neil seda seal Aasias vaja on, kui tohib küsida? Kas mõnel hiinlasel ei lähe kõvaks või? Selliseid jutte on kuulda olnud jah.”
Göran Danielsson itsitab ja pöörab end kolleegi poole, et leida poolehoidu.
Ent Cecilia ei naera. Ta vaatab Alva poole ja ütleb: „Räägi edasi.”
New York City, USA
Wakko ronib ööklubi VIP-saalis laua peale, teeb laia needivöö lahti ja hakkab kitsaid teksaseid alla pahkluudele tirima.
„Peaks vist kiiremini täis jääma, kui šampust otse perse lasta, või kuidas?” röögib ta ning saab vastuseks julgustavaid hüüdeid ja naerulaginaid.
TT Bones võtab jääga täidetud ämbrist avamata Moët & Chandoni, seisab Wakko selja taha ja hakkab pudelit hoogsalt raputama.
Wakko kallutab end ette ja tõmbab kannikad laiali.
„Okei, ma olen valmis!”
Rob imestab – mitte esimest korda –, kuidas keegi, kes on nii ära pööranud, võib olla nii kuradima hea kidramängija. Kuidas nii segane, laialivalguv ja püsimatu isiksus võib üles näidata niivõrd suurt keskendumust ja täpsust, niipea kui talle Gibson kaela riputatakse ja numbreid maha lugema hakatakse.
„Laske käia nüdsiis!” möirgab Wakko, valge tagumik õhus.
Kuidas on ta leidnud rahu, et suuta harjutada, kõiki heliredeleid käe sisse treenida? mõtleb Rob. Poiss ei suuda ja viit minutitki paigal istuda.
Rob tunneb, kuidas tooli seljatugi vajub mingi raskuse all ja talle surutakse näkku suur mobiiliekraan.
„Vaata, Rob! See on tänasest õhtust!” karjub Ahsanullah talle kõrva. „Klippi on juba üheksa tuhat korda vaadatud.”
Rob lükkab ekraani endast veidi eemale, et filmi teravalt näha.
See on filmitud publiku hulgast, lava lähedalt. Pead hüppavad, käsi sirutatakse õhku.
Lava peal näeb Rob iseennast ringi jooksmas ja publikut üles kütmas, ta on higine ja palja ülakehaga. Temast vasakul libiseb Wakko põlvedel ettepoole ja alustab hüsteerilist kitarrisoolot. Rob viskab mikrofonistatiivi maha, jookseb kõige madalama valgussilla juurde, hüpates selle külge, ta saab kinni ühest horisontaalsest metallvardast, vibutab end üles, jalad ees, jäädes sillale istuma. Tema leivanumber.
Publik juubeldab ja ta on sunnitud naeratama, nähes iseennast seal üleval istumas ja jalgu kõlgutamas. See näeb tegelikult üsna hea välja.
„Ja muide, mu ema tervitab,” ütleb Ahsanullah talle kõrva. „Ma käisin väljas ja helistasin talle just. Ta on väga uhke oma uue köögi üle.”
„Tervita vastu,” ütleb Rob.
„Teeme