Raamid: just neid olin ma üritanud juba mõni kuu kehtestada, et seada piir meie kalduvusele olla ülemäära sallivad. Olin alustanud täieliku kannapöördega ja jõudnud teise äärmusesse. See oli ilmselgelt liiga jõhker… Aga iga inimene toimib nagu oskab, eks ole? Ma pragasin pidevalt Adrieniga, et talle piire seada. Ta torises, aga kuuletus viimaks. Vaatamata tema väga tugevatele „vaba lapse” harjumustele, oli ta oma olemuselt hea.
Olin teadlik, et ma elan tal liiga palju seljas – tema enda hea pärast, arvasin mina, tundes hetkiti, et olen muutunud vastuoluliste sõnumite veskiks. Mul oli raske seda rolli täita. „Pane asjad oma kohale, mine pesema, kustuta tuled, hakka õppima, lase prill-laud alla…” Olin pannud kappi ema-sõbranna kostüümi ja vahetanud selle ema-ma-korraldan vastu. Ja see, mille ma olin võitnud reastatud sokkides, olin ma selgelt kaotanud suhte kvaliteedis. Meie suhe põhines nüüd jõuvahekorral, pingel. Koer ja kass. See kriipis. Me justnagu ei suutnud enam teineteisest aru saada. Ega ka sellest, kuidas sai juba enne kümnendat eluaastat käituda nagu varateismeline?
Sellised olid mu mõtted, kui ma poja tuppa astusin. Kümme minutit enne kodunt lahkumist mängis tema toaseina vastu pingpongi, pooleldi riides. Tal olid jalas eri värvi sokid, selga tõmmatud mingid nartsud ja tema tuba oli jäetud ilma-vähimagi-süümepiina-kribalata seisukorda, mis meenutas seitsmekümnendate aastate Beirutit…
Ta tõstis mulle oma hämmastavalt pikkade ripsmetega suured kastanivärvi silmad, kus põles alati kelmikas tuluke. Silmitsesin hetke seda peente näojoontega ümarat nägu, seda kaunilt vormitud suud, millel veikles eneseteadlik muie. Isegi sasisena olid tema juuksed siidiselt vastupandamatud, mis tõmbasid kätt ligi. Ta oli ilus, see vennike! Panin vastu kiusatusele teda kallistada, et selles suures segaduses korda luua. Minu roll oli kanda seda halbade päevade peaadjutandi mütsi, et talle piire seada.
„Aga emmmeee! Miks sa närvi lähed? Cool, rahune maha!” vastas ta mulle, rõhutades oma sõnu zen räppija liigutusega, mille ta oli ära õppinud oma hetke fetišvideost.
Tema käitumise kergelt mässumeelne külg ajas mind süstemaatiliselt endast välja. Minu etteheited ja torin kostsid veel ka siis, kui ma sulgesin vannitoa ukse, et käia kiirelt duši all. Seebitasin end jõuliselt, mõte juba süngestunud päevasest to-do-list’ist.
Duši alt väljudes pani mu kujutis peeglis mind kulmu kortsutama. Mu ninajuurel oli uhke korts. Eelistasin aega, mil ma olin veel gasell…
Vaatasin nägu, mis oli olnud kena ning võinuks seda võib-olla siiani olla, kui mu ilme ei olnuks nii tuhm, kui tumedad ringid mu kunagi nii võluvate roheliste silmade ümber olnuks vähem sinakad. Nagu ka mu blondid ja siidised juuksed, kui ma pühendaksin neile rohkem aega ja lubaksin endale stiilse lõikuse, et raamistada mu ümarat nägu. Täna juba liiga ümarat. Pärast sünnitust kogunenud mõne kilo, seejärel aastate ja magusast tröösti otsimise süü. Mossis näoga krabasin kiire kugistamisega tekkinud väikestest rasvavoltidest ja hindasin kahju ulatust. Oli, millega terveks päevaks tuju rikkuda!
Läksin kiiresti tagasi magamistuppa riidesse panema ja tõukasin kogemata raamitud fotot öökapil. Korjasin foto üles, et see tagasi oma kohale panna. Ilus foto meist paarina ajal, kus me oskasime veel öösiti joosta võidu kuuga ja naerda koos tähtedega… Kuhu oli kadunud see kaunis särava pilguga mees, kes oli osanud nii hästi minusse segadust külvata, sosistades mulle kõrva lembesõnu? Mis ajast ei olnud ta teinud enam vähimatki katset mind kütkestada? Ometigi oli ta meeldiv. Neetult meeldiv. Mul hakkas pea ringi käima, kui ma meenutasin seda leiget ja sõbralikku õrnust, mis oli salamisi tulnud meie algusaegade kire asemele. Meie armusuhe, mis oli kunagi kui metsik ja luksuslik džungel, oli aja möödudes muutunud prantsuse aiaks: etteennustatav, sile, ainsagi kõrgema rohulibleta.
Ent armastus, see peab olema ülevoolav, pragisema, pulbitsema, purskuma, kas pole?
Igatahes nii me neid asju näeme. Mis ajal oli meie suhtes toimunud pööre? Kas Adrieni sünniga? Kui Sébastien oli saanud ametikõrgendust? Kes seda teab… Olgu sellega kuidas on, tulemus oli üks: vajunud meie perekondlikku lögasse, pressitud liiga hästi õlitatud ellu, jäi mul vaid tõdeda, et meie üksluine paarisuhe on läbi, otsekui liiga pikalt näritud näts, mis on kaotanud kogu oma maitse…
Tõrjusin need ebameeldivad mõtted äkilise liigutusega eemale ja peitsin oma keha esimesena kätte sattunud riietesse. Kuradile graatsilisus ja elegants! Kelle või mille pärast ma seda vaeva peaksingi nägema? Alates hetkest, kui ma olin alalise lepinguga armunu, ei huvitanud ma enam mitte kedagi. Seega, mugavus ennekõike…
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.