„Ah… Mina olen Camille.”
„Võtke, Camille. Telefon on seal, kui soovite helistada.”
„Suurepärane. Mul ei lähe kaua.”
„Kiiret ei ole.”
Läksin telefoni juurde, mis oli asetatud kaunile poleeritud lauakesele, mille kohal troonis kaasaegse kunsti teos. Neil inimestel näis olevat nii maitset kui ka hea elujärg… Milline kergendus, et sattusin just nende juurde (ja mitte hädas-olijate-desperate-housewives-inimsööjate koopasse)!
Tõstsin toru hargilt ja valisin oma kindlustuse hädaabi numbri. Võimetu oma sõiduki asukohta kirjeldama, tegin ettepaneku saada mehaanikuga kokku esmalt mu võõrustajate juures, mõistagi nende nõusolekul. Mulle öeldi, et abi saabub tunni aja jooksul. Hingasin sügavalt sisse: sündmused liikusid paremuse poole.
Seejärel helistasin koju. Diskreetsusest haaras Claude roobi ja läks kohendas sellega tuld, mis praksus kaminas toa teises otsas. Pärast kaheksat lõputuna näivat kutsungit võttis abikaasa kõne vastu. Tema häälest järeldasin, et ta oli ilmsesti jäänud mõne telesaate ees tukkuma. Hoolimata kõigest ei paistnud ta minu jutu peale üllatuvat ega ka murelik. Ta oli harjunud sellega, et ma jõudsin teinekord üsna hilja koju. Rääkisin talle juhtunust. Ta reageeris mu lausetele ärritunult onomatopoeetiliste häälitsuste ja tüütute keelelaksatustega ning esitas siis mulle tehnilisi küsimusi. Kaua aega kulub avariiabi saabumiseni? Palju see maksma läheb? Mu närvid olid viimseni pingul ja tema käitumine tekitas minus soovi torusse röögatada! Kas ta ei võinuks see üks kord vähekesegi empaatiat üles näidata? Ma panin toru hargile, vihast pulbitsev, öeldes talle enne, et ma saan hakkama ja ärgu ta jäägu mind ootama, vaid mingu magama.
Mu käed värisesid minust olenemata ja ma tundsin silmadesse valguvaid pisaraid. Ma ei kuulnud Claude’i endale lähenemas, seetõttu võpatasin tema kätt oma õlal tundes.
„Kas kõik on korras? Kas te tunnete end hästi?” küsis ta lahkelt, tooniga, mida oleksin tahtnud kuulda oma abikaasalt hetk tagasi.
Ta kükitas, et olla minu näo kõrgusel, ja kordas:
„Kas kõik on korras, kas te tunnete end hästi?”
Tema olekus oli midagi sellist, et ma varisesin kokku, mu huuled hakkasid värisema ja ma ei suutnud tagasi hoida pisaraid, mis olid tungelnud mu laugude all juba mõnda aega… Ripsmetuši maskeraad näol, vallandus minus viimastel tundidel, nädalatel, kuudel kogunenud ülemäärane pinge…
3
ALGUSES EI ÖELNUD TA MIDAGI. Ta seisis samamoodi, liikumatult, tema soe käsi empaatia märgiks mu õlal.
Kui mu pisarad lakkasid, tõi ta naine, kes oli vahepeal asetanud mu ette ka aurava teetassi, paar taskurätti ning kadus seejärel ülakorrusele, tunnetades ilmselt, et tema kohalviibimine võib saada takistuseks vabastavale pihtimusele.
„Vab… Vabandage mind, see on naeruväärne! Ma ei mõista, mis minuga lahti on… Ma olen praegusel silmapilgul hingepõhjani haavunud, ja kui lisada siia veel tänane kohutav päev, tõesti, see on liig!”
Claude istus mu vastu tugitooli ja jäi mind tähelepanelikult kuulama. Midagi temas kutsus pihtima. Ta vaatas mulle ainiti silma. See ei olnud läbitungiv ega pealetükkiv pilk. See oli heatahtlik pilk, tugev nagu kaisutus.
Vaatasin talle otse silma ja tajusin, et pettus ei ole lubatud. Et ma võin usaldada teda midagi varjamata. Üksteise järel avanesid mu tillukesed sisemised lukud. Tühja sellest. Või seda parem?
Ma rääkisin talle põhijoontes oma kurvameelsusest, selgitasin talle, kuidas kuhjunud väikesed pinged olid viimaks hävitanud mu elurõõmu, kuigi mul oli a priori kõik, et õitseda…
„Vaadake, ma ei ole päris õnnetu, aga ma ei ole ka päriselt õnnelik… See on kohutav tunne, nagu oleks õnn mul käest libisenud! Ometigi ei ole mul vähimatki tahtmist minna arsti juurde, kes ütleks mulle, et mul on depressioon ja topiks mu ravimeid täis! Ei, see on ainult nukrus… Ei midagi tõsist, aga ometigi… nagu ei oleks ma enam südamega ühegi asja juures. Ma ei tea enam, kas kõigel sellel on mingi mõte!”
Mu sõnad näisid teda sedavõrd puudutavat, et mõtlesin, kas need ei meenuta talle midagi väga isiklikku. Ehkki me tundsime teineteist alla tunni, oli meie vahel tekkinud üllatav mõistmine. Alles hetk tagasi võõras, olin korraga oma pihtimusega läbinud mitu läheduse astet korraga, luues ennatliku seose meie elukäigu vahele.
See, mida ma olin endast rääkinud, oli silmanähtavalt temas üht tundlikku helikeelt puudutanud ning motiveerinud teda tõsiselt mind lohutama.
„Meil on vaja ühtviisi põhjuseid elamiseks kui ka seda, millest elada,” on öelnud Abbé Pierre[1.]. Seega ei saa öelda, et sel ei ole tähtsust. Vastupidi, sel on üüratu tähtsus! Hingeahastusse ei tohi suhtuda kergekäeliselt. Kuulates teid rääkimas, arvan teadvat, mis teil viga on…”
„Ah nii, tõesti?” küsisin ma nuuksatades.
„Jah…”
Ta kõhkles hetke ja jätkas siis, nagu oleks püüdnud ära arvata, kas ma olen tema paljastustele vastuvõtlik või mitte… Ta järeldas nähtavasti, et olen, sest ta lisas usaldusliku tooniga:
„Teid on tõenäoliselt tabanud üks ägeda rutiinsuse vorme.”
„Misasi?”
„Äge rutiinsus. See on hingehäda, mis puudutab maailmas üha enamaid inimesi, eriti läänemaailmas. Sümptomid on peaaegu alati ühesugused: motivatsiooni langus, krooniline nukrus, selgete sihtide ja orientiiride kaotus; raske on tunda end õnnelikuna, hoolimata materiaalsete asjade küllusest, illusioonide purunemine, väsimus…”
„Aga… Kuidas te kõike seda teate?”
„Ma olen rutinoloog.”
„Rutino… mis?”
See oli sürrealistlik.
Ta näis olevat harjunud sellise reageeringuga, sest tema enesevalitsus ja õnnis ükskõiksus ei kadunud.
Ta selgitas mulle seejärel paari lausega, mida kujutab endast rutinoloogia, see uuenduslik distsipliin, mida Prantsusmaal veel ei tuntud, aga mis oli juba väga levinud teistes maailmajagudes. Kuidas uurijad ja teadlased olid mõistnud, et see sündroom puudutab üha enamaid inimesi. Kuidas, olemata depressioonis, võis tunda sellest sõltumata tühjustunnet, tõelist nukrust ja tassida endaga kaasas ebameeldivat tunnet, et õnneks on kõik olemas, aga mitte võtit, et seda kõike nautida.
Ma kuulasin teda suuri silmi, ahmides tema sõnu, mis kirjeldasid nii hästi seda, mida ma tundsin, ja see õhutas teda omakorda jätkama:
„Vaadake, rutiinsus näib esmapilgul tähtsusetu tõbi, aga selle kahju rahvastikule võib olla reaalne: tuua endaga kaasa pessimismi epideemiaid, kurvameelsuse tsunamisid, katastroofilisi halva tuju tuuli. Naeratus on varsti väljasuremisohus! Ärge naerge, see on tõsi! Rääkimata liblikaefektist! Mida laiemalt nähtus levib, seda laiemat rahvahulka see puudutab… Kui rutiinsust mitte tõkestada, võib see viia alla terve riigi tujureitingu!”
Tema suuresõnalise tooni juures tajusin tegelikku püüet asja natuke paisutada, et panna mind jälle naeratama.
„Kas te õige pisut ei liialda sellega?”
„Väga vähe! Te ei kujuta ettegi, kui palju on õnne suhtes kirjaoskamatuid! Rääkimata emotsionaalsest kirjaoskamatusest! Tõeline nuhtlus… Kas te ei arva, et ei ole midagi hullemat kui tunda, et elu läheb teist mööda, kuna puudub julgus seda oma soovide järgi kujundada põhjusel, et ollakse jäädud truuks sügavatele väärtustele, lapsele, kes kunagi oldi, tema unistustele?”
„Mmmm, mmmm… Kindlasti…”
„Kahjuks ei õpetata koolis, kuidas arendada oma võimeid olla õnnelik. Ometigi on olemas tehnikad. Meil võib olla palju raha ja me võime olla puruõnnetud või siis vastupidi, me võime omada vähe