Ta läks täiesti põlema, püüdes jagada minuga oma tõdemusi. Äkitselt tegi ta pausi ja seiras mind oma heatahtliku pilguga, mis näis lugevat mind sama lihtsalt, kui pime loeb punktkirja.
„Vaadake, Camille, enamik asju, mis teie elus juhtuvad, sõltuvad sellest, mis toimub seal üleval,” jätkas ta kolbale koputades. „Teie peas. Mõttejõud üllatab meid lakkamatult! Te ei kujuta ettegi, mil määral mõjutab teie mõte reaalsust… See on pisut sarnane fenomeniga, millest kirjutab Platon oma raamatus „Koopamüüt”: aheldatud koopasse, kujutavad inimesed reaalsust valesti ette, sest nad ei tunne teistsugust reaalsust, kui asjade moonutatud varje, mida põlev tuli heidab nende taha seintele.”
Ma nautisin vaikselt olukorra koomilisust. Olgu öeldud, et ma ei olnud oodanud filosofeerimist sedavõrd õdusas elutoas tund pärast õnnetust maanteel!
„Te tõmbate paralleeli Platoni müüdi ja meie mõistuse funktsioneerimise viisi vahel? Vau…”
Ta naeratas mu reaktsiooni peale.
„Aga muidugi! Ma näen paralleeli mõtetega, mis seavad filtri reaalsuse ja meie vahele ning muudavad seda vastavalt uskumustele, eelarvamustele ja hinnangutele… Ja kes seda kõike fabritseerib? Teie vaim! Üksnes teie mõistus! Ma nimetan seda „mõtete vabrikuks”. Tõeline tehas! Hea uudis on see, et teil on võimalik oma mõtteid muuta. Olla masendunud või helges meeleolus, see ei ole teie tahtest sõltumatu… Te võite teha oma teadvusega tööd, et see lõpetaks teile alatute vingerpusside mängimise: piisab natukesest järjekindlusest, visadusest ja metoodikast…”
Olin keeletu. Kõhklesin, kas pidada teda hulluks või aplodeerida tema uskumatu kõne peale. Ma ei teinud üht ega teist, üksnes noogutasin nõusoleku märgiks.
Ta ilmselt tunnetas, et selleks hetkeks on seeditav infohulk täis.
„Andke mulle andeks, ma ilmselt tüütan teid oma teooriatega?”
„Üldsegi mitte, üldsegi mitte! Minu meelest on need väga huvitavad. Ma olen lihtsalt natuke väsinud, ärge pange tähele…”
„See on täiesti normaalne. Mõni teine kord, kui te seda soovite, räägiksin rõõmuga teile sellest meetodist veel… See on tõesti end tõestanud, aidates inimestel leida oma sihti ja panna alus õnnelikule eluprojektile.”
Ta tõusis ja suundus kauni kirsipuust kirjutuslaua juurde. Ta võttis sealt visiitkaardi ja ulatas mulle.
„Külastage mind, kui leiate aega,” sõnas ta leebe naeratusega.
Lugesin:
Claude DUPONTEL
Rutinoloog
Boétie tänav 15
75008 Pariis
06 78 47 50 18
Võtsin visiitkaardi vastu, teadmata esialgu, mida sellest kõigest arvata. Viisakusest sõnasin talle, et ma mõtlen seeüle. Ta ei käinud peale, pealtnäha ei läinud talle minu vastus isegi korda. Müügiesindajana ei suutnud ma seda mõista: vabakutseline, kes ei ürita iga hinna eest endale uut klienti saada? Tema vähene äriline agressiivsus näis osundavat harvaesinevale eneseusule. Mind valdas veendumus, et sellest heast võimalusest keeldudes olen ma ainus, kes seeläbi kaotab.
Ent sel tunnil olin ma veel selle õhtu tunnete mõju all, see rumal õnnetus ja tobe torm, nagu õudusfilmi algus… Ja nüüd siis rutinoloog! Mul olid luulud… Viie minuti pärast tuuakse kaamerad välja ja keegi karjub: „Varjatud kaamera!”
Kell helises. Ukse taga ei olnud kaamerat ega ajakirjanikku, ainult mehaanik, kes oli kohale jõudnud.
„Kas te soovite, et ma teid saadaksin?” küsis Claude lahkelt.
„Ei, tõesti, tänan… Saan hakkama. Te olite juba isegi lahke. Ma ei tea, kuidas teid tänada…”
„Pole tänu väärt. Sellistel puhkudel on täiesti normaalne aidata! Saatke mulle SMS, kui olete koju jõudnud.”
„Teen seda. Nägemist ja veelkord aitäh!”
Kõndisin edasi koos mehaanikuga, et juhatada talle teed õnnetuspaigani. Heitsin viimase pilgu majale ja nägin õrnalt teineteist embavat paari mulle trepimademelt lehvitamas. Nendest õhkus määratu armastuse ja mõistmise tunne!
Taoline rahulik õnnekuvand meeltes mõlkumas, lubasin end pimeduses ära viia, rappudes masinas, mis sõidutas mind reaalsusesse mu probleemide juurde…
1 Katoliku preester ja parlamendisaadik, asutas 1949. aastal Pariisis liikumise, mis hoolitseb vaeste, pagulaste, kodutute eest. [ ↵ ]
4
JÄRGMISEL HOMMIKUL ÄRKASIN kohutava peavaluga. Suruõhupuurid mängisid õnnetuseks terve päeva mu peas rähn Woodyt! Olin veetnud rahutu öö, mõeldes Claude Duponteli sõnadele. Vaevas mind tõesti äge rutiin? Kas mind juba mõni nädal painanud nukrus vääris sellise toetava protsessi alustamist? Sest mille üle ma õieti kurtsin? Mul oli suurepärane mees ja ka poeg, töö, mis võimaldas stabiilset äraelamist… Võib-olla oli vaja lihtsalt hakata tegutsema ja lõpetada juurdlemine? Ometigi oli mu neljakümnenda eluaasta eelse kerge kurvameelsuse valu eriliselt karm. Olin üritanud mitmeid kordi seda eirata, edutult…
Mõnikord üritasin kõigest hoolimata vaadata asju perspektiivist. „Hinnata olukorda distantsilt,” nagu öeldakse psühholoogia ajakirjades. Võtsin läbi kõik inimkonna hädade tasemed. Inimesed pommirahe all. Rasket haigust põdejad. Kodutud, töötud, armastuseta… Selle kõrval näisid minu probleemid imepisikesed! Aga nagu oli öelnud Claude Dupontel, pole vaja võrrelda võrreldamatut. Õnne või õnnetuse määr ei ole kõigile sama. Ma ei tundnud seda meest, kuid ometi oli ta mulle paistnud nii tasakaalukas, nii… kõigutamatu! Jah, kõigutamatu oli õige sõna. Loomulikult ei uskunud ma imeretseptidesse, mis muudavad teie elu nagu võlukepikesega. Aga kui ta rääkis asjade muutmisest, oli ta ilme olnud nõnda veenev! Ta oli kinnitanud, et rutiin ja nukrus ei ole fataalsus, et meil on võimalik valida olla see, kes ei vannu alla argipäevale ja suudab elada oma elu täisväärtuslikult. Teha oma elust kunstiteos… Projekt, mis näis a priori üsna ebarealistlik, aga miks mitte katsetada, vähemalt üritada selles suunas liikuda?
Teoorias ma soovisin seda. Aga praktikas? „Ühel päeval hakkan elama Teoorias, sest Teoorias on kõik hästi…” Ent kuidas reaalsuses toimida ja see kõhkluste etapp läbida? See küsimus meeles mõlkumas, tõusin vaevaliselt üles, ebameeldiva tundega, nagu oleks mind terve öö klobitud. Ning et lugu läheks veelgi hullemaks, toetasin esimesena maha vasaku jala, tahtmatult. Rumal ebausk, aga nägin selles kohe halba ennet, mu negatiivsete lainetega lämmatatud aju reageeris silmapilkselt: midagi head see päev ei tõotanud…
Sébastien, minu armsam ja kallim, ütles mulle vaevu tere hommikust. Ta näis võitlevat mässava lipsuga ja ma mõistsin ähmaselt, kahe maha surutud vandesõna vahel, et ta oli oma koosolekule hilinemas. Järelikult ei tasunud ka täna hommikul oodata, et ta Adrieni kooli viiks. Ohe ja veel üks ohe.
Adrien, mu poeg, üheksa aastat kuus kuud kaksteist päeva ja kaheksa tundi vana, võinuks teile selgitada. Tema rutt suureks saada liigutas ja hirmutas mind mõnikord. Kõik käis nii kähku! Liiga kiiresti. Adrien tegi muuseas alati kõike natuke varem. Siia ilma tulles oli ta koputanud uksele tugevasti enne õiget aega. Enneolematult vitaalne, oli ta mu kõhus liigutanud juba sama palju kui palliviskaja minisquashi väljakul. Ainus võimalus teda paigal hoida tähendanuks siduda ta tooli külge. Asjatu vaev. Olime üsna varakult jõudnud arusaamisele: meie poeg kuulus kategooriasse „Duracelli lapsed”: väsimatu.
Mida mina aga ei olnud. Ma võisin teda küll armastada üle kõige maailmas, aga oli päevi, kus ma mõtlesin sisimas, et tal on vist T-särgi alla peidetud minienergiamasin, mida ta kasutas vastavalt vajadusele, oma väikese legitiimse türanni lõbuks.
Kuigi