Iga emotsioon teeb sinuga seda, mida tegema ta looduslikult on ette nähtud. Kui sul aktiveerub tusatuju, siis sunnib see sind tusatsema. Tusatuju juhib ja mõjutab sinu elu nii, et sa isegi ei märka rõõmu pakkuvaid asju, sulgud sissepoole. Sa teed seda ja ainult seda, mida aktiveerunud emotsioon sind tegema sunnib. Kui sa oled õnnelik – seegi on emotsioon, siis selle emotsiooni ajel teed sa võrreldes tusatujuga ju hoopis midagi muud. Rõõmus olles ei tee sa kunagi midagi sellist, mida teed vihastades.
Uuri, mida teeb sinuga uhkus, kahjurõõm, masendus, ärevus, apaatia, pettumine, heasoovlikkus…
Emotsioonide ajel tehakse sagedasti valesid otsuseid, mida hiljem tuleb kahetseda. Nad panevad klammerduma inimestesse, asjadesse, ideedesse või uskumustesse. Loovad väärtusi ja vastandumisi, aga on ka heaolu ja rahulolu mõõdupuuks igas asjas ja igale inimesele.
Paljud inimesed juhinduvad elus sellest, mida nad olukordade või asjade suhtes tunnevad ja otsustavad tekkinud emotsiooni järgi. Kogu majandus, kaubandus ning suurem osa muid inimeste tegevusi rajanevad samuti neil. Tegelikult on emotsioonidest juhitud pea kõik tegevused, mida miljardid inimesed igapäevaselt teevad. Ärimaailmas peab olema vähemalt olulistes küsimustes emotsioonivaene, sest on tähele pandud nende kahjulikku mõju otsustele. Paljud suruvad seetõttu emotsioonid alla ja koguvad nii endasse pingeid, mis kahjustavad tervist või sunnivad pingeid mingil viisil maandama. Tegelikult tahavad kõik tunda end hästi, kuid hea enesetunne pole osutunud kunagi püsivaks saavutuseks, sest see on alati tingimuslik ja emotsioonid ei ole kunagi püsivad. Nii aetaksegi kõigi poolt terves maailmas kõige erinevamate vahenditega taga teostumatut unelmat – tunda end kogu aeg hästi.
Emotsioonidele kui sellistele on mitmeid vaateid ja hinnanguid. Tavaline on klassifitseerida neid positiivseteks ja negatiivseteks. Aga ka enesetunde järgi meeldivateks ja ebameeldivateks. Teiste emotsionaalset seisundit hindame sobilikuks või siis mitte. Aga on ka mõjupõhine klassifikatsioon – aeglustavad, kiirendavad ja neutraalsed. Pärssivad või tegutsema ajendavad. Erinevaid emotsioone on igal inimesel püsikasutuses vaat et paarsada.
Ladinakeelne sõna emovēere, millest on tulnud sõna emotsioon, tähendab liikumapanevat jõudu. See tähendab, et nad on jõud, mis algatavad ja viivad läbi tegevusi. Jättes kõrvale igasugused hinnangud ja mõjud, võib väita, et emotsioonid ise ei ole head ega halvad. Veel võib nende kohta öelda, et kõik nad on oma spetsiifilise iseloomu ja toimesuunaga energiad. Muidu nad ju ei oleks liikumapanevad jõud.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et emotsioonid on tähtsad, sest nende toimeta ei oska me midagi teha, hinnata, väärtustada ega ka valida. Seega on tegemist nii inimelu edasiviivate kui ka pärssivate jõududega.
Emotsioonid versus arukus
Emotsioone võib niisiis defineerida kui erineva sunniga liikumisi. Igal juhul on igaühele arusaadav, millega tegu ja kõigil selles osas kogemused olemas. Märksa keerukam on defineerida, mis on arukus. Vahel püütakse seda samastada IQ- ga. Uuringute kohaselt pidi IQ näitama informatsiooni mäletamisvõimet. Suure IQ skooriga inimesed võivad elu praktilise poole pealt olla täielikud äpud. Arukus aga ei ole vaid võime mõelda. Selle tõestuseks teadvusta eranditult kõiki sinu peast läbi käivaid mõtteid kasvõi viis minutit ja ilmselt oled siis valmis tunnistama mu väite paikapidavaks.
Niisiis arukus ei ole mõtlemine, vaid oskus mõtteid praktiliselt reastada nii, et nad väljendaksid midagi olulist, sisulist. Inimese eristamisja teadvustamisvõime aitavad igaühel avastada, et meil on mõtted ja emotsioonid. Arukus on eristamine, teadvustamine ja teadmine üheskoos.
Nüüd aga tagasi emotsioonide juurde. Tavaliselt sa elad neid läbi ehk toimub emotsioonidega samastumine. Sa oled kurb, rõõmus, vihane vms. Kui ma sel hetkel küsin – mida sa tunned, väidad sa, et kurbust, viha või rõõmu. Kuidas sa seda tead? Tunned, eks ole. Aga selleks, et tunda, tuleb enne ju eristada ja teadvustada, kas pole? See kõik käib väga kiiresti, kuid selleta ei oskaks sa mulle vastata. Eristamine ja teadvustamine võimaldab meil saada toimuvas selgust. Tavaliselt küll väga lühikeseks ajaks. Miks lühikeseks? Aga just emotsioon tõrjub kõrvale arukuse, ei luba olukorrast adekvaatset infot saada. Seda seost on märganud väga paljud inimesed ja leidnud viisi, kuidas selliseid hetki reguleerida – nad suruvad emotsioonid alla või ootavad, millal need vaibuvad. Nii nad loovad arukusele soodsad tingimused, rakendavad arukust, saavad paremad tulemused ja paistavad seetõttu teistest edukamad.
Tee eksperiment. Meenuta või kujuta midagi ette, mis aktiveerib emotsiooni. Proovi nii positiivse kui ka negatiivsega. Kui sa koged tunnet, esita emotsioonile küsimus: „Kui palju on 1+1?”. Mõistus hoia vakka ja oota.
Ma olen 100% kindel, et sa vastust ei saanudki. Emotsioonid ei ole arukad, neil puudub see omadus. Emotsioonide intensiivsus on alati pöördvõrdeline arukusega.
Ilmselgelt oled teinud elus emotsionaalseid otsuseid ja kindel on see, et arukus pole siis olnud asjaosaline. Ka emotsioonide tagasihoidmine otsustamisel pole sind vabastanud nende hilisemast mõjust.
Emotsioonid, mis ei tea, palju on 1+1, otsustavad suurema osa su elu üle. Kas pole veider?
Kokkuleppelise mõjuga loodusjõud
Emotsioonid kuuluvad lahutamatult igapäevaelu juurde. Tänu inimese vajadusele kõike teada saada, kirjeldada ja klassifitseerida, on ka selles valdkonnas erinevad kultuurid suure töö juba ära teinud ja see on kinnistunud. Kõikjal jagatakse emotsioonid sobilikeks ja mittesobilikeks lähtuvalt ühiskonnas valitsevatest normidest.
Arenenud riikides, kus valitseb pigem materialistlik vaade, peetakse emotsioone füüsilise keha vastusprotsessideks sisemistele või välimistele muutustele. Peaasjalikult arvatakse nad ajus ja närvisüsteemis toimuvateks protsessideks. Kõrvalekaldeid normidest ravitakse psühholoogide, psühhiaatrite, meditsiini ja farmaatsia poolt enamasti medikamentoosselt. Ravi ei ole väga efektiivne ja kestab sagedasti elu lõpuni. Õigem on öelda, et ravimist ei toimu, küll aga surutakse maha teatud refleksikaari. Pikaaegse raviga kaasnevad sagedasti tüsistused. Siis viidatakse pärilikkusele ja iseloomule, mida muuta ei saavat.
Mittematerialistlik vaade vaatleb emotsioone lähtuvalt hea ja halva omavahelisest tasakaalust või igavesest võitlusest. Sealt leiab palju erinevaid kujutisi ja lugusid, mille kaudu antakse edasi kokkuleppelisi väärtushoiakuid. Vahel sooritatakse ka protseduure, mille kaudu püütakse avaldada nendele jõududele otsest mõju kas abi või omakasu saamiseks. Need on erinevad rituaalsed tegevused. Mõnedes kultuurides käib asja juurde ka spetsiaalsete droogide kasutamine. Asjasse mittepühendatule jäävad taolised rituaalid komplitseeritud sisu tõttu arusaamatuteks ja isegi hirmutavateks.
Kokkuvõtvalt võiks öelda, et emotsioonide osas valitseb üle maailma ikkagi püüdlemine positiivsete suunas ja negatiivsete taunimine, sest neid ei taheta enda ellu. Ilmselgelt tagajärgede tõttu, mida ühed või teised käivituva tegevuse tulemusena toodavad. Kõikide tegude motiivid on lõppkokkuvõttes – tunda ennast emotsionaalselt hästi. Hea ja kurja võitlus on täielikult taandatav erinevat liiki emotsioonide kasutusele.
Kas sa teadsid, et emotsioonid on kõikidel inimestel samasugused? Erinevalt rassist, keelest, usust ja kultuurist. Nii sakslase, ameeriklase, austraallase kui ka eskimo viha kui emotsioon on identne. Teod ja väljendused võivad olla aga täiesti erinevad. Sama on ka kõigi teiste emotsioonidega. Inimest hinnatakse selle järgi, mida ta oskab, teeb, kuidas käitub ja mida ütleb. Sellele keskendudes jääb tahaplaanile emotsioon, mis juhib kõiki tegevusi, olles samas peamine motivaator. Tihti juhtub aga nii, et emotsiooni märgatakse primaarsena ja kõik muu ei oma tähtsust. Vahel on mõlemad olulised.
Meil on reaktsioonid igale asjale, millega kokku puutume. Neis kõigis sisaldub emotsionaalne komponent. Kui me saaksime näha teiste emotsioone, olles ise emotsioonitu ehk hinnanguteta, märkaksime tunnete erinevat laialdast mõju tegevustele. Saaksime teada, et erinevad emotsioonid toodavad erinevaid tagajärgi. Tahan sellega öelda, et igaüks neist on võimeline tekitama spetsiifilisi tagajärgi, sest oma loomult