IIdsetes pärimustes räägitakse, et India lõunaosa, kus tänini elavad ajalooliselt tamilid, ei ole olnud kunagi vee all. Sealne tsivilisatsioon on saanud katkematult areneda koos tõusude ja mõõnadega ilmselt kõige pikemat aega Maa ajaloos. On teada, et Indiasse sisenesid põhjast aarjalased, kes võisid olla suurele looduskatastroofile järgnenud jääaja põgenikud. Pärimus kirjeldab, et nad surusid tamilid tänapäeva India lõunaossa ja asusid ise põhjapoolsetele territooriumidele, aga nende migratsioon ei olnud vägivaldne.
Meieni on jõudnud nendes kultuurides säilitatud tohutud teadmised. Olen kuulnud, et enamus alusteadmistest matemaatikas, astronoomias, geomeetrias, meditsiinis, loodusteadustes jm on sealt pärit. Ka joogateadmised.
Jooga on teadus, mis on oma olemuselt alati olnud uuriv ja rakenduslik. Joogid uurisid loodust ja inimest, nende omavahelist vahekorda, sõltuvusi, mõjusid, võimalikkusi – erinevate protsesside loodusseaduslikke reeglistikke. Mida enam nad teada said, seda sügavamale nende uuringud ulatusid. Näiteks uurisid joogid iseenda olemust ehk paika, kust tulevad taipamised. Aga ka teisi silmaga nähtamatuid protsesse, kasutades selleks eristamist, teadvustamist ja taipamist. Paljud nende iidsete uurijate taipamised on hiljem kirja pandud, enne seda aga edastati neid õpetajalt õpilasele suuliselt.
Aegade jooksul on paljud joogalikud avastused kas kadunud või ei saada neist enam praktiliselt lõpuni aru ja seega ei ole teadmised enam kasutatavad. Kui tänapäeval öeldakse hinduism, siis peetakse silmas usku. Kuid äkki on hoopis nii, et usk tekkis praktiliste teadmiste teoreetiliseks dogmaks muutumise tõttu. Või otsese õpilasjärgnevuse katkedes vaatleja toimuvast mitte arusaamise tõttu. Usk tekib alati siis, kui sisu ei taibata. Tegelikult näeb seda tänapäeval igal pool.
Arvatavasti olen ma üks vähestest õnnelikest, kellele on osaks saanud iidseid teadmisi taas taibata ja disainida tänapäeval taaskasutatavateks. Nagu ma eelpool mainisin, otsisin ma lahendusi enda probleemidele, kuid leidsin lahendused meile kõigile.
Iidne tarkus versus tänapäeva teadus
Teaduslik-tehniline revolutsioon on meile andnud võimsad vahendid looduse ekspluateerimiseks ja muutmiseks. Noorel teadusebeebil oli alguses väga raske, sest ta sündis ajal, mil juurdunud vanad väärtused ei tahtnud loobuda domineerimisest.
Teaduse sünd ja areng ei olnud mõeldav uute ideedeta, mis tulid taipamise kaudu. Rõhutan veelkord – taipamisteta ei oleks mitte midagi muutunud. See on oluline faktor kõigis maailma muutnud protsessides. Noor võrse pidi ajama juured – aga kuhu? Mateeriasse. Sellesse, mis on käega katsutav. Enne seda valitsenud usk nähtamatusse asendus järk-järgult usuga käegakatsutavasse. Tänapäeval võib aga leida mõlemat kõrvuti. Usku valgustavad tänapäeva moodsad tehnoloogilised valgustid.
Teadus on eksperimentaalne ja teoreetiline, kuid omandab lõpuks ikkagi materiaalse vormi. Teadusest oleme saanud nii hüvesid kui ka probleeme. Paljud neist on globaalsed ja lahendusteta, näidates, et ka teadus ei tea lõpuni, kuhu tema poolt toodetud viljade kasutamine tulevikus viib ja mis tulemusi annab. Õppides koolides, omandame palju teadmisi, mis on teoreetilised. Sellistele teadmistele toetumine elus on aga võrdne usuga, mis sisuliselt ei erine ükskõik millisest muust usust. Ilmselt on samasugune lugu juhtunud iidsete teadmistega – nad on aja jooksul muutunud usuks. Talletatud infost tekkis usk, taipamisest teadmine ehk teadus. Uus teaduspõhine usk on tõrjumas välja vana, kuid see ei anna alust tembeldada alusetuteks kõiki tänaseks teaduslikeks tunnistatud käsitlustest erinevaid vaateid elule. Iidsetest teadmustest tuleks samuti otsida elulisi paikapidavaid tõdesid.
Uurides usku ja taipamuslikult avastades selle taga tegelikkust, omandab see taas praktilise väärtuse. Selle raamatu sisu põhinebki taasavastuste jagamisel sinuga nii komplitseeritud teemal nagu sina ise. Siit leiad palju praktilisi teadmisi, mis ei aita sul ainuüksi endast aru saada, vaid annavad ka võimaluse viia läbi muutused ning väljuda usust.
Ilmselt on palju paiku maailmas, kus teoreetilist teadmist hoitakse alles pühana ja kummardatakse kui usku. Mina käsitlen Indiat kõige vanema säilinud teadmiste varamuna. Olen korduvalt Indias käinud hankimas teoreetilist teadmist, et leida sellele hiljem kaasajas praktilist rakenduslikku vastet.
2010. aasta jaanuaris olin kutsutud Indiasse sufide ja joogide konverentsile. Plaan oli olla seal nädal aega ja siis naasta tagasi koju Eestisse. Seejärel olla Eestis samuti nädal ja sõita tagasi Kumbha Melale – tohutule kohalikule pidustusele, kuhu kogunevad tuhanded joogid. Aga viisarežiimi muutumise tõttu neil päevil ei saanuks ma teist korda Indiasse tagasi sõita. Seega otsustasin edasi-tagasi mitte sõita, vaid jääda kohale. Konverentsil olin tutvunud kahe kohaliku swamiga. Swami on Veeda traditsioonis õpetatud inimene, teadlane. Jäin nädalaks nende hoole alla ja liitusin nende plaanidega. Nad soovisid külastada üht ašramit Põhja-Indias, Himaalajas. Seal piirkonnas elasid hindu pered, kes kuulusid braahmanite kasti ja olid põgenenud briti kolonisaatorite eest. Kolonistid ei olnud kunagi asutanud sellesse India ossa oma tugistruktuure ega avaldanud suuremat mõju. Braahmanite järeltulijad elasid ülivaesuses ja viletsuses. Endisest hiilgusest oli alles ainult kastikuuluvus.
Talvel sadanud vihm annab sealkandis kevadise saagi. Kolm aastat ei olnud vihma tulnud, hoolimata vaeste braahmanite palvetest ja tseremooniatest. Ilmselgelt oli nende pikkade kannatusaastate jooksul jõudnud kaduma minna mingi hulk selle kasti inimeste seas põlvest põlve edasi antavaid tarkusi. Kuulates sealsete külaelanike lugusid elust, tekkis mul tohutu, pisarateni viiv kaastunne nende vastu. See sündmus tingis kaks olulist teadasaamist, mille allikaks ei olnud ei minu mõtted ega ka emotsioonid. Oli mulle tuttav allikas – intuitsioon.
Üks neist – on vaja teha vihma. Nii imelik kui see lause meie euroopaliku haridusega lugejale ka ei tundu. Stiihiate mõjutamine oli tuttav nii mulle kui ka swamidele. Nende allikaks olid joogalikud ja Veedateadmised, minu omaks omal käel varasemate õpingute käigus lahti harutatud iidsed teadmised. Tegime siis vihma. Sadas kolm ööpäeva. Kohalikud olid loomulikult õnnelikud, kuid sadu keeras pea peale meie plaanid sõita sügavamale Himaalajasse pühapaiku külastama. Sain teadmise, et loodusjõude tuleb osata mõjutada mõõdukalt.
Teiseks sain sellelt reisilt teadmise, et ma peaksin läbi viima avaliku kursuse emotsioonidest vabanemisest. Vihjeid sellele vajadusele olid eelnevalt andnud ka õpilased kodumaal.
Indiast tagasi jõudes pidasingi esimesed kursused, mille materjalide põhjal on sündinud ka käesolev raamat. Järgnevatel aastatel töötasin välja kursuste terviktsükli, mis aitab inimesel endal iseseisvalt elu keerdkäike lahendada ning kasvatada tegutsemise efektiivsust ja isiklikku heaolu.
Raamat on pühendatud nii neile, kes on kursustel juba käinud kui ka neile, kes alles kaaluvad seda või pole sellest veel midagi kuulnud.
Ingvar Villido
Taevasmaal 2017
1. MIKS ON EMOTSIOONID NII TÄHTSAD?
Tunded ja emotsioonid on sünonüümid. Tüüpiliselt öeldakse, et mul on tunded ja teistel emotsioonid. Et seletus püsiks arusaadav, kasutan ma edaspidi ainult sõna emotsioon, mis tähendab seda, mida mina ja kõik teised tunnevad.
Enamasti me ei teadvusta, kui palju erinevaid emotsioone meie elu iga päev juhivad. Vaata siinkohal hetkeks enda sisse, meenuta ehk lase silme eest läbi see, mida sa iga päev teed ja siis hinda emotsioonide olemasolu selle põhjal. Teadvustades nende toimet tegevustele avastad, et nad juhivad sinu elu kõiges, nii nagu nad teevad seda ka teistega. Vahet pole, kes sa oled, mida teed, mis positsioonil või kuhu kuulud, kui haritud või harimatu oled. Inimestevahelised suhted on eelkõige emotsionaalsed ja nendest sõltub, mis elus toimub.
Emotsioonid on igapäevases elus nii tavalised ja tekivad kergesti. Sagedasti arvatakse, et teised tekitavad neid. Meil aga kujunevad vastavad suhtumised ja suhted. Samas kui