Pargis kogunesid kõik sõbrad ümber käru ja imetlesid ja ohhetasid ja ahhetasid beebit nähes. Mina seisin kõrval täiesti tummana, tundsin end üksi oma äsjase hirmuga ning eemalolevana. Möödus tunnike ja ma lükkasin käru eriti ettevaatlikult koju.
„Kuidas pargis läks?“ küsis ema.
„Hästi.“
„Ja Debs? Kuidas temal?“
„Hästi.“
Ema võttis traksid lahti ja tõstis Debsi sülle, kallistas teda ja viis ta kööki sööma. Läksin maja taha hoovi ja tagusin jalaga kive, teadmata, mida endaga peale hakata.
Süütunne ja mõte, et ma olen halb, kummitasid mind ja muutsid mind rahutuks. Oma lapselikul moel püüdsin juhtunut mõista, vabaneda ärevusest, tahtsin mõista selle olemust või põhjust; püüdsin aru saada sellest, mis oli juhtunud, et saaksin selle ära unustada. Aga ma ei suutnud rahuneda ja unustada, ükski mõte ei aidanud mul vabaneda sellest häirivast tunnete sasipuntrast. Suutsin mõelda ainult seda, et Debs ei saanud ju viga ja kõik peaks nagu olema korras, aga ometigi polnud seda.
Kuigi Debsiga oli kõik hästi ja see õnnetus ei põhjustanud talle mingeid tagajärgi, sulgusin mina selle trauma ja toona antud vande tõttu endasse ning sellest sai üks algpõhjusi, miks kujunes välja mu depressioon, mis kestis ligi kolmkümmend aastat.
Endassesulgumine
Tegelikult aga soovisid mu keha ja meel seal hoovis kivikeste toksimise asemel hoopiski murduda ja end šokist ning valust tühjaks nutta, andestust paluda ja andeks saada. Mu keha ja meel tahtsid saada kinntust, et kõik on nüüd korras – Debs jäi ju terveks ja temaga on kõik ju hästi – mu meel tahtis rahuneda teadmises, et elu läheb tavalist rada edasi. Aga ma tardusin, sulgusin vaikselt ja surusin instinktiivselt alla tekkinud hirmu. Ma eitasin oma tundeid. Sellest saadik jäingi oma tundeid alla suruma, teeseldes, et minuga on kõik hästi, et probleeme pole. Ma hakkasin teesklema.
Aja möödudes mu meel unustas juhtunu, aga mu keha ei unustanud seda. Mu kehasse jäi sellest sündmusest mälestus, jäljed sellest laastavast ja lahendamata jäänud emotsioonist – minu esialgsest ehmatusest, et ma olen tapnud oma õe – mu keha oli talletanud selle oma rakkudesse. Enese teadmata olin klammerdunud füüsiliselt selle lahendamata trauma külge, kuna see ei saanud tookord elutervel moel emotsionaalset lõpplahendust ja mu keha talletas selle niinimetatud rakumällu, nii et selle sündmuse mõju jäi mind kummitama mitmekümneks aastaks.
Minu vanne
Sellel kohutaval hetkel, kui arvasin, et olen tapnud Debsi, tegin vea, mida võib kergesti teha igaüks. Suure hirmuga silmitsi seistes püüdsin Jumalaga, eluga kokkulepet sõlmida, ilma et oleksin aimanud, mida see minu jaoks tegelikult tähendab ja milleni see välja viib.
Meeleheitest ajendatuna andsin Jumalale tookord ootamatult vägeva vande: „Kui sa päästad mu õe, siis ma ei tee seda enam kunagi.“ Tol hetkel ma muidugi ei mõelnud selle üle, mida see „see“, mida ma ei tee enam kunagi, tegelikult tähendab. Oma lapseajuga mõtlesin ma arvatavasti, et see tähendab, et ma ei käitu enam kunagi hooletult, mõtlematult, vastutustundetult, et ma ei riski enam kunagi oma õe turvalisusega. Ja kuna ta pääses, siis see leping ka jõustus, kaup oli koos. Ja nüüd pidin mina oma lubadust pidama.
Nüüd, täiskasvanuna, mõistan, et see lubadus hakkas omaette elu elama, aina laienes ja võttis üle kõik mu elu erinevad aspektid, sellel olid ettenägematud tagajärjed. Nii nagu tiiki visatud kivike, põhjustas see lubadus suuri kontsentrilisi ringe. Aja möödudes kujunes välja nii, et see „see“ hakkas hõlmama mängulisust, lapselikku rõõmsat olekut, lõbusust, elevust, spontaansust, ehedat õnnetunnet – miski neist polnud enam lubatud.
Hakkasin uskuma, et mängimine, lollitamine, kergemeelsus, vabadus, kõik võrduvad surmaga või vähemalt tähendavad riskimist surmaga. Sügavas sisimas, alateadlikul tasandil uskusin, et kui ma ei käitu vastutustundlikult, siis võib keegi viga saada või hukkuda ja see on siis minu süü. Need uskumused toitsid ja võimendasid juba aset leidnud enesessesulgumist ja mul tekkis harjumus emotsioone vältida ja maha suruda.
Vaatamata sellele, et mälestus antud vandest oli maetud kusagile sügavale ja ma ise ei olnud teadlik nendest piiravatest uskumustest, muutusin ma kiiresti väikeseks täiskasvanuks või selliseks, nagu minu arvates pidi üks täiskasvanu olema: tõsine, kinnine, väljapeetud ja vastutustundlik, kes alati kontrollib oma emotsioone ja käitumist. Minu jaoks tähendas see otsejoones pea ees depressiooni sukeldumist.
Mõne aasta eest sai Debs 50-aastaseks ja meie pere tähistas seda piduliku lõunasöögiga. Vaatasime vana videot Debsi ristimispäevast, mis toimus umbes kolm kuud enne seda õnnetust. Uhked vanemad ja vanavanemad olid 60ndate aastate parimates piduriietes ja poseerisid päevakangelannaga. Ka üks väike poiss mängis seal.
Seda vana tummfilmi vaadates ja mõldes sellele süütule ajale, tundsin pisaraid kurku tõusmas. Ma isegi ei mäletanud enam, et olen kunagi selline olnud: muretult jooksmas, hüppamas, keksimas, lõbusalt mängimas, täiskasvanud kõrval üksteisega tähtsalt rääkimas, muigutades suid, sest kaamera ei lindistanud sõnagi.
Seda oli valus vaadata, sest teadsin, et kõigest mõni kuu hiljem oli pilt juba täiesti teine, see väike poiss oli muutunud süngeks, kammitsetuks ja eemalolevaks, nagu oleks lapsepõlve mängulisuse tuluke temas kustutatud ja ta kõhetutele õlgadele oleks laotatud täiskasvanuelu raske vastutusemantel. Ja kui kevadest oli suvi saamas, olin ma juba emotsionaalselt täiesti kapseldunud, tüürides vääramatult depressiooni suunas.
Järgnevatel aastatel provotseerisid elukogemused mind veel palju kordi. Mitmed asjaolud ja juhtumid lisasid omalt poolt raskustunnet ja piiranguid juurde, suurendades talumatult minu niigi rasket vastutusekoormat elu ees. Mõned eluperioodid olid paremad, mõned halvemad; mõned lausa talumatult valusad. Ja see kõik algas sellest kõnealusest juhtumist.
Jagan järgnevates peatükkides teiega oma elulugu edasi ja loodan, et see tekitab teis emotsionaalset resonantsi, seda „jaa, mina ka“-tunnet. Usun, et see annab teile jõudu tunnistada, mis teie elus on juhtunud, ning te näete, et minevikusündmuste mõjust saab vabaneda. Enne kui asume praktilise töö juurde ehk siserännakute tegemise juurde, tahan natuke aega pühendada depressiooni uurimisele ning purustada mõned sellega seonduvad müüdid.
TEINE PEATÜKK
Depressiooniga seonduvad müüdid
Depressiooni mõiste hõlmab endas tervet hulka erinevaid kogemusi ja sageli jääb selle tähendus ebaselgeks. Aga selleks, et depressioonist edukalt vabaneda, on ülioluline, kuidas me seda määratleme ja kuidas me sellesse suhtume.
Et paremini aru saada, mida depressioon endast kujutab, kirjeldan sellega seonduvaid sümptomeid. Nende abil on teil võimalik paremini mõista, mida hetkel kogete või mida olete kogenud minevikus või mida kogevad inimesed teie ümber. Palun ärge arvake, et see nimekiri on lõplik, ja mingil juhul pole selle eesmärgiks depressiooni kliiniline diagnoosimine.
Alustame kergest depressioonist. Millised seisundid seda siis iseloomustavad?
Kergekujulise depressiooni sümptomid
Kerge või nõrga depressiooni korral võime tunda rahutust ja üldist rahulolematust oma olukorraga. Tunneme, et miski meie elus on tasakaalust väljas või vajab muutmist, kuigi me isegi ei oska täpselt öelda, milles asi. Tunneme kurbust või masendust; tajume end teistest inimestest või elust eraldatuna, elutuna, jõuetuna, loiuna ja väsinuna. Meie eesmärgid ja püüdlused pole enam jõulised või on muutunud ebamääraseks, ja meie oskus haarata kontroll enda kätte, et seda olukorda muuta, libiseb käest. Muutume passiivsemaks ja negatiivsemaks, isegi küünilisemaks elu ja selle võimaluste suhtes. Selles staadiumis võib esineda ka ebaselget ärevust, üldist närvilisust või veidi halba enesetunnet. Võime muutuda letargiliseks ja hakata rohkem magama, või siis vatupidi – tekivad raskused uinumisega ja lamame ärkvel, paanitsedes ja muretsedes. Võime hakata rohkem sööma ja kaalus juurde võtma,