Seega, kui „kohtute“ siin raamatus mõningate julgemate väidetega, proovige need omaks võtta. Kui mingi osa sellest informatsioonist tekitab ebamugavust või vastandumist, siis ärge rutake seda sobimatuks pidama või sellele hinnangut andma, vaid küsige parem: „Kas sellel vaatenurgal on ka potentsiaalseid plusse?” või „Kas avatud meel oleks siinkohal abiks?”
Meie Brandoniga usume, et kui asute koos meiega sellele rännakule, siis avastate eneses piiritu vabaduse, mis on inimese elu lätteks, põhiolemuseks ja põhiteemaks. Me palvetame, et leiaksite üles selle ereda valguse, mis asub kogu selle pimeduse südames.
Bon voyage!
Kevin
ESIMENE PEATÜKK
Liigagi tuttav tunne
1994. aasta suvel arvasin, et mu depressioon on jõudnud haripunkti; et enam halvemaks, vaevalisemaks minna ei saa. Raske kaotus, äri ebaõnnestumine, töökaotus, abielu lagunemine, eelseisev lahutus ja kodust ilmajäämine – kõige selle kombinatsioon oli ületanud mu tavapärase depressioonitsükliga toimetuleku mehhanismi ja tundus, nagu imeks pimedus mind oma keerisesse.
Mulle välja kirjutatud antidepressantide kokteil halvendas esialgu olukorda veelgi. Mind hoiatati nende kõrvalmõjude eest, kuid mul polnud aimugi, kui hullud need võivad olla.
Kui olin rohtusid võtma hakanud, siis esimese kahe kuu jooksul tundus, nagu oleksin lahti löönud Pandora laeka, kõik hädad sellest kaootiliselt valla lasknud ja ise sinna sisse roninud. Mu keha läbisid värinad, ma kannatasin pidevat füüsilist valu ja magasin iga öö vaatamata unerohtudele vaevu 90 minutit. Lamasin nii ööl kui ka päeval tunde suletud silmadega, mõtted kihutamas mööda õudustäratavaid ameerika mägesid. Suutsin vaevu kõndida ja süüa. Püüdsin välja mõelda, kuidas oleks võimalik sooritada enesetappu, et see valu ometi lakkaks, kuid ma ei suutnud leida ei vahendeid ega ka piisavalt keskenduda, et seda reaalselt ellu viia.
Kuid mõne aja pärast hakkasid kõige ägedamad kõrvalmõjud järk-järgult järele andma ja ma leidsin end uuest sürreaalsest seisundist. Valu ja unetus vähenesid ja seejärel kadusid, aga mul oli tunne, nagu oleks mind mingil imelikul moel siirdatud kellegi teise kehasse, kellegi teise ellu. Muutusin ebaviisakaks ja agressiivseks, teravaks ja sapiseks, mitte ainult parimate sõprade, vaid ka võõraste inimeste suhtes. Hakkasin kõvasti pidutsema ja tarvitasin alkoholi rohkem kui iialgi varem. Tundsin, et olen omadega täiesti puntras, aga ma ei hoolinud sellest. Ma ei tundnud end enam ära.
Enamuse aja oma elust olin depressioonis olnud, aga nüüd oli asi juba päris hull. Meditsiin ja psühhoteraapia, mille poole olin abi saamiseks pöördunud, tegid asja veelgi hullemaks. Proovisin ensearengu meetodit, positiivseid kinnitusi ja positiivset mõtlemist, meditatsiooni ja spirituaalsete tekstide lugemist – peaaegu kõike, mida suutsin leida või mida heasoovlikud sõbrad mulle soovitasid. Kuulasin audioraamatuid ja osalesin nädalalõpukursustel ning lühikeseks ajaks mu enesetunne isegi paranes, kuid siis libisesin taas tagasi sellesse depressiivsesse pimedusse.
Nüüdseks tean, et depressioon on vägagi levinud – umbes 360 miljonit inimest maailmas võitleb sellega ühel või teisel moel. Depressiooni peetaksegi läänemaailmas üheks kõige levinumaks psühholoogiliseks probleemiks. Maailma Tervishoiu Organisatsioon ennustab, et aastaks 2020 on depressioon töövõimetuse põhjustajana teisel kohal. Ainult südamehaigused ületavad veel seda.
Ameerika Ühendriikides on umbes 35 kuni 40 miljonit inimest mingil eluperioodil depressioonis olnud. Ka täna võtab üks kümnest inimesest antidpressante. 40- kuni 50-aastaste naiste seas on see arv üks neljast. 2013. aastal sai üle 1,4 miljoni ameeriklase riigipoolset toimetulekutoetust seoses niinimetatud meeleoluhäiretega – kuna nad ei saanud depressiooni tõttu töötada. Ühendkuningriigis kannatas aastatel 2014–2015 17,3% elanikkonnast – üle 11 miljoni inimese – mingil määral depressiooni või ärevushäirete käes.
EurActiv Germany teatab, et aastatel 2000 kuni 2013 kasvas Saksamaal depressiooni all kannatavate inimeste arv 70% ja et Euroopa Liidus tervikuna kannatab depressiooni all ligi 30 miljonit inimest. Euroopas on samuti depressioon teisel kohal töövõimetuse põhjustajana ja see läheb igal aastal Euroopa Liidu majandusruumile maksma umbes 120 miljardit.
Depressiooniga seotud kulude statistika aga ei anna edasi seda, mida see inimestele maksma läheb: kõigi nende miljonite inimeste valu ja kannatus, kes igapäevaselt püüavad toime tulla selle seisundiga, mida meie meditsiinis välja ravida ei suudeta ja mida vaid leevendada osatakse. Selline on depressiooni tõeline hind.
„Palun, Jumal, tee nii, et ta oleks elus…“
Minu depressiooni juured ulatuvad kaugele lapsepõlve, sellesse aega, kui ma olin nelja-aastane. Aga üks teravalt eristuv sündmus süvendas seda eriti, ning see juhtus ühel suvisel laupäeval, kui ma olin kaheksa-aastane.
„Kas sa viiksid Debsi tunnikeseks parki?“ küsis ema. „Ma pean natuke kodutöid tegema ja oleks hea, kui te mul siin jalus poleks.“
Pakatasin vanamoodsat lapsevankrit mööda tänavat lükates rõõmust ja elevusest. Vankris valge heegeldatud teki all lamas minu kümnekuune õeke. Ta sinised silmakesed särasid, kui ta naeratas oma kikudega kõige armsamat naeratust. Tundsin end tõelise vanema vennana.
Minu hoolde oli usaldatud mu väike õde ja mu kaheksa-aastane süda täitus uhkustundest, mõeldes sellele, kuidas ma uhkustan temaga oma sõprade ja naabrite ees, kes kõik kindlasti sellise suvise päikeselise ilmaga pargis ja mänguväljakul aega veedavad. Kujutlesin juba ette nende sõbralikkust ja rõõmsaid kiidusõnu.
Heitsin pilgu kärusse ja nägin Debsi usaldavat, süütut nägu. See liigutas mind, pani mind soovima midagi veelgi enamat: veelgi suuremat lähedustunnet, veelgi suuremat rõõmu ja ma tegin talle nägusid, näitasin talle keelt. Ta itsitas. Tegin seda veelkord ja ta lausa mulksus naerust.
„Ma tean,“ mõtlesin ma, „mängime hoopiski peitust.“ See meeldis Debsile alati.
Lükkasin kärule hoo sisse, lasin selle lahti ja kui see oli kaugemale veerenud ning Debs ei näinud mind enam, jooksin sellele järele ja üllatasin teda naljanäoga, toppisin pöidlad kõrvadesse, liigutasin sõrmi, ajasin keele suust välja ja hüüdsin: „Kukkuuu!“
Ta lausa jumaldas seda. Õe naeratus venis aina laiemaks ja ta muudkui itsitas; see mäng oli parim. Iga korraga lükkasin käru aina kaugemale ja iga korraga läks mul natuke kauem aega, et õele järele jõuda ja teda oma viguritega üllatada. Lõpuks lükkasin kärule juba päris suure hoo sisse. Olime mõlemad muretud ja rõõmsad.
Keerasime ümber nurga ja jõudismegi mäest alla viivale pargiteele. Lükkasin taas kärule hoo sisse ja jooksin, et seda siis kinni haarata, aga olin teinud valearvestuse. Käru veeres kontrollimatult allamäge. Jooksin nii kiiresti kui suutsin, aga see oli lootusetu. Jäin seisma ja tardusin hirmust, vaatasin õudusega, kuidas vanker tuhiseb allamäge, kaldub paremale, põrkab vastu kõnniteekivi, lendab uperkuuti ning maandub hiigelsuure kastanipuu all.
Selle hirmsa traumaatilise hetke ajal täitis kogu mu keha üksainus mõte – „Ma tapsin oma õe!“
Karjatasin: „Jumal, palun tee nii, et ta oleks elus! Kui sa seda teed, siis ma luban, et ma enam kunagi nii ei tee…“
Jooksin mäest alla nii kuis jalad võtsid. Tekk vedeles murul maas, ümber lennanud käru all. Piilusin selle alla, kartes näha verd. Aga seda polnud.
Pöörasin käru ettevaatlikult ümber. Debs oli ikka veel selle küljes rihmadega kinni. Tekk oli need ära varjanud. Ema oli ta ilusti rihmadega kärusse kinni pannud.
Debs oli ilma ühegi kriimuta, vigastuseta ja ta naeratus oli laiem kui iialgi varem. Ta naeris kõva häälega, nagu oleks see olnud tema parim seiklus. Ja kui ta oleks osanud rääkida, oleks ta kindlasti hüüdnud midagi sellist nagu „Veel!“ või „Tahan veel!“. Ta oli elus. Temaga oli kõik hästi.
Tundsin teravat hirmu ja süüd, piiludes ettevaatlikult ümberringi. Tõstsin teki üles ja katsin õe kinni, et