Hirka võttis kätte tuttava uuretega puukarbi ja keerutas seda käes. See oli raske. Kaua seisnud tee Himlifallist. Vägi oli seal tugev ning pidi päris Slokna lähedal olema, kui end pärast tassitäie ärajoomist paremini ei tundnud. Seda müüsid nad iga päev … Rahutus Hirka rinnas kasvas hetkega.
Kraapiv heli kostis taas. Hirka pani puukarbi tagasi oma kohale riiulil ja läks välja. Ta järgnes helile ümber merepoolse majanurga ja vaatas, et astuks vaid sinna, kus kasvab rohi. Ta astus vaikselt, ilma et oleks teadnud, miks. Ta piilus ümber nurga. Rahutusest sai teadmine, mis oli nii raske, et kammitses jalad.
Isa istus ratastoolis ja kraapis vanalt vagunilt punast värvi maha roostes labidaga, mida Hirka polnud varem näinud. Isa oli selle kindlasti laenanud. Labida ainus roosteta koht oli värskelt teritatud serv. See kriiksus vaevaliselt vastu puitu, kui isa seda ülespoole lükkas. Vankrist eraldus luitunud laaste, mis jäid isa jalge ümber lebama nagu sügislehed.
Higi värvis isa särgiselja tumedaks. Veresooned jooksid mööda käsivarsi ja püüdsid lihaseid emmata, kuid see oli lootusetu üritus. Isa oli tugev ja seda võisid kõik näha, sest ta oli oma särgivarrukad ära lõiganud. Hirka mäletas veel aega, mil isa kandis särke tavalise rahva kombel, aga see oli palju aastaid tagasi.
„Kas sa lähed kuhugi?” küsis Hirka ja märkas, et oli käed rinnal risti pannud. Ta lootis, et näeb niimoodi tugevam välja.
Isa katkestas töö ja heitis Hirkale pilgu, mis oli täis süütunnet. Kuid ta kogus end kohe. Ta oli Ulvheimi mees. Ta lõi labida maa sisse. See kukkus madala rohu sisse pikali. Isegi isa ei suutnud panna labidat kivipinnases püsti seisma. Ta libistas käega üle oma lühikeseks pügatud juustega kolba, nii et käe all kraapis.
„Kaaren on kohal,” ütles ta.
Hirka teadis. Ta teadis seda kohe, kui Rimet nägi. Kaaren oli saabunud, Eisvaldr oli Riituse päevad kindlaks määranud.
Kui palju mul aega on jäänud?
Isa kummardus ja võttis labida jälle üles. Ta jätkas värvi kraapimist.
„Niisiis, oled sa edenenud?” küsis isa. Hirka surus käed rusikasse. Miks isa ei võinud seda lihtsalt otse välja öelda? See on Hirka süü, et nad peavad ära sõitma.
„Kas sa lähed kuhugi?” küsis Hirka uuesti.
Isa haaras ratastest ja keeras tooli, kuni istus näoga Hirka poole. Ta kergitas end, kuni peaaegu rippus tooli kohal, kogu keharaskus kätel.
Hirka astus sammu tagasi. See ei olnud aus. Ta teadis, mida isa temalt ootab, aga lihtsalt ei suutnud seda talle anda. Ja miks ta peakski? Ta oskab palju muud! Kas teda peab hindama selle ühe asja põhjal, mida ta ei oska?
„Ma ei oska hõlmata. Mis siis? Küllap on seda ennegi juhtunud. Ma ei saa ju ainus olla?”
Tema küsimus jäi õhku rippuma. Isa teadis, et Hirka ei oska hõlmata. Ta oli seda alati teadnud. Miks see nüüd midagi tähendama peaks?
Riitus. Kõik selle neetud Riituse pärast.
Külm halvatus naasis. Süda hakkas kiiremini lööma.
„Küllap on seda ennegi juhtunud?!” kordas ta. „Ma ei saa ju olla ainus kogu maailmas? Kõigis üheteistkümnes riigis?”
Isa vaatas talle otsa. Tema silmad istusid sügaval ja olid jõuetud nagu tema jaladki. Nii see oligi. Hirka oli ebard, kes ei suutnud hõlmata. Ta oli Väe suhtes pime. Ilma jäetud sellest, mis kõigil teistel oli olemas. Ilma Väeta. Ja ilma sabata. Peas kõlas justkui Kolgrimi hüüde kaja.
Sabatu …
Hirka pöördus trotslikult ringi ja jättis hüti selja taha. Ta kuulis isa hõiget, aga ei peatunud. Astangu lõpus ronis ta kolmest kasest suurima otsa. Nii kõrgele kui sai, enne kui oksad liiga nõrgaks muutusid. Ta sättis end vastu tüve ja haaras selle ümbert kinni, et mitte alla kukkuda. Käsi tegi haiget. Haav veritses taas. Ta oli selle unustanud.
Rime on tagasi.
Hirkal hakkas järsku häbi. Ta oli lootusetu laps. Puu otsa ronimine ei lahendanud mitte midagi. Täiskasvanud nii ei tee. Tavaline rahvas. Kas see oli veider, et nad olid veetnud oma elu rännates? Kas see oli veider, et nad rahvaga kunagi muul moel läbi ei käinud kui vaid selleks, et neid aidata, kui nood haigeks jäid? See polnud sugugi veider. See oli Hirka süü. Ta polnud selline, nagu oleks pidanud olema.
Ta pigistas kõvemini puutüve.
Ta oli Vetle päästnud. See tähendab ju ometi midagi?
Ei, Vetle sai ise hakkama. Hirka ei saanud. Rime päästis ta. Aga Hirka oli julgenud proovida! Ta julges paljusid asju. Ta oli Stridrennas ujunud Helfmana alguses, kui jää polnud veel läinud. Ta oli Svartskaret’s vette hüpanud, kui kogu kamp pealt vahtis. Hirka ei kartnud midagi. Miks ta siis Riitust kartis?
Sest isa kartis seda.
Isa kartis. Kartis nii, et tahtis Elveroast lahkuda. Tahtis võtta jälle vana vankri ja elada rändurielu. Müüa imeravimeid juhuslikule rahvale, keda nad kohtavad. Päev päeva järel samadest kontidest suppi keeta. Elu, mis oli võimatu nüüd, kus ta enam käia ei saanud, ometi tahtis ta seda teha. Jalga lasta. Miks? Mis on kõige hullem, mida Nõukogu võib teha tüdrukuga, kes ei oska hõlmata?
Hirka ei tahtnud sellele mõelda. Ta hakkas kase lehti kokku lugema. Kui ta oli jõudnud kuuesaja viiekümne kaheni, tundus talle, et kuulis taas isa hõiget. Ta ei vastanud. Isa ei hüüdnud rohkem.
Kaarnatreenija
Rime jälgis Vetlet, kes tema ees mööda teed kaarnamaja poole läks. Poiss mängis juhuslikke seiku sellest, mis oli Alldjupis juhtunud, tegemata ainsatki pausi. Vahel muutus ta nii innukaks, et tal jäid sõnad kurku kinni ja ta pidi uuesti alustama. Iga kord kui ta üle juurte hüppamiseni jõudis, pidi Rime temast kinni haarama ja ta teerajale tagasi tõstma.
Kanarbik oli sügavroheline ja kümbles päikesevalguses. Suve üleküllus oli teinud linnud uniseks ja vaikseks. See polnud päev võimatuteks kõnelusteks. Aga just selline ootas Rimet. Ta märkas, et oli sammu aeglustanud.
Oli kerge kõndida niimoodi koos kellegagi, kes kunagi ei teeselnud. Vetle oli see, kes ta oli, sõltumata sellest, kellega rääkis. Tal polnud mingeid salajasi eesmärke. Tema pilgus ei näe keegi kunagi ahnust. Tema seltsis unustas Rime, kes ta on, ja seda rõõmu koges ta harva.
Elveroa rahvas kohtles Vetlet peaaegu nagu külakassi. Ta võis tulla ja minna, nagu soovis. Võlutud perenaised andsid talle meeleiba ja sasisid tema maisivärvi lokke. Aga keegi ei oodanud, et ta kõigi teiste kombel paigal istuks, kui augur nägijakojas jutlust pidas. Poiss oli ilus – Nägija kingitus, mis ta tihti rahva hirmust päästis. Kahtlusest, mis saatis kõike erinevat. Vetle maailmas ei kulgenud aeg nii nagu teistel. Oluline oli alati kõik vahetu. Kõige lähem. Täna oli see Hirka, mis oli ka mõistetav.
Tüdrukul polnud kolme aastaga selgroogu vähemaks jäänud, seda tuli tunnistada. Ta tegutses endiselt mõttevälgatuste ajel, olid need siis arukad või mitte. Vetle ülistas teda nagu Brinnlanda jumalannat. Rime pani vaistlikult peopesad Nägija märgiks kokku. Mannfallas olid vanad jumalad ja jumalannad ammu surmavalda kadunud.
Nad ületasid sammaldunud välu võimsate tammekroonide varjus. Vetle pistis jooksu maja poole, mis sulas välu teises servas metsaga ühte. See meenutas väikest püstpalkidest torni, mis nõjatus tugevate puutüvede vastu. Aga neil puudel oli täita veel ka teine ülesanne. Need olid sambad oksavõres, mis ulatus ümber peaaegu kogu välu. Esmapilgul polnud puude juures midagi ebatavalist, eriti nüüd hilissuvel, kui lehestik oli tihe ja roheline. Aga siis kostis kõrvu kaarnate kraaksumine ja tulija märkas, et vaatab suurt ringikujulist tarandikku. Kaarnamaja.
Kodus Eisvaldris oli neid mitu, Nõukogu ei saatnud kunagi kirju muul moel. Ramoja vastutas üksinda kõige tähtsama kirjavahetuse eest, mis Elveroast välja läks ja sinna saabus. Tavalised kirjad liikusid vankritega nii siin kui Mannfallas, kuid kui kiri pidi liikuma öösel ja märkamatult, ei saanud miski kaarnate vastu.