Odinilaps. Siri Pettersen

lipsata. Oli vaid üks probleem. Ta seisis keset rahvahulka, mis oli täiesti hääletuks muutunud. Kui ta nüüd oma teed kaoks, näeksid teda kõik. Isa uskus rahvast alati kõige halvemat, nii et Hirka oli neist eemale hoidnud, ilma et oleks ohutunde põhjust mõistnud. Täna ta mõistis. Täna teadis ta, mis ta teistsuguseks tegi. Miks ta pidi end peitma. Aga nüüd polnud tal valikut. Ta oli sunnitud kogu väljahüüdmise ajaks sinna jääma. Tema südamelöögid liikusid rinnas kõrgemale.

      Hirka ei näinud üle kõigi nende peade, mis ta ees olid, aga ta teadis, mis toimub. See oli igal aastal üks ja sama. Ta vaatas igatsevalt üles murukatuse poole, kus ta eelmisel aastal oli lebanud ja sedasama rituaali pealt vaadanud. Ilume seisis keset treppi, Ramoja temast veidi maad tagapool, mõlemad ihukaitsjatest ümbritsetud. Ramoja tõstis üles kaarna, kes oli Mannfallast kirjaga tulnud. Kiri ulatati Ilumele, nagu poleks too seda juba lugenud. Ilume avas kitsa rulli ja luges.

      Viimast korda, torkas Hirkale järsku pähe. Rahvas rääkis, et Ilume lahkub Elveroast. Kes järgmisel aastal Riituse välja hüüab? Võib-olla augur, kes nägijakoda valitseb? Või Ramoja? Hirka tundis, kuidas tema keha jäigaks muutus. Järgmisel aastal? Kas tema ise on järgmisel aastal seal? Kas teda ootab veel midagi peale Riituse? Hirka vaatas nägusid enda ümber. Nad kõik olid siin, et saada teada, millal Riitus peetakse. Kui see tuleb Tvimana alguses, on Hirkal jäänud elada kahe täiskuu jagu.