Rime tõstis Vetle jalule. Poiss nohises. Tema saba rippus lõdvalt, nagu oleks katki raiutud. Hirka vaatas salamisi Rimet, kui tolle käed vigastusi otsides üle Vetle kaela liikusid.
Rime juuksed olid pikemad, kui Hirka mäletas, ent niisama lumivalged. Need ulatusid abaluude vahele ja olid nahkrihmaga kinni seotud. Lühemad juuksed olid lahti pääsenud ja raamistasid kummaltki poolt nägu, mis oli kitsam kui enne. Silmanähtavalt. Aga oli veel midagi … Midagi, mida Hirka tabada ei suutnud. Rime liikus teistmoodi.
Ja ta kandis relva.
Hirka pilk rändas kahele mustas tupes mõõgale. Need olid kitsad ja laia rihmaga vööle kinnitatud. Ta oli riides nagu sõdalane. Hele särk, millel olid lõhikud külgedel ja kõrge kaelus. Üle rinna jooksid laiad nahkrihmad. Ta helendas metsa taustal nagu lumekass.
Hirka pööras pilgu ära. Rime oli tobu. Mis mõte oli tulla siia sellistes riietes? Nende eest oleks kindlasti saanud poolele Elveroale terve talve toidu.
Rime pöördus tema poole ja Hirka nägi tikandit tema vasakul rinnal. Kaaren. Need tuttavad ülestõstetud tiivad. Nõukogu märk. Nägija märk.
Paanika võttis temas võimust, äkitselt ja sügavalt nagu küünis.
Nägija … Riitus!
Hirkal tõmbus seest külmaks, kui ta mõistis, miks Rime seal on.
Ei! Liiga vara! Veel on suvi!
Rime helehallid silmad vaatasid Hirkale otsa. Hirka tõstis lõua kõrgele ega pööranud pilku ära. Mitte tolligi. Rime kallutas pea viltu ja uuris teda lõbusa uudishimuga, nagu oleks Hirka loom, keda ta varem näinud ei ole.
„Kas su juuksed mitte punased ei olnud?” küsis ta.
Hirka katsus oma pead ja sealt rabises liiva. Ta proovis seda ära pühkida, aga sõrmed jäid punastesse pusadesse kinni. Rime silmad sädelesid nagu jää. Seda ilmet tundis Hirka nii hästi, et see tegi haiget. Lapsik väljakutse. See ei sobinud kokku rõivastega, mida ta kandis, kuid kuluski vaid silmapilk ja tema ilme muutus taas jäigaks. Rime vaatas mujale. Talle oli meenunud, kes ta on.
Rime tähendas ohtu, Hirka tundis seda iga viimase kui närviga oma kehas. Ta oli arvanud, et tunneb Rime ära, aga see, keda ta enda ees nägi, oli pelgalt mälestus. Mees, kes tema ees seisis, polnud mingi lapsepõlverivaal. Mitte mingi sõber. Ta oli mõjuka perekonna poeg. Ta oli Rime An-Elderin. Ta oli nõukogusoost.
Varem polnud see lihtsalt kunagi oluline olnud.
„Ma ei tulnud, et siia jääda. Ma saadan Ilume Mannfallasse,” ütles Rime. Kinnituseks vahemaale, mis neid eraldas.
Hirka pani käed rinnale risti. „Normaalne rahvas kutsub vanaema vanaemaks. Mina kutsuksin, kui mul vanaema oleks.” See oli armetu torge, aga Hirkale ei tulnud muud pähe. Mõtted olid otsekui puder.
„Mitte siis, kui su vanaema oleks Ilume,” vastas Rime.
Hirka langetas pilgu.
Rime tuli kaks sammu lähemale. Tema riietest õhkus puhtuse ja salvei lõhna. Rime selja taga nägi Hirka Vetlet, kes kiikas kaela sirutades kuristikku, mis oli puuhobuse neelanud.
„Neil on enne Riitust palju teha. See on ka sinu aasta, kas pole?” küsis Rime.
Hirka noogutas taltsalt. Aeg oli ta kätte saanud ja ta tundis iiveldust kerkimas. Nii mõnelgi Elveroas oli käes viieteistkümnes eluaasta. Teised olid eelmisest aastast saati päevi lugenud. Riideid õmmelnud. Lasknud kullast ja hõbedast sabarõngaid sepistada. Nad olid planeerinud reisi, mille kõik kord elus ette peavad võtma. Ka Hirka. Vahe oli selles, et ta oleks andnud kõik, mis tal oli, et sellest pääseda.
Rime sirutas käe tema puusa poole. Hirka kargas eemale, käsi noa peal, kuid seda polnud enam seal. See välkus Rime käes. Hirka neelatas ja taganes terase ees. Hetkeks arvas ta, et Rime on ta läbi näinud ja tahab ta tappa, et Nõukogu vaevast säästa, kuid Rime läks puujuure juurde.
„Ma viin Vetle koju,” sõnas ta ja raius läbi need vähesed juured, mis olid vastu pidanud. Kuusk langes kõminal Alldjupi. Järele jäid vaid arm maapinnas ja tolmupilv, mis sädeles Stridrennast kerkivas udus. Alldjup näis palju laiem kui enne. Kaljuseinad kummalgi pool seisid paljana.
„Lase oma isal käsi üle vaadata,” ütles Rime.
Hirka turtsatas. „Ma olen täismehi kokku õmmelnud alates sellest, kui ma seitsmene olin!”
Rime tuli lähemale ja Hirka võitles sooviga taganeda. Rime oli temast peaaegu peajagu pikem. Tema nahkturvis nagises, kui ta end Hirka poole kallutas ja tema noa tagasi tuppe surus.
„Jomar …” kuulis Hirka lohutamatu Vetle nuukset ja ta mõistis teda hästi. Vetle saab võib-olla uue mänguasja, aga pole tähtsust, kui see ka puhtast kullast oleks. Jomar oli läinud.
Hirka pööras ringi ja läks. Tal oli tunne, et ta lahkub millegi olulise juurest, kuid ta ei vaadanud tagasi.
Punane vanker
Hirka pistis jooksu kohe, kui oli kindel, et Rime teda enam näha ei võinud. Ta jättis metsa selja taha ja läks mööda künkaharja mere poole. Seal oli kõige väiksem võimalus rahvast kohata. Kui õhk hakkas adru järele lõhnama, nägi ta hütti. See asus kõrgel, surutud vastu kaljuseina, nagu oleks külast ära aetud ning sinna haavu lakkuma roomanud.
Rahvas kutsus seda õõvatareks. Nõukogu kaardiväelased olid sealt kaua aega tagasi ühe lindprii välja toonud ja hütile tule otsa pannud. Aga hütt ei tahtnud põleda. See seisis endiselt seal, pani põikpäiselt merele vastu, mustaks põlenud koorikud idaküljel. Üks Glimmeråseni maarentnikest oli söandanud sinna üles minna, et aknaluugid enda tarbeks ära tuua, kuid oli need suure hirmu pärast omale jala peale kukutanud ja kaks varvast murdnud. Siis oli kõik. Rohkem ei läinud sinna keegi. Mitte enne, kui tema ja isa olid sellest endale kodu teinud. Isa ei kuulanud vanamutijutte. Sellest hoolimata tundis Hirka rahutust, kui hütti nägi. Ta ei kartnud seda sugugi ja talle meeldis seal, kuid alati, kui hütt nähtavale ilmus, tekkis tal tunne, et juhtub midagi halba. Midagi, mille ärahoidmiseks tuleb tal kiirustada.
Kingataldade all pragises. Rada oli kaetud väikeste kividega, mida kaljud endast iga tormi ajal lahti raputasid.
Rime oli tagasi. Rime An-Elderin.
Nimi oleks pidanud olema kerge, ent lebas suus kui kivi. Nagu Seiki kaaluvihid – mille kohta kõik teadsid, et need on liiga rasked, aga mis seda kunagi ei olnud, kui kaardiväelased kontrollima läksid. Räägiti, et kaupmehel on kaks komplekti.
Sama lugu oli Rimega. Tal oli kaks nime. Ta oli lahkunud Elveroast selle lühikese ja kerge nimega, mida Hirka oli kasutanud üheksandast eluaastast peale, ning tuli nüüd tagasi selle pika ja raskega. Sellega, mis oli ta sealt ära viinud koju perekonna valdustesse, Mannfallasse Nägija valgete müüride vahele. Teise maailma.
Glimmeråseni Sylja võis unistada kullas suplevast Mannfallast, kuni päike looja läks, aga Hirka, kes oli elanud suurema osa elust tee ääres punases vankris, oli rahul sellega, et tal oli hütt, mida võis koduks nimetada. Koht, mille kohta ta võis öelda, et on sealt pärit. Mida muud veel vaja oli.
Ta peatus ukse ees. Korv! Ta oli korvi unustanud. Kõik taimed, mida ta päev otsa oli korjanud. See oli Alldjupi äärde maha jäänud. Ta ei võinud seda sinna jätta. Järgmine päev tähistatakse südasuve. Metsas hakkas ringi trampima ebausklik rahvas, kes korjas ürte, et unes kosilasi näha. Ürte, mida Hirka võiks turul müüa.
Hirka pööras ringi, et tagasi minna, kuid siis kuulis ta mingit häält. Miski kraapis seespool hooti seina. Siis jäi vaikseks. Hirka tardus uksepakul. Nad on seal! Nõukogu oli talle järele tulnud.
Võta ennast kokku! Sa ei tähenda Nõukogule midagi.
Hirka avas ukse. Ta oli oodanud, et näeb isa, aga tuba oli tühi. Tühjem kui tavaliselt. Laest rippusid alla vaenuokas ja päikesepisar, aga kõik juba kuivanud ürdid olid kadunud. Kahte seina katsid kõikvõimaliku suuruse