Tagasi Eestisse!. Urmas Vadi

isa talle järele tulid, kartis John, et tema asemel võetakse kaasa keegi teine. See tunne, et sind aetakse segamini ja oma sisemuses seisad sa ikka kuidagi kõrval, kusagil alternatiivses Balti ketis, valdas Johni siis ja ka nüüd ning ta kordas:

      “Ei kirjutanud pagulaskirjandusest.”

      “Kuidas siis ei kirjutanud? Millest sa siis kirjutasid?”

      “Mu teema oli “Jüri Üdi luule valu ja naer”.” John ei lisanud, et see lõputöö jäigi tal lõpetamata.

      “Ega mis siis. Lõpuks oleme me kõik pagulased. Igal juhul sai see projekt rahad taha. Siit tuleb kolmkümmend köidet! Sihuke sari, et sellist pole praegu isegi Ilmamaal.”

      See number ehmatas Johni, sest ta tõesti ei mäletanud, mis ta sinna projekti kirjutas, või mida Paavo ise juurde kirjutas, sest projektid saadab teele alati Paavo ise.

      “Kolmkümmend köidet!”

      Inimesetundja Paavo luges Johni näost välja segadust ja hirmu ja isegi ehk paanikat. Aga mida veel?

      “Sa oled näost nii valge. Tunned sa end ikka hästi?” oli Paa-vo nõutu.

      “Tegelikult ei tunne.”

      “Sa oled haige?”

      “Ma ei tea.” Ja nüüd tuli Johni suust talle endalegi üllatusena: “Ma ei saa hästi magada! Ma näen mingeid ahve ja see on selline korduv õudne uni. Nad situvad mulle voodisse.”

      Paavo jäi tõsiseks, oli näha, et ta mõtleb. Mõne hetke pärast Paavo nägu selgines, nagu oleks ta lahti harutanud salakoodi:

      “Situvad! See on väga hea, sest sitt tähendab ju raha. See oli sul väga õige uni, sest see raha meile nüüd ju tuligi!”

      Paavo lajatas hooga projekti, mis parandusettepanekutega tagasi oli saadetud, Johni ette lauale, et too sinna kui projektijuht alla kirjutaks. John hakkas diagonaalis projekti üle lugema ja nägi, kuidas see Paavole närvidele käib. John kahtlustas juba ammu, et Paavot tegelikult ärritab kirjalik sõna. Mingi aeg tagasi juurdles John, kas ta üldse oskabki kirjutada? Nähes nüüd Johni lugemas, hakkas Paavo lausa puhisema, aga John luges ikka edasi.

      “Seal on kõik nii nagu oli.”

      “Ja-jah, ma lihtsalt vaatan veel üle… Sõidukulud kaheksasada tuhat!?”