“Sa tegid seda meelega!”
Nüüd nad käisidki väljas eraldi, ja see oli tegelikult neile mõlemale suureks kergenduseks. Aga ometi, neil puhkudel, kui nad vahel harva kusagil koos olid ja kui ilmus välja mõni Johni tuttav või sugulane, siis pidi John Triinut kuidagi tutvustama ning ütles alustuseks: “Triinu”, ja see tuli kergelt. Aga siis tundis John, et nii Triinu kui ka see tuttav või sugulane ootasid veel midagi, ning John lisas – “Minu tüdruksõber.” John sai aru, et see, mis ta just ütles, pole nagu päris õige. Seda tundsid ka Triinu ja need, kellele ta Triinut tutvustas. Aga “tüdruksõber” oli ikkagi kõige täpsem, sest sõbrad nad ju olid. Ja “tüdruk” viitab sellele, et Triinu on naine, mis on samuti õige. Keskkooli lõpus, kui nad näiteringis kokku said, oli John kutsunud Triinut tüdrukuks, aga nüüd nagu enam ei sobinud lihtsalt “tüdruk” öelda, pigem ikka naine. Aga öelda “naissõber” või “naistuttav” kõlaks, nagu oleks John endale kusagilt Kopli hämarusest libu tellinud. “Elukaaslane” kõlaks aga, nagu tehtaks temaga pooleks kuu üür, vee- ja elektriarve. Pigem siis ikkagi “tüdruksõber”, kuigi ka see kõlas halvasti. Sellised moodustised nagu “naine”, “kihlatu”, “abikaasa”, “minu laste ema” oli John välistanud, sest ta lihtsalt ei kujutanud seda kõike ette. Sest talle tundus Triinu liiga jahe ja kaalutlev ja John arvas, et Triinu mõtleb temast nii:
“Kaua veel! Oh, kui kaua ma veel Johniga vastu pean? Tõesti ei tea. Vahel, kui ma suudan end ja teda vaadata kõrvalt, nagu ma mõnikord vaatan kohvikus võõraid inimesi, siis ma mõtlen, et miks me küll koos oleme. Ja korraga ei suuda ma leida sellele mitte ühtegi mõistlikku põhjust. Kaks täiesti vastandlikku ja võõrast inimest, keda ei seo teineteisega enam mitte miski, vaid tühi ja kulunud harjumus olla koos. Aga aeg muudkui läheb ja mul hakkab kahju endast ja sellest kaheteistkümnest aastast, mis ma olen ennast tema peale raisanud. Jumal, see on peaaegu juba pool minu elust! Ja kui ma olen temaga edasi, siis ongi see pool minu elust, edasi juba üle poole! Ja mida edasi, seda rohkem uppi mu elu läheb. Miks küll pole me teinud sellele vindumisele, mis väsitab meid mõlemaid, aga eriti mind, lõppu? Miks tema pole teinud, miks ta kunagi midagi ei otsusta ega tee ega räägi! Kui ma oleksin vaba, oleks ehk ette tulnud erinevaid võimalusi. Aga temaga koos olles vaatavad kõik, et ma olen temaga, ja keegi ei arvagi, et ma ootan armastust, mõistmist, hellust. Jah, kooli ajal oli ta nii lahe ja salapärane, luges luuletusi, kuulas Vennaskonda. Aga siis aegamisi hakkasin ma aru saama, et selle luule ja ümmarguste prillide ja juuste taga pole tal tegelikult mitte midagi peale nüriduse, ignorantsuse ja peagi saabuva kiilaspäisuse. Olen mina ta selliseks muutnud? Jah, mina! Kui ma proovin nüüd olla enese vastu jäägitult aus, siis kas ma oma sisimas kardan jääda üksi? Elan ma oma alateadvuses hirmuga, et kui ma selle suhte lõpetan, siis ma ei leiagi kedagi, ja seepärast klammerdun selle äpardunud inimese külge? Üks äparduja haarab teisest äpardujast ja kokku saab ei midagi enamat kui lihtsalt kaks äpardujat. Aeg aga läheb ja kui ma teda vaatan, siis ega iseenesest pole ta ju loll ega paks ega joodik ega midagi seesugust. Juuksed on muidugi küll juba nii hõredad, et arvatavasti, kui tal nelikümmend kukub, on ta päris kiilakas. Mida oleks teinud John Lennon, kui ta juuksed oleks nii hõredaks jäänud? Mida oleks teinud Yoko Ono minu masendusega? Tõesti ei tea, mida teha!”
Nii kujutles John Triinut arutlemas. Tavaliselt kuhugi sinna John pidama jäigi, kui ta mõtles, mis neist kahest edasi saab. Viimaks otsustas ta kõigest Triinuga rääkida, et tuua nende mõlema jaoks mingi selgus ja lahendus, ükskõik milline see siis ka oleks, aga just siis tuli vahele see neetud uni.
John nägi, et Triinu oli nende kahetoalisse korterisse võtnud kolm ahvi. Ostnud need meeletu raha eest, ja John pidi olema nende ahvide hooldaja, sest beebide ema ise hukkus õnnetult. Ahvid magasid Johniga koos ühes voodis. Kuid need polnud mingid väikesed lõbusad pärdikud, vaid suured, jõulised ahvid, kes surusid oma külmad ja niisked ninad vastu Johni ning urisesid kurjalt. Peamiselt ahvid sittusid. John pidi siis kõik selle kokku korjama ja ahvide lapikud persed ära puhastama. See uni oli jälk ja hirmutav. John ärkas sellest alati võpatusega ja kontrollis, kes on voodis. Teatud variatsioonidega nägi ta seda und igal ööl, ja alati olid seal ahvid, keda ta kartis ja kes sittusid. Une vastu ei aidanud ei tabletid ega seegi, kui John jõi end silmini täis. Seda hullemaks see unenägu läks – kolmele ahvile tulid Aafrikast vaesed sugulased külla. Varem, kui ta nägigi midagi unes, mida juhtus harva, oli see hommikuks alati ununenud. Aga nüüd viimaks tunnistas John, et midagi on valesti, ja lõpuks ta küsis endalt:
“Miks näen ma unes sittuvaid ahve? Kas ma pean midagi sellest välja lugema? Aga mida siis? Mingeid kujundeid? Mida peidab endas sittuv ahv?”
Ja ta hakkas asjaga tegelema.
2
John püüdis esmalt kindlaks teha, mis liiki ahvidega täpsemalt on tegu. Selleks lappas ta kodus läbi kõik ENE-d ja pani arvutis “Ahvide planeedi” alla tõmbama. Ehk on nad kuidagi sealt tema ajju saanud? Töö juures leidis ta hea saidi ahvipiltidega. John tegi ette veidi kannatajaliku ja tõsise näo nagu siis, kui ta tööd teeb, ise aga vaatas ahvide pilte ja proovis seda toakaaslaste eest varjata. Aga Ingridil, kelle dekolteesse võis uppuda, oli harjumus tulla ja kummarduda meeste – aga ka naiste – laudade kohale. Ja siis tekkiski kõigil meestel, aga võibolla ka naistel, soov hüpata ja sukelduda Ingridi sooja ja kutsuvasse tundmatusse. Ja nüüd ta tuli jälle ja kummardus ja nägi, et Johnil on ahvipildid lahti:
“Armsad, eks, eriti see punane. Vaata, kuidas ta ema karvadest kinni hoiab.”
“Jajah,” püüdis John Ingridit eemale peletada ja akent kinni panna, aga juba oli hiir Ingridi käes ja ta rullis seda lehekülge muudkui edasi ja edasi. Sealt tulid juba ämmalahvid ja gorillad ja üks möiraahv, kes tekitas Ingridis teatavat õudu.
“Suured on ikka jubedad, mõtle, kui see sulle trepikojas vastu tuleks, mis!”
“Jah, ega see meeldiv vist ei oleks,” üritas John hiirt enda kätte tagasi saada, aga Ingrid läks järjest enam hoogu:
“Mis meeldiv! Jube oleks, sihuke kolakas, sama suur kui sina, ainult karvasem… Ma olen kuulnud, et mõnel pool Aafrikas nad on karjas koos ja ründavad inimesi, kes poest või turult tulevad, ja võtavad siis nende toidukotid ära. See olevat täiesti kohutav probleem. Tahad, ma saadan sulle selle lingi?”
“Ei, tõesti pole vaja.” John hakkas higistama ja tundis, kuidas esmalt ta kael, siis otsaesine ja siis juba ka põsed õhetavad, ja et ta ei suuda seda olukorda kuidagi lõpetada. “Ingrid, sa igavene vana magus libu, kes sa igal jõulupeol ja asutuse sünnipäeval ja raamatuesitlusel püüad kedagi ära lohistada, eelmistel suvepäevadel ka mind, ja ma ei mäletagi, kas see sul ka õnnestus või mitte. Ja kas just sellepärast, mis ma tegin või tegemata jätsin, sa mind nüüd rullidki nagu seda neetud lehekülge?” mõtles John ja proovis Ingridi sõrmi hiire ümbert lahti harutada, aga see ei õnnestunud. Ainult higi voolas. Ja see kõik, higistamine ja Ingrid, läks ainult hullemaks. Sest edasi tulid pildid, kus ahvid olid riietatud inimesteks: ahv valges kitlis ja stetoskoobiga, ahv korstnapühkijana katusel, ahvid kontoris nõupidamisel, ahvid tehases treipinkide taga, ahvid rock-kontserdil, ahvid grillipeol, ahvid šoppamas. Ingrid lausa kisendas naerda:
“Vaata, vaata seda!”
See tekitas juba elevust ka teistes töökaaslastes, kes hakkasid nüüd Johni laua taha kogunema, et näha tema arvutis ahvipilte. Mõni tuli isegi koridorist ja kõrvalt tõlkijate toast. Nii nagu Ingridile, oli ka paljudele teistele suur üllatus, et John huvitub ahvidest.
“Jah, huvitun, nii põgusalt.” Seda kuuldes lisas Ingrid:
“Mitte lihtsalt ei huvitu! John lausa jumaldab neid! Tal on kodus riiulitel isegi kaustad eri liikide kohta!”
“Ei ole!” proovis John veel midagi öelda, aga sai ka ise aru, et ükskõik mida ta ka ütleks, läheb asi aina hullemaks.
Kõik toimetajad ja kujundaja ja korrektorid ja projektijuhid hakkasid korraga Johnile rääkima erinevaid lugusid ahvidest. Ja selgus, et peaaegu