“Siis sa ei tea eriti midagi.” Nüüd tegi John pausi, kaks sinistes jopedes naist jooksid mööda. Ta ootas, kuni naised olid eemale jõudnud, ning jätkas. “Ega keegi eriti ei tea. Noh, ainult seda kõige üldisemat, aga see pole üldse oluline. Ja ma tahan rääkida, mis tegelikult juhus, mis on selle…” – nüüd suunas John oma pilgu üle Emajõe, kuhugi kaugusse, nagu midagi otsides, ja tuli siis tagasi ja vaatas mulle silma – “…mis on selle loori taga.”
“Loori taga?” küsisin üle, see väljend tekitas minus kõhedust.
“Jah. Ja selle pärast ma sind üles otsisingi.”
“Miks mind?” olin üllatunud ja samas ka häiritud, sest ma tundsin, et nüüd tahab keegi mind jälle mingi enda jama sisse tõmmata.
“Sind jah. Sest ma tahan, et inimesed saaksid sellest teada. Et sellest kirjutataks!”
“Ja-jah,” võtsin endale aega, et mõelda, millist juttu nüüd rääkima hakata. Kas juttu A – jah, see on küll väga huvitav, aga olen hetkel nii väga hõivatud –, juttu B – oo, see on nii põnev, aga ma tunnen, et ma ei käi sellest materjalist lihtsalt üle, ja otsin kirjanike liidu teatmikust mõne nime, keda ette sööta –, või siis juttu C – palun-palun, ma tõesti ei taha! Seni kuni John rääkis, mõtlesin, milline variant valida.
“Ma ütlen sulle otse, ilma keerutamata välja – ma tahan, et minust kirjutataks raamat. Ja nüüd sa juba kindlasti aimad, et kui ma just sinu üles otsisin, siis ma ka tahan, et sina selle raamatu kirjutaksid.”
“Mina?”
“Jah, sina.”
Mõtlesin, kas ta üldse teab, mida ja kuidas ma kirjutan, või siis tuli lihtsalt vana tutvuse peale kohale.
“Mis raamat see peaks siis olema?”
“Elulooraamat.”
No tore! Mulle on igasugu hulle sisse sadanud, kes minust alati midagi tahavad, ja mina ei oska neid ka kohe pikalt saata. Kuulan, noogutan ja piinlen. Hiljuti murdis mu kööki sisse üks pooltuttav, kes tahtis asutada peedi muuseumi. Nii söödapeedi- kui suhkrupeedi-, aga ka punapeedi-muuseumi. Tal oli plaan eksponeerida selles muuseumis erinevaid peete ja seemneid ja igasugu agregaate, alates põllutööriistadest kuni mahlapressideni. Naine oleks tal nõus tegema külalistele punapeetidest erinevaid sööke ja jooke. Tema ise aga koostaks teksti sellest, kuidas peet on aidanud eesti rahval ellu jääda. Siis kraamis mees lahti pabertuutu ja nõudis, et ma prooviksin vinnutatud punapeedilõike. Ainsana puudus muuseumil veel nimi. Tõsi, midagi tal juba oli – peedimuuseum –, aga sellest oli vähe. See mõjuvat kuidagi kuivalt ja ei too peedi eri tahke ja põnevust välja. Inimesed sõidaksid sellest muuseumist lihtsalt mööda ja ei saakski teada, mida peedil meile pakkuda on. Lisaks nimele oleks vaja ka mingit slõuganit või motot. Mees oli koos naisega välja mõelnud: “Peet pole lihtsalt peet!”. See andvat küll asja mõtet edasi, aga lauses endas puudub lennukus. Peedimees seisis keset mu kööki, sõi ka ise oma peediviile ja ei kavatsenudki lahkuda. Tal oli vaja seda lauset ja kohe ja minul kui kirjanikul pole see üks lause ju midagi! Hiljem, kui ta siiski ilma lauseta lahkus, oli ta pettunud ja isegi kuri mu peale. Ju ta mõtles, et ma olen lihtsalt kade ja pean ennast temast paremaks ja mul on lihtsalt kahju öelda talle oma hea peedilause. Uskumatu, aga selliseid hulle ikka leidub, kes arvavad, et sa võiksid neile või neist midagi kirjutada. Aga siis seal Emajõe ääres mul viskas üle ja ma otsustasin, et ma ei kuula enam neid tüüpe, ei nooguta ega naerata, vaid ütlen otse välja, et mine perse oma peediga, mine perse oma elulooga! Ja korraga ma lausa plahvatasin:
“Kas sa tead kah, mida ma kirjutan!” Seda minu karjatust kuulsid ka meist mööduvad tervisesportlased ning vaatasid aeg-ajalt üle õla tagasi, et kas kõik on ikka korras, kas me pole mitte joodikud, või narkarid? Homod? Hetkeks ehmus ka John, aga kohe ta jätkas:
“Urmas, muidugi ma tean. Ma arvan, et ma olen nüüdseks kõiki su asju lugenud või näinud. Isegi su kuuldemänge kuulasin Raadioteatri koduleheküljelt.” Nüüd tasandas John oma hääle sosinaks. “Ma ei teadnudki, et neid ikka veel tehakse!”
“Ega keegi ei tea, aga ikka tehakse,” vastasin ja suutsin rahu-neda.
“Ma tellisin teatriagentuurist isegi su neid näidendeid, mida ei ole avaldatud. Isegi selle Terry Prachetti dramatiseeringu lugesin läbi. Ühesõnaga ma olen kursis. Ja tahan, et sina minust selle raamatu kirjutaksid.”
“Kui sa kursis oled, siis sa tead, et ma ei kirjuta elulooraamatuid, ma isegi… Ma põlgan neid.”
“Väga hea, mina põlgan niisamuti. See, mis praegu kirjastustes toimub ja mis seisus on ilukirjandus, see on jube, ma ju tean.” John muutus rõõmsamaks. Mina aga olin ikka veel nagu ootel ja kaitseasendis ja hakkasin rääkima:
“Ma olen küll mingitest päriselt elanud inimestest kirjutanud, aga see on ikkagi fiktsioon, ma ise pean seda kirjanduseks.”
“Mina niisamuti,” noogutas John. “Mind on igasugu elulooraamatute kirjutajad üles otsinud, Mihkel Kärmas ja Ingrid Tähismaa, ja Maire Aunaste kutsus oma saatesse. Kõik saatsin pikalt. Mul ei ole seda vaja. Aga kui ma lugesin sinu lugusid, siis korraga ma taipasin, et ma olengi justkui mõne sinu loo tegelane.”
“Tohoh!”
“Jah, päriselt. Ma ei taha, et minust kirjutaks mingi analüütik või uuriv ajakirjanik. Vaid sina suudad minu jaoks seda kõige olulisemat edasi anda. Isegi kui see, kuidas sa seda teed, on kerglane, isegi kui see on jant, jämekoomika, ülepakutud karakteritega…”
“Aitäh.”
“Ära solvu, ma mõtlen seda hästi. Sest just selline tegelane ma olengi! Sellist lugu mul vaja ongi. Ma olen kindel, et see, mis ta iganes ka oleks, noh, tõde, et see tõde saab ennast ilmutada vaid läbi mingite mänguliste, mõeldavate ja päriselt juhtunud asjade kombinatsiooni.”
“Mina arvan kah.”
“No näed. Ja ma tahan, et just sina selle minu loo läbi mängid. Ma jätan sulle vabad käed. Kui see kõik läheb rappa ja midagi sellest ei tulegi, olgu, mingu. Aga minu jaoks on see eluküsimus. Mis sa ütled?”
John haaras mu käest, mulle tundus, et ta on võimeline kohe mu käe katki murdma või siis kõva häälega nutma hakkama. Kaks jooksjat tulid juba tagasi ja vaatasid meid veelgi imelikumalt kui enne, siis vaatasid teineteisele otsa ja noogutasid – ikkagi homod! John nagu ei näinudki neid:
“Palun ära keeldu!”
“Vaata, asi on selles, et mul on praegu üks pikem lugu pooleli. Ma olen seda aastaid edasi lükanud ja nüüd ma olen otsustanud, et ma ei kirjuta midagi enne, kui ma olen selle loo ära kirjutanud…” proovisin variantide A, B ja C vahel vingerdada. “Aga võibolla Kivirähk? Kivirähk on naljakas. Või siis Kaus? Kaus on hea, tal on ka sotsiaalset närvi, mina olen ikka veel kuidagi liiga unenäoline…”
“Sa ütled unenäoline!” Nüüd muutus John eriti võidukaks ja vajutas lauale kaardi, mis pidi tema arvates otsustama kõik. “See ongi väga unenäoline lugu. See asi on nii kuradi unenäoline, et oh-hoh-hoo!”
Kõndisime mööda Jäneserada linna poole tagasi ja John rääkis nüüd juba millegipärast kõva häälega, kuidas just nimelt unenäost see kõik algaski.
1
John polnud kohe kindlasti selline mees, kes oleks end öösiti lasknud häirida halbadest unenägudest. Ja siis terve järgmise päeva või nädala tegelenud nende seletamisega; otsinud kokku esoteerilist kirjandust, pannud kinni aja psühholoogi juures ning mõelnud oma karma ja hinge, inimese tee ja ettemääratuse peale. John pidas seda lihtsalt sogaks. Ja ega ta ei näinudki und. Või kui juhtuski nägema, siis hommikuks oli kõik juba kadunud ja edasi tulid muud asjad peale ja oligi kõik. Aga nüüd juba enam kui kuu aega segas Johni üks lollakas uni, mis ei lasknud teda lahti. Kuid enne veel tuleb ära seletada, kes on Triinu.
Kuidas nüüd siis öelda, kes ta on? Kes on Triinu? Kuidas teda küll nimetada, selle üle oli ka John ise mõelnud, aga rahuldavat sõnastust