Verev keskpäevataevas. Simon Sebag Montefiore

oli võõrdunud. Olid nad turvaliselt Brüsselis või Pariisis, või olid nad jõudnud Madridi või Londonisse? Tütar on nüüd kindlasti juba noor naine – Benja polnud teda aastate viisi näinud … Olid veel ka tema vanemad. Odessa oli langenud Hitleri liitlaste, rumeenlaste kätte, kes olevat valla päästnud säärase hävitustöö, et enamik linna juute oli tänavail maha tapetud. Kas nendega võis juhtuda midagi sellist? Või oli neil õnnestunud itta põgeneda?

      Ja siis vaatas ta üles tähtede poole ja talle meenus Sašenka. Oli ta üldse elus? Benjat valdas armastuse laine; ta ihkas naise huuli, pingul kõõluseid ta põlvede taga, kui ta jalad olid põimunud ümber Benja. Kui ta seal kusagil kättesaadavas kauguses peaks olema, saatis Benja talle suudlusi. „Ma armastan sind!” sosistas ta. Aga ehkki ta pingutas kuulmist, ei kuulnud ta vastuseks ühtki heli ega isegi mitte kaja. Kõigist inimestest, keda ta armastas, ei teadnud ta ühegi kohta, kas ta on elus …