Minu pojale Sashale
PEAMISED TEGELASED
Ajaloolised isikud on tähistatud tärniga (*).
KOLÕMA: „TSOON”
Madjak-7 vangid
Benja Golden, kirjanik, mõistetud laagritesse 25 aastaks
Džaba Leonadze, seaduslik varas, vor v zakone, Boss, grusiin
Ramzan Ulõbnuš, „Naerusuu”, tšetšeeni kurjategija
„Surematu”, vene kurjategija
Kuzma Prištšepa, „Kärmas”, noor kurjategija, Doni kasakas
Väike Mametka, „Bette Davis”, gruusia kurjategija
Doktor Kapto, „Beebidoktor”
Tonja (Antonina) Makarova, tema meditsiiniõde ja assistent
Njuška, „Jänkuke”, meditsiiniõde
ŠTRAFNIKUD
Jevgeni Meliško, „Kindral”, endine vang
Vanemleitnant Pavel Mogiltšuk, NKVD ohvitser, eriüksuse ülem
Kapten Vladimir Ganakovitš, politruk, poliitohvitser
Kapten Leonid Žurko, ohvitser
Seersant Pantaleimon Tšurelko, „Panka”, Doni kasakas, Esimese maailmasõja veteran Garanža, „Ämblik”, Zaporožje kasakas
Izmail Karimov, „Koška”, usbekk
ITAALLASED
Major Ippolito Bacigalupe
Fabiana Bacigalupe, meditsiiniõde, tema naine
Cesare Malamore, mustsärklaste (rahvusliku julgeoleku vabatahtliku maaväe) konsul (kolonel) Major krahv Scipione di Montefalcone, Savoia ratsaväe ohvitser
VENE KOLLABORANDID / HIWI’D
Konstantin Mandrõka, Schuma politseipataljonide ülem (sks Schutzmannschaft, „kaitsemeeskond”) Bronislav Kaminski*, Mandrõka asetäitja, Schuma ülem, hiljem SS
Sturmbrigade Kaminski (Vene Rahvusliku Vabastusarmee) komandör, Waffen-SS-i Brigadeführer, Raudristi kavaler
SAKSLASED
SS Obersturmführer Oskar Dirlewanger*, kohtulikult karistatud vägistaja / mõrtsukas, natside karistuspataljoni, niinimetatud salaküttide brigaadi ja Sonderkommando Dirlewangeri komandör, hiljem Oberführer, Raudristi kavaler
KREMLIS
Jossif Stalin*, ülemjuhataja, riikliku kaitsekomitee esimees, rahvakomissaride nõukogu esimees, kaitseasjade rahvakomissar, kommunistliku partei peasekretär, „Supremo, Ülem”, „Instantsija”
Gerkules Satinov, Nõukogude juht, riikliku kaitsekomitee liige, kindralpolkovnik
Lavrenti Beria*, NKVD julgeolekuorganite ülem, riikliku kaitsekomitee liige, riikliku julgeoleku peakomissar
Svetlana Stalina*, Suure Juhi tütar, koolitüdruk
Vassili Stalin*, Suure Juhi poeg, õhujõudude polkovnik, hiljem kindral
Lev Šapiro, „Lõvi”, ajakirjanik, stsenarist, ajalehe Krasnaja Zvezda korrespondent
EESSÕNA
22. juunil 1941 käivitas Adolf Hitler operatsiooni Barbarossa, sissetungi Nõukogu Liitu, mida valitses diktaator Jossif Stalin. Sellest tuli kõige raevukam hävitussõda, mida on iial peetud. Täiesti ootamatult tabatud venelased kaotasid esimestel sõjakuudel tohutu hulga mehi, tanke, lennukeid ja territooriumi, samal ajal kui sakslased tungisid edasi Moskva suunas. Septembris oli Nõukogude pealinn juba tõsiselt ohus. Kuid Stalin korraldas vasturünnaku ja sakslased paisati tagasi.
1942. aasta alguses kavandas Hitler uut halvavat hoopi. Stalin ootas uut rünnakut Moskvale, aga selle asemel käivitas Hitler Fall Blau1, edasitungi Ukraina aladel ja siis Lõuna-Venemaa tohutu suurtes steppides suunaga Doni ja Volga jõele ning lõuna pool eesmärgiga saada enda kätte Kaukasuse naftaväljad. Natse abistasid nende liitlased: Itaalia fašistlik diktaator Benito Mussolini saatis rünnakule appi 235 000 itaallasest koosneva armee. Kummalgi poolel nappis tanke, seepärast saatsid nad põgusalt lahinguväljale hoopis ratsaväe. Neis lahingutes toimusid ajaloo viimased suured ratsaväerünnakud.
Sel suvel varisesid Nõukogude väed kokku ning kümned tuhanded sõdurid piirati sisse või alistusid, terved hulgad venelastest või kasakatest antikommuniste aga läksid vaenlase poole üle ning hakkasid natsidega koostööd tegema. Saksamaa pealetung oli nii edukas, et peagi näis, nagu lõigataks Venemaa pooleks. Saksa väed tungisid edasi ka Põhja-Aafrikas. Kui nad oleksid tunginud Kaukaasiasse, siis tekkinuks tõsine oht, et nad ühendavad oma jõud vägedega, mis asusid Lähis-Idas – ja siis olnuks sõda venelastele kaotatud. Hitler haistis võiduvõimalust; Stalinil polnud paanikast palju puudu. See oli Teise maailmasõja kõige ohtlikum kriis.
Varsti oli võimas Doni jõgi ainus, mis seisis lüüasaamise ja ellujäämise vahel. Teisel pool Doni, Volga jõe ääres, asus linn, mis tollal kandis nime Stalingrad, Stalini linn.
See oli meeleheitlik, ebakindel hetk, mil astusid sõtta selle romaani tegelased …
„Minu nimi on eimiski, minu perekonnanimi on eikeegi.”
„On aeg lõpetada taganemine. Enam mitte sammugi tagasi! … Paanikaõhutajad ja argpüksid tuleb koha peal hävitada … Need on meie kodumaa korraldused. Rinde sõjanõukogud ja rindekomandörid peavad moodustama igal rindel ühe kuni kolm trahvipataljoni (800 isikut), millesse määratakse ohvitserid ja sõdurid, kes on leitud olevat süüdi distsipliinirikkumises argpüksluse või ebakindluse näitamisega, ja nad paigutatakse kõige raskematesse rindelõikudesse, et anda neile võimalus verega lunastada oma kuriteod kodumaa vastu …”
Kasakas kaugele maale sõitis,
ratsul läbi stepi kappas.
Kodukülast jäädavalt lahkus,
ei iial tagasi tule.
kasakalaul
PROLOOG
Punane muld juba kuumenes ja päike oli tõusmas, kui nad hobuste selga istusid ja ratsutasid üle stepi lõõmava silmapiiri suunas. Elus on aegu, mil elatakse ühest hingetõmbest teise, ühest raputusest teise, vaatamata edasi ega tagasi, elatakse erilise intensiivsusega, ja see oli üks neid aegu.
Nad olid tulnud välja paplisalust, kus olid veetnud öö, magades hobusetekkidel, pead sadulakottidel, sõrmed püstolite ümber konksus, sadulad ja püssid enda kõrval. Hobused seisid nende kohal, pehmed sõõrmed õhku nuhutamas, sügavpruunid silmad valvamas oma peremehi, keda nad nii hästi tundsid.
Kapten äratas nad ükshaaval. Nad saduldasid hobused, kinnitades sadularihmad nende kõhu all, vaatasid üle kabjad ja kannaliigesed, silitasid turja või kaela, rääkisid nendega tasasel häälel. Hobused heitsid pea selga, kui parmud neid piinama kippusid, väristasid rinda, rapsisid sabaga, pööritasid silmi selle suunas, mis jäi puude taha.
Ratsaväelased silmitsesid murelikult lauskmaad, teades igaüks, et nende tulevik oli niisama kurjakuulutav, nagu see maa oli piiritu. Nende heitlus põletava päikese käes oli mõttetu – nad olid ühtaegu jälitajad ja jälitatavad –, aga nende südames polnud lootusetust – sugugi mitte –, sest kõik nad olid lootusetusega varem kokku puutunud, ja see siin oli palju parem. Siin said nad missiooni täites end oma verega lunastada: nad uskusid seda hukutava veendumusega, ja mõnele neist oli see esimene aus tegevus kogu nende elu jooksul …
Nad pöördusid oma hobuste juurde, keda nad armastasid üle kõige, andsid neile kuivsööta ja heinu, mida nad kandsid sadulavõrgus. Hobused vajasid rahustamist, kuid harjamine, armastav hoolitsus – nii paljude hommikute rutiin – mõjus