Taamal kündsid tankide eskadronid nagu terasest prussakad kohvipruunis tolmus. Nad suundusid Doni poole ja neist üheksakümne kilomeetri kaugusele jäi Stalingrad.
Pea kohal olevas lõhkirebitud taevas vuhisesid lennukid läbi hämu, Jakid pidasid kahevõitlust Messerschmittidega. Nende lähedal Vene vägesid jälgiv Saksa Storch meenutas kohmakat pterodaktülost, arvas Benja. Natside pealetung oli viimastel nädalatel olnud nii kiire, et steppides valitses kaos. Terved Vene armeed olid jäänud Saksa vägede piiramisrõngastesse; paljud reeturid olid sakslaste poole üle läinud, teised steppidesse maha jäetud. Seal verekatlas polnud mitte ainult sakslane venelase, nats kommunisti vastu, vaid ka venelane venelase, kasakas kasaka, ukrainlane kõigi ja kõik juutide vastu …
Stepiteedel ja avamaal rändasid talupojad tagasi vankritega, millele oli laotud nende varanatuke, või kõmpisid tülpinute ja stoilistena edasi, sõdurite pealetungidest ja taganemistest segaduses. Ning külades, metsades ja kõrges rohus peitsid end juudid, kadunud rahvas, kes väitis olevat näinud pealt asju, mis kõlasid oma kuritahtlikkuses uskumatutena. Kaugel oma armetutest Bessaraabia küladest või suurtest Vene linnadest Odessast ja Dnepropetrovskist, põgenesid nad üksinda, sööstes heinakuhja juurest küüni juurde, otsides pelgupaika.
„Hea küll, eskadron, edasi!” hõikas kapten Žurko, otsekui oleks neil täielik eskadron, otsekui poleks paljud neist surma saanud, otsekui poleks neid ainult seitse – ja otsekui poleks kaheksas liige puudesalu taga kärbestest kihamas. „Laseme traavi, liigume edasi, enne kui kuumaks läheb. Ratsutage, bandiidid!”
Algul kõndisid nad sammu, kapten Žurko järel tuli Väike Mametka oma pisikesel ponil, kes Benja meelest polnud palju kõrgem kui suur koer, siis Panka Almazil, tema järel Ämblik Garanža ja ülejäänud tulid viimastena.
Nad traavisid läbi päevalillepõllu, mille kohal pikeerisid varblased. Prištšepa kummardus, noppis suuri, rõõmsaid õisikuid, raputas neist seemned välja ja puistas need endale suhu, nagu oleks ta lihtsalt niisama sõpradega aega veetmas. Ja kui lauge maa pisut laskus, tulles vastu ojale, mis nende ees elavhõbedase nirena päikese käes sätendas, märkasid nad kaugel eemal külas peeglilaigu vilgatust ning binokliga uurides nägi Žurko hobuseid, välihallis riides mehi ja khakivärvi metalli.
Nad kontrollisid ikka ja jälle oma relvi. Panka ratsutas nüüd Benja kõrval. Ta asetas vuntsi närides oma tohutu suure, tiikpuu karva tumeda käe Benja käsivarrele. „See on avar maa,” ütles ta. „Pead pingutama, et sellega sammu pidada.”
Benja vaatas Panka kitsastesse silmadesse, mis nägid välja nagu vilgatavad kortsud tema parkunud rebasenäos, aga mida oli õnnistatud lausa imeliselt terava nägemisega. Panka puuris alatasa pilguga steppe, kuulatas linnuhääli, hirve möiratusi, mootorite urinat. „See on pääsuke,” võis ta öelda. Või: „See on indleva soku uratus.” Mõnikord osutas ta ettepoole: „Ettevaatust! Seal on suslikuurg.” Siis olid veel lennukid: „See on meie oma, tankihävitaja.” Või püsside kohta: „See on kaheksakümne kaheksa millimeetrine.” Tema teadis alati.
Benjale tulvas adrenaliin kõrri, tema peopesad muutusid kleepuvaks, kõhus hakkas keerama ja hetkeks pani palavus tal pea ringi käima. Kusagil seal eemal olid tema vanemad. Mõnikord teadis ta, et nad on surnud, ja ta soovis nendega ühineda, aga täna tõstis lootus pead ja ta oli kindel, et leiab nad üles. Korraks meenus talle naine, keda ta oli Moskvas armastanud. Ta tundis Sašenka kurgunaha lõhna, tema halle silmi, tema kaelas pingulduvaid sooni, kui nad armatsesid – see kõik oli nii elav, et mõjus valulikult. Elu pärast teda oli tõepoolest elu varjuderiigis, ainult selle põhiliste elementidega: kohtumõistmine ja laagrid. Ta oli juba mitu kuud sõjaks valmistunud, aga kuidagi oli see lihtsam elu, see surmaheitlus, kasakate ja nende hobuste seltskond päevalillede ja rohu maailmas, see tolmu ja hobusehigi ja püssiõli maailm tekitanud temas palju elusama tunde, kui ta üldse meenutada suutis. Kui oleksite temalt hiljem küsinud, kas ta kartis, siis oleks ta öelnud: „Kartsin? Mul oli suurem hirm, kui te iial võiksite tunda.” Ja ometi polnud see määrav. „Me laulame laulu,” kirjutas Maksim Gorki, kes oli kord Benja vastu nii lahke olnud, „vaprate hullusest.” Benja ratsutas tapma inimest, võibolla paljusid inimesi, ja teda valdas katastroofi eelaimdus – tema ellujäämine polnud üldse tõenäoline. Aga sellegipoolest uskus ta oma õnnesse. Ta pidi seda tegema. Nad kõik pidid seda tegema.
Läbi päevalillede kapates pööras Hõbesokk pead paremale, kikitas kõrvu, ja Benja Golden tundis tema sammu lühenemist. Hobune tahtis talle midagi öelda. Panka ja Prištšepa tulid juba sadulast maha, püssid vinnas. Benja asetas käe püstolkuulipildujale PPŠ, mis rippus tal üle õla.
Kui sa nüüd sured, ütles ta endamisi, siis oled surnud ammu enne, kui …
ESIMENE PÄEV
I
„Vang Golden, tõuske!”
Benja tõusis, põlved nõtkumas. See oli kaks aastat tagasi, 1940. aasta talvel, ning kolm kohtunikku sisenesid üksteise järel Suhhanovka erivangla lihtsasse ruumi. Tema ees olid kaks paksu, vormiriides ja saabastega meest, ja kolmandat tundis ta mitte ainult ajalehtedest, vaid isiklikult. Stalini stiilis kuues ja kõrgete saabastega, sale ja kõhetu, kaarja ninaga, siilisoengus hallide-mustade juustega seltsimees Gerkules Satinov, Stalini lemmik ja poliitbüroo liige, istus parempoolsele toolile. Omal ajal oli Benja olnud elevil, et tunneb selliseid võimumehi, uhke, et Stalin teab, kes ta on. Säärast iiveldama ajavat narrust oli tema nooremas, rahutus minas olnud! Nüüd soovis ta, et nad poleks tema olemasolust iial midagi teadnud.
Benja tundis ära ka istungit juhatava mehe, paljakspöetud peaga vormiriides buldogi, väike vuntsilapp pimsskivi moega lillakaspruuni nina all. See oli Vassili Ulrihh, Stalini timukas-kohtunik.
„Mina, V. S. Ulrihh,” vuristas ta monotoonselt, kuulutan sõjatribunali istungi siin eriobjektis 110 alanuks.” Ta pidas silmas Suhhanovka vanglat. „Kell on 4.30 hommikul kahekümne esimesel jaanuaril 1940. Arutame Golden, Benjamini süüasja.”
Oli varahommik? Benja vaatas esmalt Ulrihhi armilist nägu, ikka veel suutmata uskuda, et nad võiksid ta süüdi mõista, kui tema ainsad eksimused olid lapselik uudihimu – ja armumine valesse naisesse. Ulrihhi viinauimastes, vesistes silmades nägi ta vaid tüdinud tülgastust, ja Benjale meenus judinaga, et kuuldavasti see kohtunik mitte ainult viibib hukkamiste juures, vaid viib neid ka ise täide.
Benja tõmbas sisse kohtunikest õhkuvat sigarettide, vodka, kohvi ja hapukurkide kanget lehka – täiskasvanud magamata meeste lõhnad umbses kontoriruumis. See oli talle tuttav, meenutas pikki õnnelikke öid, kui kirjanikud oma Moskva köökides koidikuni koos istusid, et näägelda kõige menukama luuletaja, parima filmi või kõige uuema skandaali üle … Jäädavalt kadunud elu.
Piiludes enda ees laual olevaid pabereid, pühkides oma punakaslillasid silmalauge, luges Ulrihh: Golden, Benjamin on tunnistanud oma kuritegusid ning on seetõttu leitud olevat süüdi terrorismis, vandenõus mõrvata seltsimehed Stalin, Molotov, Kaganovitš ja Satinov (kes viibib ka siin tribunalis) ning kuulumises kontrrevolutsioonilisse trotskistide rühmitusse, millel on sidemed valgekaartlastega ning mida juhivad Jaapani ja Prantsusmaa salateenistused, vastavalt paragrahvile 588.”
„Ei, ei!!” kuulis Benja oma häält kusagilt kaugelt kiledalt hüüdvat.
Ulrihh pöördus paremale. „Seltsimees kohtunik Satinov, kas te loeksite otsuse ette?”
Satinov ei väljendanud vähimatki emotsiooni, aga Stalini tähtsad ninad olid ka võrratud külmaverelisuse meistrid. Nad pidid seda olema.
Ta tõstis jahedalt oma pilgu Benja suunas: „Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu nimel on ülemkohtu sõjatribunal teie süüasja uurinud ja seetõttu määrab sõjaväetribunal teile karistuseks võšaja mera nakazanija, mahalaskmine.”
Need sõnad – kõrgeim karistusmäär – tabasid Benjat kuuma joana, lüües ta hingetuks. Äkitselt ei saanud ta enam hingata ja ahmis meeleheitlikult õhku. Ta oli küllalt lähedal, et näha, kuidas Ulrihh