„Vabandage,” ütleb ta meile mõlemale üsna viisakalt. „Nad küsivad, kas võib teist pilti teha.”
Vaatan maha, kõnniteele ja raputan eitavalt pead. Nii näevad nad ainult valgeid tiibu, natuke mu nägu, lõuga ja osakest suust. Silmi mitte. Ma tean, et targem on tõlgile mitte näkku vaadata. Enamik tõlkidest on silmad, nii vähemalt räägitakse.
Tean, et targem on mitte vastata „jah”. Tagasihoidlikkus on nähtamatus, ütles tädi Lydia. Ärge seda kunagi unustage. Olla nähtav – nähtav, see tähendab – ta hääl hakkas värisema – läbi nähtud. Teie, tüdrukud, peate olema läbitungimatud. Ta kutsus meid tüdrukuteks.
Ofglen minu kõrval on ka vait. Ta on pistnud oma punastes sõrmikutes käed vastamisi varrukaotstest sisse – et nii neid varjata.
Tõlk pöördub grupi juurde tagasi ja lobiseb nendega kiirel ja hüpleval häälel. Ma tean, mida ta ütleb, see kõik on läbinisti tuttav. Ta ütleb turistidele, et naistel on siin teised kombed: neid läbi fotosilma vaadata tähendab vägivalla tarvitamist.
Vaatan maha, kõnniteele; mind on lummanud nende naiste jalad. Üks kannab lahtise ninaga rihmikuid ja tema varbaküüned on roosaks värvitud. Mul on veel meeles küünelaki lõhn ja see, kuidas lakk krimpsu tõmbus, kui teine kiht liiga kiiresti peale sai tõmmatud; mul on veel meeles sukkpükste siidine surve nahale, ja see, mida tundsid varbad lahtise ninaga kingades, kui kogu keha raskus nendeni kandus. Lakitud küüntega naine toetub ühelt jalalt teisele. Ma lausa tunnen oma jalgu tema kingades. Küünelaki lõhn on mulle isu teinud.
„Vabandage,” ütleb taas tõlk, et meie tähelepanu enesele tõmmata. Noogutan, näidates, et ma kuulen teda.
„See mees küsib, kas te olete õnnelik,” ütleb tõlk. Ma mõistan nende uudishimu: Kas nad on õnnelikud? Kuidas saavad nad olla õnnelikud? Tunnen tumedate säravate silmade pilku, seda, kuidas nad vastust püüdes end veidi ettepoole kallutavad – eriti naised, aga ka mehed: me kätkeme endas saladust ja keelde, me mõjume erutavalt.
Ofglen ei ütle midagi. Vaikus. Aga vahel on ka vaikimine ohtlik.
„Jah, me oleme väga õnnelikud,” pomisen ma. Midagi peab ju ütlema. Mida muud saan ma öelda?
6
Kõige Liha Poest möödas, seisatab Ofglen järgmise tänava nurgal, nagu kõhkleks ta, kumba teed valida. Meil on valikuvõimalus. Võime tagasi minna otsejoones või siis suure ringiga. Juba teamegi, kumba teed minna – läheme ju alati seda teed pidi tagasi.
„Tahaksin kiriku juurest läbi minna,” ütleb Ofglen, nagu oleks ta jumalakartlik.
„Lähme,” vastan ma, kuigi tean sama hästi kui tema, mida ta tegelikult näha tahab.
Kõnnime keskendunult edasi. Päike on välja tulnud, taevas on pilved, mis meenutavad peata lambaid. Tänu tiibadele, meie silmaklappidele, on raske pilku tõsta, et näha taevast või ükskõik mida täies ulatuses. Aga vilksamisi, kiire pealiigutusega üles-alla, kõrvale ja tagasi saame siiski enese ümber pilku heita. Oleme õppinud maailma nähtud killukestest kokku panema.
Kui paremale pöörata, siis jõuaks teed pidi jõe äärde. Seal on paadimaja, kus kunagi hoiti aere, ja sillad; on veel puud ja roheline kaldapealne, kus võis istuda ja vaadata vett ning noori mehi ja nende paljaid käsivarsi, mis võidujoovastuses aere päikese poole tõstsid. Teel jõe äärde on valgeks, kuldseks ja siniseks värvitud muinasjututornikestega vanad elumajad, mida praegu küll millekski muuks kasutatakse. Kui minevikule mõtleme, on see, mis meile meenub, ikka ilus. Ning tahame uskuda, et tegelikult kõik nii ka oli.
Sinnakanti jääb ka jalgpallistaadion, kus peetakse meeste päästetseremooniaid. Samuti jalgpallivõistlusi. Need on veel jäänud.
Ma ei käi enam jõe ääres ega üle sildade. Ega metrooski, kuigi jaam on siin lähedal. Meil ei lubata metrood kasutada ja sinna on kaitsemehed valvama pandud: meil pole mitte mingit ametlikku põhjust trepist allaminekuks ja rongiga jõe alt läbi, linna sõitmiseks. Miks peaksime tahtma siit sinna sõita? Meie sinnaminek ei tähendaks midagi head ja nemad teaksid seda ette.
Kirik on väike, üks esimesi, mis siiakanti juba sadu aastaid tagasi ehitati. Praegu seda enam ei kasutata, seal on ainult muuseum. Võib vaadata maale, millel on pikkades sünktumedates kleitides naised, kelle juukseid katavad valged tanud, ja tumedais rõivais sirgeselgsed naeratuseta mehed. Meie esivanemad. Sissepääs tasuta.
Kirikusse me siiski ei lähe; seisatame jalgrajal, et kirikuaias ringi vaadata. Seal on endiselt vanad hauakivid – ilmast räsitud ja loomulikul teel mõranenud: neil on kujutatud pealuid koos ristatud sääreluudega, memento mori, täidlasi inglinägusid ja tiibadega liivakelli, meenutamaks meile sureliku kaduvust, ning juba hilisemast sajandist urne ja pajusid, mis leinama kutsuvad.
Hauakivide ja kirikuga pole nad jändama hakanud. See, mis neid solvab, on hilisem ajalugu.
Ofglen on langetanud pea nagu palvetades. Iga kord võtab ta sellise poosi. Mõtlen, et võib-olla on temagi kaotanud kellegi väga lähedase – mehe, lapse. Aga lõpuni ei suuda ma seda uskuda. Pean teda naiseks, kellele on väga tähtis kõik väline: see, kuidas miski paistab, on tähtsam kui see, mis on selle taga. Arvan, et ta teeb paljusid asju poosi pärast. Ega saa öelda, et ta ei pinguta.
Küllap minagi temale samasugune tundun. Kuidas siis teisiti?
Nüüd pöörame kirikule selja ja meie pilgule avaneb see, mida me tegelikult vaatama tulime: müür.
Ka müür on sadade aastate vanune või vähemalt rohkem kui saja-aastane. Nagu jalgteed, nii on seegi punasest telliskivist tehtud ja küllap ta omal ajal oli lihtne, ent ilus. Nüüd on väravatele pandud vahimehed ja müüri kohale püsti aetud metallpostidele on kinnitatud inetud uue aja tulvaprožektorid; müüri kõrval jookseb okastraat ja peal on tsemendi sisse vajutatud klaasikillud.
Sinna väravate taha ei lähe mitte keegi omal soovil. Nende vastu, kes püüavad välja pääseda, võetakse tarvitusele abinõud, kuigi seestpoolt on isegi müürini jõudmine elektroonilise häiresüsteemi tõttu peaaegu võimatu.
Peavärava kõrval kõlgub, nöör kaela ümber, kuus uut keha: neil on käed ette kokku seotud ja nende valgetesse kottidesse tõmmatud pead on õlale vajunud. Küllap oli täna hommikul meeste päästetseremoonia. Ometi ei kuulnud ma kirikukellade helinat. Aga võib-olla olen kõige sellega juba liiga harjunud.
Peatume mõlemad kui märguande peale, seisame ja vaatame noid kehasid. Sellest pole midagi, et me vaatame. Seda meilt just oodatakse: sellepärast nad müürile kõlkuma jäetaksegi.
Vahel on nad seal päevi, kuni uus partii välja pannakse – et võimalikult paljudel inimestel oleks võimalik neid näha.
Kehad ripuvad konksude küljes. Konksud ongi vaid selleks tellismüüri külge kinnitatud. Kõiki pole praegu ära kasutatud. Need konksud näevad välja nagu abivahendid kätetuile. Või nagu pikalilükatud ja külgvaates peaga terasest küsimärgid.
Vaatepildi muudavad kohutavaks pähe tõmmatud kotid – see on kohutavam, kui näod ise oleksid. Kotid muudavad inimesed nukkudeks, kellele pole veel nägusid pähe maalitud: nad on nagu hernehirmutised, mis osalt vastabki tõele, sest hirmutamiseks on nad ju välja pandud. Vahel tundub, nagu olekski neil pea asemel kott, kuhu on topitud mingit jahu- või tainataolist määratlemata ainet. Nii ilmne on peade raskus ja tühjus, see, kuidas gravitatsioonijõud neid allapoole kisub, ning pole enam elu, mis hoiaks neid püsti. Peadest on saanud lihtsalt nullid.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную