Trepi alguses on painutatud puust kübara- ja vihmavarjunagi – pikad ümarad puuvarvad on maitsekalt koolutatud nagiks, mis meenutab avanevat sõnajalga. Seal on mitu vihmavarju: must, mis kuulub komandörile, sinine, mis kuulub komandöri naisele, ja see, mis on mulle määratud – punane.
Jätan punase vihmavarju sinnapaika, kuna aknast on näha, et ilm on päikesepaisteline. Mõtlen, et ei tea, kas komandöri naine on praegu elutoas. Ega temagi seal alati istu. Vahel kuulen, kuidas ta edasi-tagasi kõnnib: ikka raske samm, siis kerge samm, seejärel pehme kepikopsatus tolmukarva roosal vaibal.
Eeskojas lähen mööda elutoa uksest ja ka uksest, mis viib söögituppa, ning lõpuks avan ma ukse, mille kaudu pääseb kööki. Siin on mööblilaki lõhna asemel hoopis teine lõhn. Siin on Rita, kes seisab valgete emailplaatidega kaetud kulunud köögilaua ääres. Ta on oma tavalises tuhmrohelises marthakleidis: sellist värvi olid endistel aegadel kirurgi töörõivad. Kleit näeb välja enam-vähem selline nagu minu oma: see on pikk ja varjav, ent temal on veel põll-rinnalapp, aga puuduvad valged tiivad ja loor. Kui ta välja läheb, siis paneb ta küll loori ette, aga sellele, kas mõne martha nägu on nähtaval või mitte, ei pööra keegi erilist tähelepanu. Käised on tal küünarnukkideni üles kääritud ja jätavad pruunid käsivarred päris paljaks. Ta teeb parajasti leiba, valmistab pätse ette viimaseks lühiajaliseks sõtkumiseks, seejärel tuleb juba vormimine.
Rita märkab mind ja noogutab, raske öelda, kas tervitades või lihtsalt selle märgiks, et ta on mind tähele pannud; ta pühib jahused käed põlle sisse, sorib sahtlis ja otsib ostutšekiraamatut. Kulmu kortsutades rebib ta sellest kolm ostutšekki ja ulatab need mulle. Ta nägu võiks olla lahke, kui ta vaid naerataks. Ega kulmukortsutamises midagi isiklikku küll pole: tema arvates on laiduväärt juba üksi punane kleit ja kõik, mis sellega kaasas käib. Ta kardab, et ma võin seda edasi anda nagu mõnd haigust või üldse ebaõnne.
Vahel kuulan ma suletud uste taga pealt – see on midagi, mida ma varasematel aegadel iial teinud ei oleks. Ma ei jää kunagi kauaks kuulatama, kuna ma ei taha, et mulle peale satutaks. Nõnda kuulsin kord, kuidas Rita ütles Corale, et tema küll ei laseks ennast niimoodi alandada.
Cora vastas, et keegi ju ei küsigi sinu arvamust. Aga olgu, mida sa siis samas olukorras peale hakkaksid?
Rita ütles, et läheks mõnda kolooniasse. Selline valikuvõimalus on olemas.
Koos ebanaistega, ja sureksid seal nälga või jumal teab mis veel, vastas Cora. Susi sind söögu.
Nad poetasid parajasti herneid välja; isegi peaaegu kinnise ukse taga oli kuulda raskete herneste metallkaussi kukkumisel tekkivaid heledaid kõlksatusi. Kuulsin, kuidas Rita mühatas või ohkas – kas siis protesti või nõusoleku märgiks.
Pealegi teevad nad seda ju meie kõigi heaks, ütles Cora, või nii vähemalt räägitakse. Kui minu juhad oleksid veel valla, võiksin minagi olla üks nende hulgast, kui ma muidugi nii kümme aastat noorem oleksin. Ega see polegi nii paha. Seda ei saa kuidagi raskeks tööks nimetada.
Minu asemel olgu küll parem juba tema, ütles Rita – ja siis tegin ma ukse lahti. Nägu oli mõlemal nagu ikka naistel, kes on sind taga rääkinud ja kahtlustavad, et sa kuulasid pealt: kimbatuses, aga ka veidi väljakutsuv, nagu oleks õigus ikkagi nende poolel. Tol päeval oli Cora minu vastu lahkem, Rita aga tõredam kui tavaliselt.
Vaatamata Rita enesessetõmbunud ilmele ja kokkusurutud huultele tahaksin ma täna veidi kauemaks siia, kööki, jääda. Cora võiks veel kusagilt maja pealt tulla, käes sidruniõli pudel ja tolmulehvik; siis teeks Rita kohvi – komandöride majas on veel ehtsat kohvi – ja me istuksime Rita köögilaua ääres, mis on küll sama palju Rita oma kui minu laud minu oma, ning räägiksime valudest ja vaevustest, haigustest, oma jalgadest, selgadest ja kõigist neist erinevatest pahandustest, mida meie kehad võivad meile kaela tuua nagu üleannetud lapsed. Kirjavahemärkide asemel noogutaksime üksteise jutu vahele, andes märku sellest, et jah, me mõistame kõike. Kirjeldaksime ravivahendeid ning püüaksime oma ihuhädade esitamisega üksteist üle trumbata; kaebleksime õrnalt, pehmel ja minoorsel toonil, kurblikud kui tuvid katuseräästa all. Ma mõistan sind, ütleksime. Või siis see kummaline väljend, mida vahel ikka veel mõne vanema inimese suust kuuleb: Ma mõistan, kuhu sa tüürid, nagu oleks kõneleja hääl mõni rännumees, sihiks kauged kohad. Mis võib ju nii olla, ja küllap ongi.
Kuidas ma küll varem põlgasin selliseid jutuajamisi. Nüüd ma ootan neid. Saab vähemalt rääkida. Teatud mõttes mõtteid vahetada.
Vahel me klatšime. Marthad teavad nii üht kui teist; nad räägivad omavahel ja levitavad majast majja mitteametlikke uudiseid. Pole kahtlust, et nii nagu minagi kuulavad nad uste taga ja näevad pealt isegi ärapööratud pilguga. Vahel olen ma neid kuulma juhtunud ja nende eravestlustest raasukesi saanud. Sündis surnult, vaat mis. Või: Pistis ta kudumisvardaga läbi, otse oma kõhus. Mis see muud oli kui armukadedus, mis teda selleks sundis. Või piinatud häälega: See naine kasutas klosetipottide puhastamise vahendit. Mõjus kui võlujook, kuigi võiks arvata, et mees seda suhugi ei võta. Ju ta oli siis nii purjus; aga naine saadi ka kohe kätte.
Tahaksin Ritat leivategemisel aidata: suruksin käed sellesse vastupanu osutavasse soojusesse, mis nii väga elavat keha meenutab. Mind vaevab vajadus midagi puudutada, midagi peale riide ja puu. Janunen puudutamise enese järele.
Aga isegi siis, kui ma paluksin, isegi siis, kui ma sündsaks peetud käitumisreegleid sel määral rikuksin, ei laseks Rita midagi taolist juhtuda. Ta oleks liiga hirmul. Marthad ei tohi meiega vennastuda.
On olemas sõna fraterniseerima, mis tähendab vennalikult käituma. Luke rääkis sellest kord minuga. Ta ütles, et sõnal polegi vastet, mis tähendaks õelikult käituma. Ta ütles, et vastav sõna peaks olema sororiseerima. Mõlemad tuleksid ladina keelest. Luke’ile meeldis sellistes üksikasjades selgusele jõuda. Sõnatuletus, kummalised kasutused. Tavaliselt narrisin teda niisuguse liigtäpsuse pärast.
Võtan Rita väljasirutatud käest ostutšekid. Neil on pildid sellest, mida nende eest saab: kaksteist muna, tükk juustu, pruun asi, mis peaks olema praad. Panen need tõmblukuga kinnikäivasse varrukataskusse, sinna, kus on mu pass.
„Ütle poes, et munad peavad värsked olema,” sõnab ta. „Mitte sellised, nagu läinud kord. Ja kanapoega on vaja, mitte vana kana. Ütle neile, kellele see läheb, ja siis ei aja nad midagi segi.”
„Hästi,” ütlen ma. Naeratuseta. Mis mõtet on teda sõprusele ahvatleda?
3
Lähen välja tagaukse kaudu, mis viib suurde ja hoolitsetud aeda: keskel on muruplats, rippuvate urbadega paju, platsi ääristavad lillepiirded, milles kollased nartsissid on peaaegu ära õitsenud ning tulbid parajasti õide puhkemas, andes aiale värvi. Tulbid on punased, varre lähedalt karmiinpunased nagu paranema hakkav lõikehaav.
Aed on komandöri naise valdus. Purunemiskindla klaasiga toaaknast välja vaadates olen tihti näinud, kuidas ta siin padjakesel põlvitades töötab, helesinine loor üle laia aednikukübara tõstetud, kõrval korv, milles on hekikäärid ja paelajupid lillede sidumiseks. Suurema kaevamise teeb ära komandörile määratud kaitsemees, keda komandöri naine keppi viibutades juhendab. Paljudel abielunaistel on aed: see on koht, kus kehtib nende loodud kord – nad säilitavad seda ning kannavad selle eest hoolt.
Vanasti oli ka minul aed. Mäletan veel värskelt kaevatud maa lõhna; käed teavad tunnet, mis jääb täidlaste mugulate hoidmisest, rikkusest, mis seemnete kuival sahinal sõrmede vahelt läbi jookseb. Nii läks aeg kiiremini. Vahel on komandöri naise tool välja tõstetud ja ta lihtsalt istub siin, oma aias. Eemalt vaadates on pilt rahumeelne.
Praegu teda siin ei ole ja ma mõtlen, et ei tea, kus ta küll olla võiks: mulle ei meeldi komandöri naisega ootamatult kokku saada. Võib-olla on ta elutoas ja õmbleb, artriidihaige vasak jalg jalapingile tõstetud. Või koob salle, mis on mõeldud rindel võitlevatele inglitele. Raske uskuda, et inglitel selliseid salle tegelikult vaja on; pealegi