Vahel mõtlen ma, et küllap neid salle ei saadetagi inglitele, et need harutatakse üles ja keritakse tagasi lõngakeradeks, et siis uuesti kuduma hakata. Võib-olla on kõik ainult selleks, et naistel tegevust oleks, et nad tunneksid, kuidas neid on vaja. Ometi kadestan komandöri naist kudumise pärast. Hea, kui sul on väikesed eesmärgid, milleni on kerge jõuda.
Mida tema minu juures kadestab?
Ta ei räägi minuga, välja arvatud juhul, kui see on vältimatu. Mina olen temale etteheide ja vajadus.
Esimest korda seisime silmitsi viis nädalat tagasi, siis kui ma suunamisega siia saabusin. Kaitsemees eelmisest kohast tõi mu eesukseni. Esimestel päevadel lubatakse meil eesust kasutada, hiljem peame tagaukse kaudu käima. Selles asjas pole veel kindlaid reegleid kujunenud, sündmused on liiga kiiresti arenenud, meie seisund on enamiku jaoks ebaselge. Mõne aja pärast käime kindlasti kas ainult eesukse või ainult tagaukse kaudu.
Tädi Lydia ütles, et tema annaks oma hääle küll eesukse poolt. Teie positsioon on ju auasi, olid tema sõnad.
Kaitsemees helistas minu eest uksekella, ja arvatud ooteaja asemel, mis oleks sees kulunud kella kuulmiseks ja kiiresti ukse juurde jõudmiseks, avanes uks kohe sissepoole. Järelikult ootas ta juba selle taga. Ma arvasin, et mind võtab vastu mõni martha, aga seal oli tema ise – eksimise tegi võimatuks pikk helesinine rüü, mida ta kandis.
Sina oled siis see uus, ütles komandöri naine. Ta ei astunud kõrvale, et mind sisse lasta, vaid seisis ukseavas ja sulges sissepääsu. Ta tahtis, et ma tunneksin, et tulen majja ainult tema nõusolekul. Meie päevil on sellised nükked täiesti tavaline asi.
Jah, vastasin mina.
Jätke see väliskotta. Korraldus käis mu koti kohta, mida kandis kaitsemees. Kott oli punasest plastist ja mitte just suur. Mul oli veel teinegi kott, milles talvekeep ja paksemad kleidid, aga see saadeti hiljem järele.
Kaitsemees pani koti maha ja jättis korra kohaselt komandöri naisega hüvasti. Kuulsin veel selja taga tema samme, mis uksest eemaldusid, siis eesvärava kolksatust, ning mulle tundus, nagu oleks kaitsev käsi mu kohalt ära võetud. Uue maja lävel tuntakse end väga üksildasena.
Komandöri naine ootas seni, kuni auto käivitati ja minema sõideti. Ma ei vaadanud talle otsa, vaatasin seda, mis mu langetatud pilgu alla jäi: tema sinist tüsenenud pihta, vasakut kätt, mis toetus kepi elevandiluust käepidemele, suuri teemante sõrmusesõrmes, mis oli kunagi kindlasti ilus ning praegugi hoolitsetud – mõhnaka sõrme küüs oli peeneks kaareks viilitud. See sõrm oli kui irooniline naeratus, kui naisele enesele suunatud pilge.
Astu ometi edasi, ütles komandöri naine. Ta pööras mulle selja ja luukas läbi eeskoja tahapoole. Pane uks enda järel kinni.
Tõstsin oma punase koti ise sisse, nagu see kahtlemata tema arvates pidigi olema, ja sulgesin siis ukse. Ma ei vastanud talle midagi. Tädi Lydia soovitas, et kui nad otse midagi ei küsi, siis on targem vait olla. Püüdke end nende olukorda asetada, ütles ta, käsi kord kokku surudes, kord ringutades, näol närviliselt anuv naeratus. Neil ei ole ju kerge.
Siin me siis nüüd oleme, ütles komandöri naine. Kui mina elutuppa astusin, istus tema juba oma toolis, vasak jalg jalapingi padjakesel, millel korvitäis roose, ristpistes tikitud. Tooli kõrval põrandal oli kudumistöö koos sellesse torgatud varrastega.
Seisin kokkupandud kätega tema ees. Nii-nii, sõnas naine. Tal oli sõrmede vahel sigaret, mille ta siis suhu pani ja süütamise ajal märgatavalt huultega pigistas. Juba näoilme muutis ta huuled kitsaks, neid ümbritsesid väikesed püstised kurrukesed – nii tuttavad omaaegselt huultekosmeetika reklaamilt. Tulemasin oli elevandiluuvärvi. Mõtlesin, et sigaretid on kindlasti mustalt turult, ja see andis mulle lootust. Isegi nüüd, mil päris raha enam ei ole, on ikkagi must turg. Must turg jääb alati: alati on, mida millegi vastu vahetada. Järelikult on naine selline, kes oskab seadustest kõrvale hiilida. Aga millega sain mina äri teha?
Vaatasin himustavalt sigaretti. See, nagu ka alkohol ja kohv, on mulle keelatud.
Nii et endisaegset küsimust „kelle nägu ta küll on” ei saa me praegu küsida, sõnas naine.
Ei, armuline proua, vastasin ma.
Ta tõi kuuldavale midagi, mida oleks võinud naeruks pidada, ja hakkas siis köhima. Vaene mees, sõnas ta. Nüüd on sul siin teine kord, kas nii?
Kolmas, armuline proua.
Sul on siis ju üsna halvasti läinud, ütles ta. Järgnes uus naeruköha hoog. Võid istuda. Harjumuseks ei lase ma sul seda kujuneda, aga seekord olgu.
Istusin ühe jäiga seljatoega tooli servale. Ma ei tahtnud tuba lähemalt silmitsema hakata, ei tahtnud näida naisele tähelepanematu kuulajana; minust paremale jääv marmorist kamin, peegel selle kohal ja lillesülemid olid esialgu vaid varjud väljaspool mu vaatevälja. Hiljem on nende põhjalikuks vaatamiseks nagunii rohkem kui küllalt aega.
Nüüd olid meie näod kohakuti. Ja mulle tundus, et olen teda varem kusagil näinud: tema näos oli midagi väga tuttavlikku. Loori alt paistis salguke juukseid. Ta oli endiselt blond. Arvasin tookord, et võib-olla pleegitab ta juukseid – juuksevärv oli ju samuti musta turu kaup –, nüüd aga tean, et ta oli loomulik blond. Kulmud olid kitkutud peenteks kaarteks ja andsid näole ilme, mis väljendas kustumatut imestust, haavumist või uudishimu: tal oli nagu millegi pealt ehmatatud lapse nägu – ometi reetsid silmalaud väsimust. Seda ei paistnud küll tema silmadest – need olid selged ja vaenulikult sinised nagu ergava päikesega kesksuvine taevas: sinine, mis pimestab. Vanasti öeldi tema nina kohta kindlasti, et peene joonega, nüüd oli see tema näo kohta liiga väike. Nägu ei olnud ümar, vaid suur. Suunurkade juurest jooksis kaks vagu allapoole: nende vahele jäi lõug, mis meenutas kokkusurutud rusikat.
Tahan, et me kohtuksime nii harva kui võimalik, ütles ta. Küllap sinulgi on sama soov.
Ma jäin vastuse võlgu, sest „jah” oleks olnud solvang ja „ei” vasturääkimine.
Tean, et sa ei ole rumal, jätkas naine. Ta tõmbas mahvi sigaretti ja laskis suitsupahvaka õhku. Ma olen su toimikut lugenud. Minu seisukohalt on kõik nagu äritehing. Aga see, kes mulle häda toob, jääb lõpuks ise hätta. Mõistad?
Jah, armuline proua, vastasin ma.
Ära ütle mulle „armuline proua”, sõnas ta ärritatult. Ega sa mõni martha pole.
Ma ei hakanudki küsima, kuidas teda kutsuma peab – nii ilmselt lootis ta, et sellist korda, kus mul teda kõnetada tuleb, ei tulegi. Olin pettunud. Tahtsin tookord teda näha vanema õena, emaliku olevusena, kes oleks mind mõistnud ja kaitsnud. Naine mu eelmisel kohal saatis suurema osa ajast mööda magamistoas: marthad rääkisid, et ta jõi. Tahtsin, et see komandöri naine oleks olnud teistsugune. Tahtsin kujutleda, et kui aeg, koht ja elu üldse oleks teine, siis meeldiks ta mulle. Aga oli päris selge, et ei tema poleks minule ega mina temale meeldinud.
Naine kustutas pooleldi suitsetatud sigareti tema kõrval lambilauakesel olevas tiguornamendiga kaunistatud tuhatoosis. Ta tegi seda otsustavalt: üks vajutus ja lömastav pööre – mitte aga terve rida õrnu tupsutusi, mida eelistasid nii paljud naised.
Mis minu abikaasasse puutub, sõnas ta, siis tema on see, kes ta on. Minu abikaasa nimelt. Ma tahan, et see sulle täiesti selge oleks. Meid lahutab vaid surm. Ja siis juba lõplikult.
Jah, armuline proua, ütlesin ma, juba end unustades. Olid ajad, mil väikestele tüdrukutele tehti nukke, mis rääkisid, kui neid selja tagant nöörist tõmmata, ja ma tabasin end mõttelt, et minugi hääl on nagu ühetooniline nukuhääl. Küllap oli tal tahtmine mulle vastu vahtimist anda. Nemad võivad meid lüüa, pühakirigi lubab seda. Aga ühtegi eset ei tohi nad seejuures kasutada. Ainult paljast kätt.
See on elu, mille eest me võitlesime, ütles komandöri naine, kes ei vaadanudki enam mulle otsa; ta oli äkki pööranud pilgu oma mõhnalistele, teemantidega kaunistatud kätele, ja ma teadsin, kus ma teda varem olin näinud.
Esimest korda nägin teda televiisoris, olin siis kaheksane või üheksane. Pühapäevahommikuti,