Brand ei olnud oodanud, et tema peab lahenduse pakkuma. „Ma arvan … et sa peaksid järgima seadust?”
„Seadust?” Isa Yarvi turtsatas. „Seadus on pigem Mereema kui Maaisa, ta on pidevas muutumises. Seadus on kometitegija käpiknukk, Brand, ja ütleb seda, mida isand käsib.”
„Ma mõtlesin, et ma pean kellelegi rääkima … noh, tõde.”
„Nagu oleks tõde midagi hinnalist. Ma leian iga sügislehe alt tuhat tõetera, Brand: igaühele oma. Aga sina ei mõelnud kaugemale, kui et saaks oma koorma minu õlule tõsta, ega? Minu sügav tänu, ega Göötimaa ja kogu Purumere sõja ärahoidmine ei ole ju piisav mure.”
„Ma mõtlesin … et ma teen head.” Heategemine ei tundunudki enam nagu ere valgus tema ees, selge nagu Päikeseema, vaid pigem nagu petlik helk Jumalatekoja hämaruses.
„Kellele head? Mulle? Edwalile? Sulle? Kuna meil kõigil on oma tõde, siis on meil ka igaühel oma hea.” Yarvi nihkus pisut lähemale ja rääkis pisut tasem. „Meister Hunnan võib oletada, et sa jagasid oma tõde minuga, ja mis siis saab? Kas sa tagajärgedele mõtlesid?”
Nüüd vajusid need Brandile peale, külmad nagu värskelt sadanud lumi. Ta tõstis pea ja nägi tühjeneva koja varjude vahel hiilgust Rauki silmis.
„Inimene, kes mõtleb küll heategemisele, aga mitte tagajärgedele …” Isa Yarvi tõstis oma kärbunud käe ja surus ainsa kõveriku sõrme vastu Brandi rinda. „See on ohtlik inimene.”
Minister keeras selja, ta haldjasaua ots toksis vastu aastatega klaasjaks häilitud kive ja Brand jäi pärani silmi hämarusse põrnitsema, rohkem mures kui iial varem.
Tal ei olnud üldse selline tunne, nagu seisaks ta valguses.
ÕIGLUS
Astel istus ja põrnitses oma räpaseid varbaid, mis olid pimedas kahvatud nagu tõugud.
Tal polnud aimugi, miks talt saapad ära võeti. Tal polnud ju kuhugi joosta, ta oli vasakut pahkluud pidi ühe ja paremat rannet pidi teise niiskust õhkava müüri külge aheldatud. Ta ulatus vaevu oma kongi ukseni, rääkimata siis selle hingedelt rebimisest. Kui jätta kõrvale murdunud nina alt kärnade nokkimine, nii et need hakkasid lõpuks verd jooksma, ei olnud tal muud teha kui istuda ja mõelda.
Kaks asja, mida talle kõige vähem meeldis teha.
Ta hingas kähinal sisse. Jumalad küll, kuidas siin haises. Mädanenud õled ja rotipabulad haisesid ja see ämber, mida nad kunagi tühjendada ei viitsinud, haises, ja hallitus ja roostetav raud haises ning pärast kaht siinveedetud ööd haises ta ise veel kõige rohkem.
Igal teisel päeval oleks ta ujunud lahes ja võidelnud Mereemaga või roninud kaljudele ja võidelnud Maaisaga või jooksnud või aerutanud või harjutanud isa vana mõõgaga nende maja hoovis, võidelnud täkitud postidega ning kujutanud pindude lennates ette, et need on Göötimaa vaenlased: Grom-gil-Gorm või Saarte Styr või hoopis Suurkuningas ise.
Aga täna ta mõõka ei vibuta. Ta hakkas juba arvama, et tema vibutamised on vibutatud. Talle tundus, et see on õiglusest päris kaugel. Aga nagu Hunnan ütles, ei olnud õiglus asi, millele sõdalane võis loota.
„Sulle tuli külaline,” teatas võtmehoidja, kerekas naisterahvas, kelle kaela ümber oli tosinkond kolisevat ketti ja nägu meenutas kotitäit kirveteri. „Aga sa pead kiiresti tegema.” Ja ta lükkas raske ukse kriginal pärani.
„Hild!”
See üks ja ainus kord ei hakanud Astel oma emale ütlema, et sellest nimest loobus ta juba kuueaastaselt, kui ta isa tolle enda pistodaga torkas ja isa teda astlaks nimetas. Nõudis kogu jõudu, et jalad sirgu ajada ja püsti tõusta, valusalt, väsinult ja äkki asjatult häbi tundes selle üle, mis seisus ta oli. Isegi kui ta ise ei hoolinud, kuidas asjad välja näevad, teadis ta, et emale läheb see korda.
Kui Astel valgusvihku astus, surus ema ühe kahvatu käe oma suu ette. „Jumalad, mida nad sinuga küll teinud on?”
Astel viipas ahelate kolinal näo poole. „See juhtus harjutusväljakul.”
Ema tuli trellide juurde, silmad nutust punetamas. „Nad ütlevad, et sa mõrvasid ühe poisi.”
„See ei olnud mõrv.”
„Aga sa tapsid poisi?”
Astel neelatas ja ta kuivanud kurk klõpsatas. „Edwali.”
„Jumalad,” sosistas ema uuesti, huul värisemas. „Oh jumalad, Hild, miks sa ei võiks …”
„Olla keegi teine?” lõpetas Astel tema eest. Keegi lihtne, keegi normaalne. Tütar, kes ei taha tõsta midagi raskemat kui õmblusnõel, riietub turvise asemel lõunamaisesse siidi ega unista millestki enamast kui rikka mehe võtme kandmisest.
„Ma nägin seda ette,” sõnas ema kibestunult. „Sestpeale, kui sa sinna harjutusväljakule läksid. Sestpeale, kui su isa surnuna nägime, nägin ma seda ette.”
Astla põselihas tõmbles. „Lohuta end sellega, et sul oli õigus.”
„Arvad, et see pakub mulle mingit lohutust? Nad ütlevad, et mu ainuke laps loobitakse kividega surnuks!”
Astlal hakkas seepeale külm, väga külm. Ta pidi pingutama, et sisse hingata. Nagu oleks juba ta peale kive kuhjatud. „Kes ütles?”
„Kõik ütlevad.”
„Isa Yarvi?” Ministri suu läbi rääkis seadus. Minister ütleb otsuse välja.
„Ma ei tea. Vist mitte. Veel mitte.”
Veel mitte, enamat tal loota ei olnud. Astel tundis sellist nõrkust, et suutis vaevu trellidest kinni hoida. Ta oli harjunud vaprat nägu tegema, ükskõik kui väga ta ka ei kartnud. Aga emand Surmale on raske julgelt vastu astuda. Kõige raskem.
„Hakka minema.” Võtmehoidja sikutas Astla ema eemale.
„Ma palvetan,” hüüdis ema pisarsilmi. „Ma palvetan sinu eest Rahuisa poole!”
Astel tahtis öelda: „Kuradile see Rahuisa!”, aga tal polnud selleks õhku. Ta oli jumalatest lahti ütelnud pärast seda, kui nad tema palvetest hoolimata isal surra lasid, kuid tundus, et ime on tema parim võimalus.
„Mul on kahju,” ütles võtmehoidja ja lükkas õlaga ukse kinni.
„Mitte ligilähedaseltki nii kahju kui minul.” Astel sulges silmad ja langetas lauba vastu trelle ning pigistas tugevasti kotikest oma räpase särgi all. Kotikest, milles olid tema isa sõrmeluud.
Meil ei ole palju aega ja enda haletsemise peale kulutatud aeg on raisatud aeg. Astel hoidis iga isa lausutud sõna südame ligi, kuid kui üldse oli mõnd hetke, millal end haletseda, siis praegu oli see käes. Õiglane see küll ei olnud. Aga proovi Edwalile õiglusest rääkida. Vahet pole, kuidas süüd jagada, tema tappis Edwali. See oli ju Edwali veri, mis ta varrukale oli kuivanud.
Tema tappis Edwali. Nüüd tapavad nemad tema.
Ta kuulis teiselt poolt ust vaikseid hääli. Ta ema hääl – anuv, nuiav, nuttev. Siis mehe hääl, külm ja rahulik. Ta ei saanud sõnadest aru, aga need kõlasid kalgilt. Ta võpatas, kui uks avanes, hüppas kongi pimedusse tagasi, ja üle läve astus isa Yarvi.
Ta oli imelik. Mees ministrikohal oli peaaegu sama haruldane kui naine harjutusväljakul. Ta oli vaid mõned aastad Astlast vanem, kuid pilk oli tal vana. See pilk oli näinud palju asju. Tema kohta räägiti kummalisi lugusid. Et ta istus Mustal troonil, aga loobus sellest. Et ta oli andnud ränga kättemaksuvande. Et ta tappis oma onu Odemi selle kõvera mõõgaga, mida ta alati kandis. Räägiti, et ta oli kaval nagu Kuuisa, et teda ei tohi usaldada ega kunagi vihale ajada. Ja tema kätes – või õigemini tema ühes terves käes, sest teine oli kõverik könt – oli nüüd Astla elu.
„Astel