Astel nägi silmanurgast liikumist ja kuulis vastikut krõmpsu. Ta peaaegu ei tundnudki, kuidas ta kukkus. Aga äkki hõõrus liiv teda valusasti ja siis vaatas ta lolli näoga taevasse.
On viga, kui lähed üht võtma ja kahest ülejäänust välja ei tee.
Kajakad hüüdsid üleval ja tegid ringe.
Thorlby tornid joonistusid heleda taeva taustal tumedatena välja.
Aja end parem püsti, ütles Astla isa. Selili ei võida sa midagi.
Astel veeretas ennast laisalt, kohmakalt, kotike libises tal krae vahelt välja ja kiikus nööri otsas, ta nägu tuikas üleni.
Külm vesi tormas mööda kallast üles ja keerles ta põlvede ümber, ta nägi, kuidas Sordaf tõstis jala ja kuulis krõpsatust, nagu oleks puuroigas pooleks läinud.
Ta püüdis end püsti ajada, aga Rauki saabas raksatas talle ribidesse ja ta vajus kõõksudes külili.
Laine veeres tagasi ja kadus, veri valgus ta ülahuulele ja tilkus märjale liivale.
„Kas me peaksime lõpetama?” kuulis ta Edwalit küsimas.
„Kas ma ütlesin, et lõpetage?” kostis Hunnani hääl ning Astel pigistas käe mõõgapideme ümber rusikasse ja võttis end veel üheks pingutuseks kokku.
Ta nägi, kuidas Rauk astus tema poole, ning püüdis ta jala löögi pealt kinni ja surus selle endale rinnale. Ta tõmbas tugevalt, urises Raukile näkku ja mees langes kätega vehkides selili.
Astel läks Edwali poole, pigem kukkus kui ründas, Mereema ja Maaisa ja Hunnani kortsus kulm ja pealtvaatavate poiste näod vajusid ja vankusid. Edwal püüdis ta kinni, pigem hoidis teda püsti kui püüdis pikali panna. Ta haaras Edwalil õlast, ranne väändus, mõõk rebiti tal käest ja ta vankus Edwalist mööda, vajus põlvili ja ajas end uuesti püsti, kilp laperdas purunenud rihma küljes ning ta keeras end sülitades ja vandudes ringi ja tardus siis.
Sordaf seisis, mõõk ripakil, ja vaatas.
Rauk lebas küünarnukkidel märjal liival ja vaatas.
Brand seisis koos teiste poistega, suu ammuli, ja kõik vaatasid.
Edwal avas suu, aga välja tuli mingi imelik lirtsatus, nagu peer. Ta pillas harjutusmõõga ja tõstis käe kohmakalt kaelale.
Seal oli Astla mõõgapide. Puidust mõõk oli pooleks murdunud, kui Sordaf selle peale astus, ja jätnud pika pinnu. See pind oli nüüd Edwali kõris, teravik punaselt sädelemas.
„Jumalad!” sosistas keegi.
Edwal vajus põlvili ja ilastas veriselt liivale.
Meister Hunnan püüdis ta kinni, kui ta külili vajus. Brand ja veel mõned kogunesid nende ümber, kõik karjusid üksteisest üle. Astel suutis oma südame kloppimise tagant vaevu mõnest sõnast aru saada.
Ta seisis kõikudes, nägu tuikamas, juuksed lahti, tuul ajas tal silmad vesiseks ja ta mõtles, et ehk on see vaid luupainaja. Kindlasti peab olema. Ta palvetas, et oleks. Ta pigistas silmad kinni, pigistas, pigistas.
Nagu ta tegi siis, kui ta veeti isa surnukeha juurde, mis oli Jumalatekoja kupli all valge ja külm.
Aga see oli kõik päriselt, ja see siin ka.
Ta lõi silmad lahti ja poisid põlvitasid endiselt Edwali ümber, nii et ta nägi üksnes tema lõdvalt lebavaid saapaid. Mustad nired jooksid kõveriti mööda liiva, aga siis saatis Mereema laine ja muutis need punaseks, siis roosaks ja pühkis seejärel hoopis minema.
Esimest korda üle pika aja tundis Astel tõelist hirmu.
Hunnan ajas end aeglaselt püsti ja keeras ümber. Tal oli alati kulm kortsus, Astelt nähes veel kõige rohkem. Aga nüüd oli tema silmades tuluke, mida Astel polnud kunagi näinud.
„Astel Bathu.” Ta osutas punase sõrmega tema poole. „Ma nimetan sind mõrvariks.”
VARJUDE VAHEL
„Tee head,” ütles Brandi ema talle oma surmapäeval. „Seisa valguses.”
Kuueaastasena sai ta vaevu aru, mida heategemine tähendab. Kuueteistaastasena ei olnud ta kindel, kas on vastusele lähemale jõudnud. Siin ta siis seisis ja raiskas seda, mis oleks pidanud olema tema elu kõige uhkem hetk, püüdes endiselt välja mõelda, mis oleks õige tegu.
Oli suur au seista Musta trooni juures valves. Olla jumalate ja inimeste silme all Göötimaa sõdalaseks tunnistatud. Ta oli selleks ju vaeva näinud? Verd valanud? Oma koha ära teeninud? Niikaua kui Brand mäletas, oli tema unistuseks seista relvis oma vendade kõrval Jumalatekoja pühadel kividel.
Aga ta ei tundnud, et seisab valguses.
„Ma muretsen selle saarlaste vastu korraldatava sõjakäigu pärast,” ütles isa Yarvi ja tegi nii vaidlusele ringi peale, nagu ministrid paistsid alati tegevat. „Suurkuningas on mõõkade tõmbamise ära keelanud. Ta suhtub sellesse väga halvasti.”
„Suurkuningas on kõik ära keelanud,” arvas kuninganna Laithlin, üks käsi lapsest pungil kõhul. „Ta suhtub kõigesse halvasti.”
Tema kõrval nihutas kuningas Uthil end Mustal troonil ettepoole. „Samal ajal käsib ta saarlastel ja vansterlastel ja kõigil teistel käsilastel, keda tal õnnestub kuuletuma sundida, meie vastu mõõgad tõmmata.”
Raevuhoog käis üle poodiumi ette kogunenud Göötimaa tähtsate meeste ja naiste. Nädal varem oleks Brandi hääl nende seas kõige valjem olnud.
Aga nüüd mõtles ta vaid Edwalist ja puumõõgast tema kaelas ning verisest ilast ja sellest piiksuvast seahäälest. Tema viimane hääl üleüldse. Ja Astlast, kes tuikus liiva peal, juuksed üle verise näo, suu ammuli, kui Hunnan teda mõrvariks nimetas.
„Kaks mu laeva on ära võetud!” Kaupmehe kalliskividega ehitud võti rappus naise rinnal, kui ta rusikaga poodiumi poole vehkis. „Ja mitte ainult kaup ei läinud kaotsi, vaid ka mehed on surnud!”
„Ja vansterlased tulid jälle üle piiri!” kostis jäme hüüe koja meestepoolelt. „Nad põletasid külasid ja viisid Göötimaa häid inimesi orjadeks.”
„Seal nähti Grom-gil-Gormi!” hüüdis keegi ning üksnes selle nime mainimine täitis Jumalatekoja kuplialuse pominal lausutud needustega. „Mõõkademurdjat ennast!”
„Saarlased peavad verega maksma,” urises vana ühesilmne sõdalane. „Ja siis vansterlased ja Mõõkademurdja ka.”
„Muidugi peavad!” hüüdis Yarvi nurisevale rahvasummale, kärbunud vasak kombits-käsi rahustavalt üles tõstetud. „Küsimus on selles, millal ja kuidas. Tark ootab õiget hetke ja me ei ole praegu kindlasti valmis Suurkuningaga sõdima.”
„Sõjaks ollakse alati valmis.” Uthil keeras kergelt oma mõõganuppu, nii et haljas tera hämaruses välgatas. „Või mitte kunagi.”
Edwal oli olnud alati valmis. Mees, kes seisis kaaslase eest, täpselt nii, nagu Göötimaa sõdalasele kohane. Ta ei olnud ju sellist surma väärt?
Astel ei hoolinud millestki peale iseenda ning kilbiserv, mille ta oli Brandi endiselt tuikavatesse munadesse ramminud, ei teinud teda armsamaks. Aga ta oli võidelnud viimse hetkeni, kõigest hoolimata, täpselt nii, nagu Göötimaa sõdalasele kohane. Ta ei väärinud selle eest ju mõrvariks nimetamist?
Brand vaatas süüdlaslikult üles kuue kõrge jumalakuju poole, kes kõrgusid pahaendeliselt Musta trooni kohal. Kõrgusid pahaendeliselt tema kohal. Ta niheles, otsekui oleks tema Edwali ära tapnud ja Astla mõrvariks nimetanud. Tema ainult vaatas pealt.
Vaatas ega teinud midagi.
„Suurkuningas kutsuks poole maailma meie vastu sõtta,” ütles isa Yarvi, kannatlik nagu relvameister, kes lastele põhitõdesid selgitab. „Vansterlased ja tröövid on talle truudust