Isa Yarvi langetas pea. Tema ülesanne oli rääkida Rahuisa eest, kuid isegi temal ei olnud enam sõnu. Täna valitses Sõjaema. „Saagu siis teras.”
Brand oleks pidanud põnevil olema. Suur sõjakäik nagu lauludes ja tema läheb sõdalasena kaasa! Aga ta oli endiselt lõksus harjutusväljaku kõrval ja nokkis kärna, mõeldes, mida ta oleks saanud teisiti teha.
Kui ta poleks kõhelnud. Kui ta oleks kaastundeta löönud, nagu sõdalasele kohane, siis oleks ta Astlast jagu saanud ja sellega oleks kõik lõppenud. Või kui ta oleks koos Edwaliga vastu hakanud, kui Hunnan kolm ühe vastu saatis, siis oleksid nad ehk koos selle peatanud. Aga ta ei hakanud vastu. Lahinguväljal vaenlasele vastu astumine nõudis julgust, aga siis on sul sõbrad kõrval. Üksinda sõprade vastu astuda nõudis teistsugust julgust. Sellist, mida Brand ei teeselnudki endal olevat.
„Ja siis on meil veel Hild Bathu küsimus,” ütles isa Yarvi ning see nimi sundis Brandi pead tõstma, nagu oleks ta varas, kes jääb vahele, näpud kellegi rahakotis.
„Kelle?” küsis kuningas.
„Storn Neemenuka tütar,” sõnas kuninganna Laithlin. „Ta ise nimetab end Astlaks.”
„Seekord tegi ta midagi enamat kui torkas kellelegi sõrme,” ütles isa Yarvi. „Ta tappis harjutusväljakul ühe poisi ja ta nimetati mõrvariks.”
„Kes teda nii nimetas?” päris Uthil.
„Mina.” Meister Hunnani kuldne keebipannal hiilgas, kui ta poodiumi jalamil valgusvihku astus.
„Meister Hunnan.” Kuninga suunurgas mängles harvanähtav naeratus. „Ma mäletan hästi meie kokkupõrkeid harjutusväljakul.”
„Hinnalised mälestused, mu kuningas, ehkki minu jaoks valulikud.”
„Haa! Kas sa nägid tapmist pealt?”
„Panin oma vanimaid õpilasi proovile, et otsustada, kes on väärt sinu sõjasalka astuma. Astel Bathu oli üks neist.”
„Ta teeb endale häbi, kui üritab sõdalase kohale astuda!” hüüdis üks naine.
„Ta teeb meile kõigile häbi,” ütles teine.
„Naise koht ei ole lahinguväljal!” kostis meeste seast kähe hääl ja mõlemal poolel noogutati päid.
„Kas Sõjaema ise pole mitte naine?” osutas kuningas kõrguvate Suurjumalate poole. „Meie anname talle üksnes valida. Vareste ema valib ise väärilised välja.”
„Astel Bathule tema valik ei langenud,” sõnas Hunnan. „Sellel plikal on mürgine meelelaad.” Väga õige. „Ta ei läbinud katset, mille ma talle seadsin.” Osaliselt õige. „Ta ei hoolinud minu otsusest ja tappis poisi nimega Edwal.” Brand pilgutas silmi. Mitte just päris vale, aga tõest kaugel. Hunnani hall habe vappus, kui ta pead vangutas. „Ja nii kaotasin ma kaks õpilast.”
„Kui hooletu sinust,” ütles isa Yarvi.
Relvameister tõmbas käed rusikasse, kuid kuninganna Laithlin tegi esimesena häält. „Milline on karistus sellise mõrva eest?”
„Kividega surnuksloopimine, mu kuninganna.” Minister rääkis rahulikult, otsekui räägitakse põrnika purustamisest, mitte inimesest, ja seejuures sellisest inimesest, keda Brand oli tundnud suurema osa oma elust. Inimesest, keda ta oli peaaegu sama kaua vihanud, aga ikkagi.
„Kas keegi astub Astel Bathu eest välja?” müristas kuningas.
Tema hääle kaja hajus ja alles jäi hauavaikus. Nüüd oli aeg rääkida tõtt. Teha head. Seista valguses. Brand vaatas Jumalatekojas ringi ja sõnad sügelesid ta huultel. Ta nägi Rauki oma kohal naeratamas. Sordaf ka, ta tainanägu oli kui mask. Nad ei teinud piiksugi.
Ja Brand ka mitte.
„Raske on saata surma nii noort inimest.” Uthil tõusis Mustalt troonilt püsti, turvised kolisesid ja seelikud kahisesid, kui kõik peale kuninganna põlvitasid. „Aga ma ei saa õigelt teelt kõrvale astuda vaid seepärast, et see on valus.”
Isa Yarvi kummardas veel sügavamalt. „Ma viin sinu mõistetud õiguse seaduse järgi täide.”
Uthil sirutas käe Laithlinile ning koos astusid nad poodiumi astmetest alla. Astel Bathu asjus jäi viimaseks otsuseks kividega surnuksloopimine.
Brand seisis täielikus hämmelduses. Ta oli kindel, et keegi poistest kõneleb, sest nad olid selleks piisavalt ausad. Või et Hunnan räägib, milline oli tema osa selles, sest ta oli auväärne relvameister. Kuningas või kuninganna saavad tõele jälile, sest nad on targad ja õiglased. Jumalad ei lase sellisel ebaõiglusel sündida. Keegi võtab midagi ette.
Äkki nad ootavad nagu temagi, et keegi teine seaks asjad joonde.
Kuningas kõndis kärmelt, tupest tõmmatud mõõk käte vahel, raudhall pilk ei vilksanud ei paremale ega vasakule. Kuninganna vaevu märgatavad noogutused võeti vastu kui kingitused ning siin-seal pillatud sõnakestega andis ta märku, et sellele või teisele saab osaks au mingis tähtsas äriasjas tema kaalukoda külastada. Nad tulid üha lähemale ja lähemale.
Brandi süda peksis valjusti kõrvus. Ta suu avanes. Kuninganna pööras hetkeks oma tarretava pilgu temale ning häbistatult ja häbenevas vaikuses lasi ta kuninglikul paaril mööduda.
Tema õde ütles talle ikka, et pole tema asi maailmas korda luua. Aga kui mitte tema, siis kelle asi?
„Isa Yarvi!” purtsatas ta kaugelt liiga valjusti ja siis, kui minister tema poole pöördus, kraaksatas liiga tasakesi: „Ma pean teiega rääkima.”
„Millest, Brand?” See sundis ta vakatama. Ta ei arvanud, et Yarvi üldse teab, kes ta on.
„Astel Bathust.”
Pikk vaikus. Minister võis ju olla Brandist vaid mõni aasta vanem, heledanahaline ja heledajuukseline, nagu oleks värvid temast välja loputatud, ja nii kõhetu, et tugev tuul võis ta minema puhuda, sandist käest rääkimata, aga lähedalt vaadates oli ministri silmis midagi, mis tekitas külmavärinaid. Midagi, mis sundis Brandi tema pilgu all kössi tõmbuma.
Aga nüüd ei olnud enam tagasiteed. „Ta ei ole mõrvar,” pomises ta.
„Kuninga meelest on.”
Jumalad, ta kurk oli nii kuiv, aga Brand sundis end, nagu sõdalasele kohane. „Kuningas ei olnud seal liivaväljakul. Kuningas ei näinud, mida mina nägin.”
„Mida sa nägid?”
„Me võitlesime kohtade pärast sõjasalgas …”
„Ära enam kunagi räägi mulle midagi, mida ma juba tean.”
Asi ei läinud üldse nii sujuvalt, kui Brand oli lootnud. Aga nii see lootustega juba kord on. „Astel võitles minuga ja mina kõhklesin … Ta oleks pidanud selle koha saama. Aga meister Hunnan saatis talle veel kolm tükki peale.”
Yarvi heitis pilgu inimeste poole, kes jõudsalt Jumalatekojast välja voolasid, ja astus pisut lähemale. „Kolm tükki korraga?”
„Edwal oli üks neist. Astel ei tahtnud teda tappa …”
„Kuidas ta nende kolmega toime tuli?”
Brand pilgutas üllatunult silmi. „Noh … Ta tappis neid rohkem kui nemad teda.”
„Selles pole kahtlustki. Ma lohutasin hiljuti Edwali vanemaid ja tõotasin neile õiglust. Astel on kuusteist talve vana, eks?”
„Astel?” Brand ei saanud aru, kuidas see tema kohtuotsusesse puutus. „Ma … arvan küll.”
„Ja on kogu see aeg väljakul poistega silmitsi seisnud?” Ta mõõtis pilguga Brandi üles ja alla. „Meestega?”
„Ta teeb tavaliselt enamat kui seisab silmitsi.”
„Ta on kindlasti väga raevukas. Väga otsusekindel.