Eve’ile
Loomad surevad, Rahvas sureb, Kõik inimesed on surelikud. Aga tean üht, Mis ei sure iial, Suurte tegude hiilgus.
I
HÜLJATUD
VÄÄRILISED
Mees kõhkles vaid hetke, aga piisavalt kaua, et Astel sai talle oma kilbiservaga munadesse virutada.
Isegi üle teiste noorukite kisa, kes kõik talle kaotust manasid, kuulis ta Brandi oiet.
Astla isa oli alati öelnud, et see hetk, kui sa kõhkled, on see hetk, kui sa sured, ja ta oli kogu elu seda nõuannet järginud, kord paremini, kord halvemini. Seepärast paljastas ta hambad võiduhimulises irves – see oli tema lemmikilme –, ajas end põlvedelt püsti ja ründas Brandi raevukamalt kui varem.
Ta virutas poisile õlaga, nende kilbid põrkusid ja hõõrdusid, poisi kandade alt lendas liiva, kui ta rannal tahapoole vaarus, näol endiselt valugrimass. Poiss lõi tema poole, aga tüdruk põikles puumõõga eest kõrvale, andis ise hoobi madalalt ja tabas Brandi säärt pisut allpool rõngassärgi lehvivat hõlma.
Brandi auks peab ütlema, et ta ei vajunud maha, isegi ei karjatanud, ainult hüples nägu krimpsutades tagasi. Astel raputas õlgu ja ootas, kas meister Hunnan kuulutab selle võiduks, kuid meister seisis vaikides nagu Jumalatekoja kujud.
Mõned relvameistrid käitusid nii, nagu oleksid harjutusmõõgad päris relvad, ja peatasid jõuproovi, kui langes löök, mis raudmõõgaga oleks võitlusele lõpu teinud. Aga Hunnanile meeldis näha, kuidas tema õpilasi alandatakse ja neile haiget tehakse, talle meeldis, kui nad said ränga kogemuse. Jumalad ise teadsid, et Astel oli Hunnani võitlusväljakul küllalt raskeid õppetunde saanud. Ta andis hea meelega mõned vastu.
Seega naeratas ta Brandile pilkavalt – see oli ju tema teine lemmikilme – ja röögatas: „Tule aga, argpüks!”
Brand oli tugev nagu härg ning temas oli küllaga võitlusvaimu, aga ta lonkas, ta oli väsinud ja Astel oli hoolikalt vaadanud, et ranna kalle töötaks tema kasuks. Ta hoidis pilgu poisil, põikles ühe löögi eest, siis teise, ja siis kohmaka ülakäelöögi ees, nii et vastase külg jäi kaitseta. Parim koht mõõga torkamiseks on vaenlase selg, oli isa alati öelnud, aga külg oli peaaegu sama hea. Ta puust mõõk põrus vastu Brandi roideid naksuga, mis meenutas lõhenevat halgu, nii et poiss jäi abitult vankuma ja Astel naeratas veel laiemalt. Pole paremat tunnet maailmas kui kedagi täpselt õigesti lüüa.
Tüdruk toetas saapatalla poisi tagumikule ja tõukas ta plärtsu saatel käpuli värskelt randa uhtunud lainesse, mis sisinal tagasi tõmbudes ta mõõga kaasa haaras ja kaugemale adru sisse viis.
Astel astus lähemale ja Brand vaatas talle nägu krimpsutades otsa, märjad juuksed näole kleepunud ja hambad varasemast löögist verised. Võimalik, et Astlal oleks pidanud temast kahju olema. Aga see oli ammu, kui Astel oli saanud endale kaastunnet lubada.
Selle asemel surus ta sälgulise puumõõga talle kaelale ja küsis: „Nii?”
„Olgu peale.” Mees viipas ta nõrgalt eemale, suutes vaevu rääkimiseks õhku ahmida. „Mina olen läbi.”
„Haa!” hõikas tüdruk talle näkku.
„Haa!” hõikas ta väljaku ümber seisvatele õnnetutele poistele.
„Haa!” hõikas ta meister Hunnanile, tõstis mõõga ja kilbi õhku ning vibutas neid tilkuva taeva poole.
Paar lõtva plaksu ja pomin ning oligi kõik. Palju kehvemate võitude järel oli aplaus olnud tugevam, aga Astel ei olnud seal aplausi pärast.
Tema oli seal võidu pärast.
Mõnikord puudutab Sõjaema mõnd tüdrukut, kes saadetakse siis koos poistega harjutusväljakule ja õpetatakse võitlema. Väiksemate laste seas on ikka mõni selline, aga iga mööduva aastaga pöörduvad tüdrukud sobivamate tegevuste poole, või siis pööratakse nad nende poole, vajaduse korral karjudes, sundides ja pekstes, kuni need häbiväärsed juured on välja tõmmatud ning alles jääb vaid mehelikkuse võidukas õis.
Kui vansterlased üle piiri tulevad, kui saarlased meritsi röövima saabuvad, kui vargad öösiti kohale hiilivad, leiavad Göötimaa naised mõõgad kärmelt üles ning võitlevad Surmani, ja mõned neist teevad seda neetult hästi. Nad on alati seda teinud. Aga millal mõni naine viimati katsed läbis, vande andis ja teenis välja oma koha sõjakäigul?
Räägiti lugusid. Lauldi laule. Aga isegi vana Fen, kes oli Thorlby ja mõne väitel isegi kogu maailma kõige vanem naine, ei olnud oma lugematute päevade jooksul midagi sellist näinud.
Kuni praeguseni.
Kogu see töö. Kogu see halvakspanu. Kogu see valu. Aga Astel oli neist jagu saanud. Ta sulges silmad, tundis, kuidas Mereema soolane tuul suudles ta higist nägu, ja mõtles, kui uhke oleks tema üle isa.
„Ma sain läbi,” sosistas ta.
„Veel mitte.” Astel polnud kunagi näinud meister Hunnanit naeratamas. Aga ta polnud kunagi näinud teda ka nii süngelt kulmu kortsutamas. „Mina otsustan, millised on sinu katsed. Mina otsustan, millal sa läbi saad.” Meister saatis pilgu üle temavanuste noorukite. Nad olid kuusteist aastat vanad ning mõned juba uhkusest puhevil, sest olid oma katsed läbi teinud. „Rauk. Sina võitled Astlaga järgmisena.”
Rauki kulmud kerkisid, siis heitis ta pilgu Astlale ja kehitas õlgu. „Miks mitte,” vastas ta ning astus kaaslaste vahelt väljakule, tõmbas kilbirihma kinni ja haaras harjutusmõõga pihku.
Rauk oli õel ja osav. Mitte ligilähedaseltki nii tugev kui Brand, aga kõhkles palju vähem. Ent Astel oli talle ennegi ära teinud ja ta …
„Rauk,” ütles Hunnan, sõlmiline sõrm edasi liikumas, „ja Sordaf ja Edwal.”
Võidujoovastus voolas Astlast välja nagu vesi katkisest vannist. Noorukite seast kostis pominat, kui Sordaf – suur, aeglane ja napi kujutlusvõimega, aga väga hea valik, kui oli vaja maaslamaja peal trampida – vantsis liivaplatsile ja oma jämedate sõrmedega turvisepandlaid kinni pani.
Edwal – kiire ja kitsaõlgne, pruun lokipahmakas peas – ei tulnud kohe välja. Astel oli alati arvanud, et tema on üks parimaid. „Meister Hunnan, kolmekesi me …”
„Kui sa tahad saada kohta kuninga sõjasalgas,” sõnas Hunnan, „siis sa teed, nagu öeldakse.”
Nad kõik tahtsid kohta. Nad soovisid seda peaaegu samapalju kui Astel. Edwal vaatas kulmu kortsutades vasakule ja paremale, aga keegi ei öelnud midagi. Vastu tahtmist libises ta teiste vahelt välja ja haaras puidust mõõga kätte.
„See ei ole aus.” Astel oli harjunud alati vaprat nägu tegema, olgu šansid kui tahes kehvad, aga nüüd oli ta hääl kui kaeblik kiunatus. Nagu abitu lammas, keda lihuniku noa alla aetakse.
Hunnan ainult turtsatas selle peale. „See väljak on lahinguväli, plika, ja lahinguväli ei olegi aus. Võta seda kui oma viimast õppetundi.”
Selle peale kostis paar üksikut naerukõhinat. Ilmselt neilt, keda ta oli võitluses kunagi häbistanud. Brand vaatas juuksekahlude alt, üks käsi veritseva suu ees. Teised hoidsid pilgu maas. Nad kõik teadsid, et see pole aus. Neil oli ükskõik.
Astel ajas lõua ette, pani kilbikäe kaela ümber rippuvale kotikesele ja pigistas seda kõvasti. Ta oli üksinda kogu maailma vastu seisnud kauem, kui jaksas mäletada. Kui Astel üldse midagi oli, siis oli ta võitleja. Ta annab neile võitluse, mida nad niipea ei unusta.
Rauk osutas teiste poole peaga ning nad hakkasid hargnema, et teda sisse piirata. See ei pruugigi kõige halvem olla. Kui ta küllalt kiirelt lööb, siis nopib ta karjast ühe välja ja pärast on tal kahe ülejäänu vastu ehk mingigi võimalus.
Ta vaatas neile silma ja püüdis aru saada, mida nad kavatsevad. Edwal tuli vastu tahtmist ja jäi tahapoole. Sordaf oli valvas ja hoidis kilpi üleval. Rauk lasi mõõga ripakile ja üritas kõva mehe muljet jätta.
Koristaks