Heategu, mis muutis kõike. Kevin Alan Milne

Jah.“

      „Olite sõbrad?“

      Ta noogutab. „Midagi sinnakanti. Mõnda aega.“

      „Noh, kui sulle sobib, siis mul on väga vaja oma pojaga rääkida niipea, kui mäng on läbi. Mul on vaja… temaga koos olla.“

      Treener paneb käed rinnal risti. „Proua Steen, mis toimub? Ajastus on kohutav, aga kui midagi on lahti, siis ütle vaid ja ma teen, mis saan, et aidata.“

      Kui ma tema pakkumist kuulen, tuleb mulle pähe, et kui Ty uudisest kuuleb, ei pruugigi treeneri juuresolek olla väga halb mõte. Talle kulub treeneri tugi ära. „Noh,“ söandan öelda, „tõde on see…“ Kuulen taas rahvast möirgamas, kuid treener Rawlins ega mina ei pööra sellele tähelepanu. „Tahan öelda, et… juhtus õnnetus. Ma ei taha sind sellega koormata, aga tean, et Ty vaatab sinu poole alt üles, nii et äkki sa saad aidata tal sellest üle saada.“

      „Kas asi on Nathanis?“ küsib ta aeglaselt.

      „Jah,“ sõnan läbi järjekordse pisaratulva. „Ta suri täna. Ootamatult.“ Ma ei suuda rohkem midagi öelda. Mul ei tule sõnad suust.

      Hetkeks muutub Randy nägu nii kivinenuks, et sellest ei ole võimalik midagi välja lugeda. Seejärel surub ta huuled kõvasti kokku, sirutab käed välja ja äkitselt ma kallistan seda mehehiiglast. Ma ei tea, kui kaua me niimoodi seisame. Kolmkümmend sekundit? Minuti? Lõpuks jõuab mulle kohale, et mäng on läbi, ma tõstan pilgu ja näen, et oleme kaotanud. Teine meeskond tähistab oma otsajoone taga järjekordse touchdown’i tegemist.