Ma noogutan veidi. „Jah,“ ütlen õhku ahmides. „See on tema.“
Haigla sotsiaaltöötajal on mõned paberid, mida pean täitma ja siis veeretatakse Nathani surnukeha minema. Meie vestluse ajal selgitab töötaja, et surnukeha tuvastamine on niisama vajalik lahkunu perekonnale kui koronerile – tema sõnul aitab see juhtunuga leppida.
Leppida?
Kas ta ei saa aru, kes seal kanderaamil lebas? See oli Nathan Steen! See oli mu abikaasa! Mu parim sõber! Maailm ei saa kellestki temasugusest ilma jääda ja eeldada, et sellega lihtsalt lepitakse.
„Proua Steen,“ ütleb ta, kui ma viimasele blanketile alla kirjutan. „Ma tean, et teil on olnud kohutav päev. Kas te saate ise ikka koju sõita või peaksin otsima kellegi, kes teid sõidutab?“
„Minuga on kõik korras,“ sõnan ma. „Jah… ma suudan ilmselt ise koju sõita.“
Neljas peatükk
Kunagi ma teesklesin, et mulle meeldib jalgpall. Võib-olla mulle meeldiski vaadata Ty suurepäraseid mänge, kuulda, kuidas kõik teda tagant ergutavad, ja näha, kui elevile ema ja isa läksid iga kord, kui ta touchdown’i tegi või kellegi eest kõrvale põikas, aga kõik ülejäänu oli minu jaoks surmigav. Ma vist ei ole eriline spordiinimene. Vaimses mõttes ei ole sport eriti sütitav. Lisaks on nendel mängudel palju inimesi. Inimesi, kes mulle eriti ei meeldi. Täpsemalt öeldes seitsmendikke.
Kunagi käisin ma pidevalt mänge vaatamas. Nüüd on reede õhtud „minu õhtud“. Ma olen üksinda kodus, iseendaga. Võin vabalt telekat vaadata, lugeda või teha, mida iganes tahan. Eelmisel reedel lugesin neljandat korda „Roheliste viilkatuste Anne’i“. Üle-eelmisel õppisin pähe perioodilisustabeli esimesed kaheksakümmend kaks elementi, sealhulgas ka kõik lantanoidid. Sellele eelneval reedel panin selga ema rinnahoidja ja püüdsin välja arvutada, mitu aastakümmet möödub, enne kui selline asi mulle parajaks saab.
Kui poleks õelaid inimesi, käiksin ilmselt endiselt koos vanematega mängudel. Viimane, kus käisin, oli hooaja esimene mäng augusti lõpus. Kui meie meeskond võitis, jäin koos vanematega lahkumise asemel staadionile, et Tyga koju sõita. Mõtlesin, et noh, kui mind staarmängijaga koos nähakse, hakatakse mind ehk teistmoodi kohtlema.
See osutus kohutavaks veaks.
Kui ma ootasin, et Ty jalgpallivormi ära vahetaks, nägi Ashley mind seal seismas ning saatis Bridgette’i, ühe oma puhvis juustega sõbranna, mulle märkamatult vettinud hot dog’i kuklit – täis ketšupit, sinepit ja kurgisalatit – dressipluusi kapuutsi sisse panema. Aga see ei olnud veel kõige hullem. Tõeliselt valus oli see, kui ma ringi pöörasin, et näha, kes seda tegi, kõndis Ty parasjagu minu poole, olles vaid minust kahekümne sammu kaugusel. Teadsin, et ta oli juhtunut näinud, aga ta ei teinud midagi selle takistamiseks! Kari lapsi naersid isekeskis ja minu vend käitus nii, nagu see oleks tühiasi. Kui ta minu juurde jõudis, oli tal minu pärast nii piinlik, et ta ei vaevunud mind isegi puhastamisel aitama; ta kõndis lihtsalt sammu aeglustamata edasi. Minust möödudes pomises ta: „Sinu asemel ei tahaks küll olla.“
Ei tahaks minu asemel olla? Ära sa märgi!
Plekid tulid dressipluusilt lõpuks välja. Kuid jälg minu enesehinnangule ja täielik pettumus vennas, et ta sellisel asjal juhtuda lasi, ei kao nii kiiresti.
Nii et selle asemel, et vaadata, kuidas tuhanded jumaldavad fännid mu jobust vennale kaasa kisavad, olen naelutatud History Channeli sarja külge, milles räägitakse iidsete maiade tsivilisatsioonidest. Jutustaja selgitab parasjagu, miks mesoameeriklased inimesi oma jumalatele ohverdasid, kui ma sissesõiduteel auto häält kuulen. Ma ei tõsta pilku, kui ema tuppa astub. Ekraanil on võika moega kivialtar, aga ma pole saatesse selliselt süvenenud, et aru ei saaks, et ta varakult koju jõudis. Vahin endiselt ekraani ja küsin, miks ta Ty mängu ei vaata.
„Alice,“ sõnab ta. „Me peame rääkima.“
„Hiljem? Kohe näidatakse lavastust sellest, kuidas ühe naise süda välja lõigatakse.“
„Ma võin sulle rääkida, mis tunne see on.“
See on kummaline lause ja tema hääl kõlab veidralt. Tõstan pilgu ja näen, et ema võitleb pisaratega. „Ema? Kas sinuga on kõik korras?“
Ta raputab pead, langeb siis minu kõrvale diivanipatjadele ja võtab mind kõvasti kaissu.
Ma värisen. Ma ei tea, kas seda teeb minu või tema keha, aga ma kohe kindlasti värisen. Arvan, et seda teeb minu keha, sest äkitselt tunnen vaid kohutavat ärevust. Reede õhtud ei ole sellised olnud.
Mis toimub? Ema ei jäta Ty mänge vahele. Ta ei nuta kunagi. Ja kohe kindlasti pole tema moodi diivanile prantsatada ja mind elu eest kallistada.
„Alice, kullake… mul on sulle väga kurb uudis.“ Hingan sügavalt sisse. Ema isal, kes elab Ohios, on nüüdseks paar aastat tervis väga kehv olnud. Ma valmistun kuulma, et tema vana keha on viimaks alla andnud. Ainult et ta alustab lauset sõnadega: „Su isa…“
Värin kaob otsekohe – mu keha on nüüd täiesti jäik. Asi pole vanaisa Gilesis? „Isa!“ prahvatan välja. „Mis isaga on?“
„Al,“ jätkab ta, pühkides pisaratevoolu oma näol, „su isa suri täna autoõnnetuses. Seda pole võimalik leebemalt öelda, kullake, nii et ma isegi ei püüa. Teda pole enam.“
Ma tahan karjuda, kellegi peale kõik välja valada, aga ema hoiab minust liiga kõvasti kinni, et ma üldse midagi teha saaksin. Selle asemel sulan tema käte vahel ja me mõlemad nutame, kuni kõik pisarad on otsas.
Viies peatükk
Kui keegi oleks piisavalt loll, et vaadata staadioni prožektoreid kauem kui mõne silmapilgu, kas selleks piisaks pimedaks jäämiseks? See on Texase suurim koolistaadion… seal üleval on kindlasti piisavalt vatte, et mingit kahjustust põhjustada? Mul pole isegi püsivat nägemiskaotust vaja. Ainult mõneminutilisest pimedusest piisaks.
Nii ma mõtlen, kui marsin mööda väljakut, püüdes mängu päästa. Soovin, et kaitsjad vaataksid lihtsalt sekundi või kaks prožektoritesse, et nende nägemine hägusaks muutuks. Kas kaitsemängijad selleks mitte piisavalt lollid pole?
Ajalehtede sõnul olen ma võimsa Mesquite’i jalgpallimeeskonna süda ja hing, aga mina pole selles nii kindel. Kõik poisid siin annavad iga kord endast kõik, kui me vormiriided selga ajame. Mina olen lihtsalt juhtumisi kapten ja algrivistuse mängujuht, nii et minust on kohalikel ajakirjanikel lihtne kirjutada – vaieldamatult kangelane, kui me võidame, kuulsusetu patuoinas, kui kaotame.
Kahjuks täna nii ongi. See tähendab, me kaotame. Ja veel koduväljakul meie suurima rivaali North Mesquite’i vastu. Nimetage mulle jäse ja ma loobun sellest hea meelega selle nimel, et kaotusseisust välja tulla ja võita. Mitte minu enda, vaid meeskonna pärast. Ja fännide, kes tulid täna siia ja ootasid, et ma toon võidu koju. Ja isale. Ma tean, sõnumis ütles ta, et on igal juhul minu üle uhke, aga ma olen näinud tema silmis sära, kui mul hästi läheb.
Piilun kiiresti väljaku nurka, kus talle tavaliselt koos emaga istuda meeldib. Tavaliselt leian ta rahva seast üles, aga täna ei ole ma teda märganud.
Neljandast veerandist on veel ainult umbes minut mängida. Oleme kolme punktiga maas, kuid oleme saanud järjestikku neliteist punkti ning kuna pall on kaheksateistkümnendal jardil, oleme kiirelt lähenemas touchdown’ile, millega rebiksime ette.
„See mäng on meie!“ hüüan kampa kogunenud meeskonnakaaslastele. „Me teeme neile ära! Tekitame neis veel kahtlusi järgmise pettemanöövriga. Nende tagumised kaitsjad on liialt keskosale keskendunud,