Mul ei ole südant Dillonile öelda, et tüdruk ei lehvitanud talle. Ma ei mäleta tüdruku nime – Angie? Angela? Agnes? –, kuid tunnen ta ära ja saan aru, et tema tunneb ka minu ära. Ta komistas nädala alguses vahetunnis trepil, mina aitasin tal asju üles korjata.
Kui ta komistamisest tingitud piinlikkustundest üle sai, küsis ta: „Sina oled see mängujuht, eks ole? Ty Steen.“
„See ma olen.“
Jah, see ma olen. Sellena inimesed mind tunnevad – mängujuhina. Mitte selle pärast, et saan häid hindeid. Või et olen tore poiss. Ainult selle pärast, et olen hea mängujuht, ja isegi siis on nad rahul vaid juhul, kui ma võidan.
Kui ta oli kindel, kellega räägib, hakkas tal jälle piinlik, veel rohkem kui pärast kõigi ees komistamist. „Aitäh abi eest.“ Ta vaikis ja heitis mulle pilgu. „Miks sa mind aitasid?“
Angelica. Jah, see oli ta nimi. Angelica küsimus tundus mulle huvitav ja mitte heas mõttes. Noh, mitte niivõrd küsimus, vaid see, et ma ei osanud selle peale midagi vastata. Mulle tuli pähe vaid „sest mu isa teeks nii“, mis oleks täiega nõme tundunud, seega sõnasin lihtsalt: „Miks mitte?“ Seejärel andsin talle tagasi hunniku pabereid, mis ma olin üles korjanud, ja kõndisin minema.
Aga sellest ajast peale olen ma sellele küsimusele mõelnud. Miks ma teda aitasin?
„Sa peaksid vastu viipama,“ ütlen Dillonile.
„Arvad?“
„Ei, Dill. Nad on siiski rebased.“ Ma vaikin, et rahvast täis sööklas ringi vaadata. See meenutab peaaegu ema lilleniidu vaatamist maja taga – kaugelt on kõik piltilus. Aga kui detailidele keskenduda, märkad peagi, et siin-seal on umbrohtu, mõned lilled tunduvad murtud või vales kohas olevat.
Ma kissitan silmi.
Minust paremale jäävas lauas istub täiesti üksinda poiss; tema hoiak annab mõista, et ta ei tahagi, et keegi teda tähele paneks. Tema kõrvallauas norib üks Marshali-nimeline poiss, keda ma juhtumisi tean, sest ta on üks kahest kümnendikust, kes sel aastal esindusmeeskonnas mängivad, palju väiksemat poissi tema kauboikaabu pärast. Marshal haarab lõpuks poisil kaabu peast ja viskab selle paar kohta eemal istuvale tüdrukule, kes viskab selle kiiresti teisele poisile, kes selle endale pähe paneb, minema jookseb ja kaabu prügikasti surub. Tundub, et kaabuomanik on nutma hakkamas. Teisel pool sööklat näen roosade juustega tüdrukut keskmist sõrme näitamas mõnest ergutustüdrukust koosnevale kambale, kes talle nähtavasti midagi nõmedat ütlesid. Ja saali keskel märkan poissi, kes käib minuga samas füüsikatunnis – mingit Marki – mõttetult numbreid kalkulaatorisse toksimas, kuni mingi jobu Che Guevara T-särgis mööda kõnnib ja talle pealtnäha täiesti põhjuseta rusikaga kuklasse võmmu annab. Mark teeskleb, et midagi ei juhtunud, kuni ründaja on läinud, siis hõõrub ta kukalt ja krimpsutab valust nägu.
Umbrohi ja murdunud lilled. Söökla kubiseb neist.
„Miks sa äkki nii vait jäid?“ küsib Dillon.
„Ma lihtsalt mõtlen.“
„Millest?“
Hea küsimus. Ma pole isegi kindel, et tean, millest ma mõtlen, ja isegi kui oleksin, ei oskaks ma seda kuidagi Dillonile selgitada, sest tal pole aimugi, mis tunne on olla Nathan Steeni poeg. Seetõttu esitan hoopis küsimuse. „Mis sa arvad, kui ma pigistaksin friikartulid ketšupit täis ja need kellelegi kraesse viskaksin, kas siis algaks toidusõda?“
„Mees, ära mitte mõtlegi.“
„Miks mitte?“
„Sest sind võidakse õppetööst kõrvaldada! Ja meil on sind täna õhtul mängus vaja.“
„No ja siis. Meil on varumees olemas. Jim on viimasel ajal trennis hoos olnud.“
„Aga ta ei ole sina, Ty.“
„Aga äkki ta… Unusta ära.“
„Ei. Mis?“
Nüüd soovin, et ei oleks oma edevat suud lahti teinud.
„Noh,“ urgitseb ta. „Lase tulla.“
Ma näen, et Dillon ei jäta järele enne, kui ma talle rahuldust pakkuva vastuse annan, nii et viskan talle hambusse ühe kondi. Mitte terve luukere, ainult ühe kondi. „Noh, ma mõtlesin lihtsalt, et mis siis, kui Jim tahab algrivistuses mängujuht olla rohkem kui mina? Mis siis, kui ma ei ole tegelikult südamega asja juures?“
„Ole vait, mees. Sa hirmutad mind.“
„Tõsiselt, Dill. Äkki oleks kogu meeskonnal minuta parem.“
„Ära räägi lollusi. Mul ükskõik, mida teised ütlevad, sina oled ainuke põhjus, miks me praegu liiga meistritiitlit jahime. Ma ei taha küll teisi maha teha, aga sinuta oleks meie hooaeg tuksis.“
Dillon ei tea seda, aga ta tabas naelapea pihta. Kuidagi õnnestus tal sõnadesse panna just see, mis on mind närinud sellest ajast peale, kui mul oli see totakas vestlus – mis ta nimi oligi? – Angelicaga. Tean, et jalgpall ja suvalise tüdruku aitamine koridoris ei ole kuidagi omavahel seotud, aga kummalisel kombel olid need täiesti üks asi. Kui ma jalgpalliväljakul täiuslik ei ole, siis meeskond kaotab ja ma tean, et olen kõiki alt vedanud. Tüdruku aitamine on keerulisem, aga niisama stressi tekitav minu isa tõttu, kes on juhtumisi maailma kõige parem mees. Tõsiselt, ta on nagu Texases asuva Mesquite’i ema Theresa – õigemini vist isa Theresa. Tema elu eesmärk on aidata kõiki, keda on vähegi võimalik aidata. Sõpru, naabreid, tuttavaid, võõraid tänaval, inimesi, kellele ta isegi ei meeldi – ta aitab neid igal võimalusel. Ja mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma mõistan, et ta tahab, et mina seda tõrvikut edasi kannaksin.
Aga ma arvan, et ei suuda.
Ma ei suuda sama täiuslik olla, sest tean, et kui ma hakkama ei saa – nagu kindlasti juhtub –, vean teda kuidagi alt. Jah, ma aitasin trepil ühte kohmakat rebast, aga kas ma tegin seda sellepärast, et tahtsin, või kartsin isa alt vedada, kui ma seda ei tee?
Kas mu jutt on loogiline?
Mis siis sellest, kui ma see üks kord seisma jäin ja aitasin? Kas sellel on tõesti tähtsust? Ei. See ei muuda tõsiasja, et ükskõik, kuhu ma sööklas ka ei vaata, leidub seal rohkem abi vajavaid lapsi, kui mina suudaksin aidata – näiteks poiss, kes oma lömmivajutatud kauboikaabut prügikastist välja õngitseb, või Mark, kellel on endiselt pähe saadud hoobist valus. Aga ma ei saa neid kõiki aidata, miks ma siis peaksin üldse kedagi aitama?
„Võib-olla, pomisen endamisi, „oleks lihtsam murdunud lillede pärast muretsemise asemel umbrohi olla.“
Dillon kuuleb vaid viimast sõna. „Rohi!“ ütles ta teravalt. „Ty… mees… ära üldse mõtlegi. Siis visatakse sind raudselt meeskonnast välja.“
Tema märkus ajab mu naerma ja tirib mu mõneks ajaks mõtisklustest välja. „Mitte selline rohi.“
Just siis hakkab telefon mu taskus värisema. Saabus pikk sõnum ei kelleltki muult kui isa Theresalt. Hei, Ty. Ma ei näe sind ilmselt enne mängu algust, nii et tahtsin sulle õhtuks edu soovida. Ma tean, et see on tähtis mäng. Sul läheb suurepäraselt! Skoori minu eest ka, eks! Aga ükskõik, kas võidate või kaotate, ma olen su üle väga uhke. Paps.
„Kas see on mõnelt tüdrukult?“ küsib Dillon.
„Jah,“ ütlen ma ja tõusen, et kandikut ära viia. „Väga kuumalt tüdrukult. Ja ta küsib sinu järele.“
Ta kahmab kiiresti oma asjad ja tuleb mulle järele. „Tõsiselt?“
„Ei, Dill.“
„Pagan. Kellelt see siis oli?“
„Lihtsalt isalt.“
Jah. Lihtsalt isalt. Lihtsalt minu hoolivalt, hoolitsevalt, abistavalt isalt, kes on ikka ja alati täiuslik.
Tõsiselt, ma ei taha endast tänamatut muljet jätta. Ma tean, et mul on vedanud, et mul on temasugune isa. Dillon isegi ei tea, kes tema isa