Saatusetähed. 1. raamat. Нора Робертс

et lasta endal süveneda sellesse, kuhu teda oli tõugatud minema.

      Seejärel need naised.

      Ta võis siin üksinda tunnistada, et enda nägemine tollel visandil kuuest oli teda põrutanud. Kuid nii huvitav põrutus. Niisama huvitav kui mõistmine, et kunstnik juhtus olema seesama Sasha Riggs, kelle töö tema New Yorgi kodus rippus.

      Naine oli väitnud, et see stseen oli tulnud tema kujutlusest, ja võibolla oligi. Kuid Bran tundis seda metsa ja tundis hästi. Ja ta teadis, mis ootas raja lõpus selles virvendavas valguses.

      Ta võttis pudeli vett ja väikese arvuti, mis tal reisil alati kaasas oli, ning istus voodiservale. Ja hakkas uurima neid kaht naist, keda saatus oli ilmselt tema jalge ette visanud.

      Muidugi oli ka teisi mooduseid nendest rohkem teada saada, kuid see näis kõige õiglasem ja ausam. Ta uskus aususse, vähemalt esialgu.

      Tal ei olnud kahtlustki, et nad polnud temaga kõike jaganud – ei seikleja ega selgeltnägija –, aga ka tema polnud nendega kõike jaganud. Seega tundus ka see aus olevat.

      Ta võttis kõigepealt ette seikleja, sest tõtt-öelda tundis ta kaugelt liiga tugevat tõmmet selgeltnägija poole.

      Mitte lihtsalt Riley Gwin, märkas ta, vaid doktor Riley Gwin, kes oli teeninud selle tiitli arheoloogias ning folklooris ja müütides. Sündinud kolmkümmend aastat tagasi – ja kaks doktorikraadi kolmekümneaastaselt tähendas, et ta polnud rumal –, oli ta doktorite Carter Gwini ja Iris MacFee, vastavalt arheoloogia ja antropoloogia, andmete kohaselt veetnud suure osa oma lapsepõlvest ringi reisides.

      Ta oli kirjutanud kaks raamatut ning mitmesuguseid kirjutisi ja artikleid – avaldamiseks või lõpuks hävitamiseks. Aga nii palju, kui ta tükkhaaval kokku kogus, pühendas Riley enamiku oma ajast kaevamistele või omapead ringi reisimisele, otsides kadunud aardeid ja müüte.

      Tähtede otsimine sobis sinna kindlasti.

      Ta läks üle Sashale.

      Naine oli kahekümne kaheksa aastane, märkas ta, Matthew ja Georgina Riggsi, neiupõlvenimega Corrigan – lahutatud – ainus laps. Ta oli õppinud kunsti Columbias. Artiklid tema kohta olid vähesed ja pikkade vahedega, mis ütles Branile, et ta hoidus meediast eemale. Kuid teda esindas üks tippkunstiagentuure New Yorgis. Vastavalt tema ametlikule eluloole oli tal olnud oma esimene suur näitus Windward Galeriis, New Yorgis, juba õrnas kahekümne kahe aastases eas ja ta elas vaikselt Põhja-Carolina mägedes.