„Ma tahan teile midagi näidata. Kas te ootate, kuni ma tagasi tulen?“
Riley kehitas üksnes õlgu ja tõstis oma klaasi. „Mul on veel üks jook tulemas, seega olen ma mõnda aega veel siin.“
„Viis minutit,“ lubas Sasha ja ruttas minema.
Rüübates oma jooki, pidas Riley aru. Ta teadis unenägudest kõike ega oleks neid kõrvale heitnud. Ta oli oma elus näinud ja kogenud kaugelt liiga palju, et midagi kõrvale heita.
Ja see Sasha Riggs paistis talle siirana. Närviline, pingul, kuid siiras. Sellegipoolest olid tal omad põhjused Korful olla ja nende hulka ei kuulunud peaosa kellegi teise unenägudes.
Kelner tuli kandikuga tagasi, asetas joogid, kausikese priskete oliivide ja teise pähkliseguga lauale. „Too teine daam?“ küsis ta.
„Ta unustas midagi. Ta tuleb kohe tagasi.“ Riley ulatas talle oma tühja klaasi. „Efkharisto.“
Ta proovis üht mandlit, jätkas mere vaatlemist ja vaatas tagasi, kuuldes rutakaid samme – rihmulisi sandaale kivil.
Sasha võttis jälle istet, hoides käes nahkmappi. „Ma olen kunstnik,“ alustas ta.
„Õnnitlen.“
„Ma olen kogu talve neid unenägusid näinud. Need algasid otse pärast esimest jaanuari. Igal ööl.“ Ka ärkvel olles, aga ta polnud valmis nii paljut jagama. „Ma tegin visandid inimestest, kohtadest, mis neis esinesid, need, mis pidevalt tagasi tulid.“
Ta avas mapi ja valis visandi, mis oli toonud ta siia, kus ta istus. „Ma joonistasin selle nädalaid tagasi.“
Riley võttis visandi ja uuris seda, huuled pruntis. „Sa oled hea ning jah, see on Korfu.“
„Ja see olete teie.“
Sasha asetas visandi täies pikkuses Rileyst lauale. Naine kandis matkapükse, matkasaapaid, kulunud nahkjakki, laia äärega kübarat. Tema käsi puhkas vöö külge tuppe torgatud noapäral.
Kui Riley selle visandi üle tõstis, pani Sasha lauale veel ühe. „See samuti.“ Seekord vaatas Riley ainult pead ja õlgu kujutaval visandil otse ette, huultel naeratus.
„Mis see on?“ pomises Riley.
„Ma ei tea ja ma pean teada saama. Mõtlesin, et lähen arust ära. Aga te olete tõeline ja te olete siin. Nagu mina. Teiste kohta ma ei tea.“
„Milliste teiste?“
„Meid on kuus, kaasa arvatud mina.“ Sasha pistis käe jälle mappi. „Töötame koos, reisime koos.“
„Mina töötan üksi.“
„Mina samuti.“ Sasha tundis nüüd peapööritust, niihästi süüdistusest vabanemist kui ka veidi pöörasust. „Ma ei tunne neist ühtki.“ Ta ulatas veel ühe visandi. „Mul on neist kõigist individuaalsed visandid ja teised mõnega meist koos, kõige rohkem meie kõigiga koos nagu see. Ma ei tunne neid.“
Visand näitas Rileyt, rõivastatud suurel määral samamoodi, nagu oli olnud teisel, ning Sashat saabastes, pükstes ja kitsa äärega viltkübaras, mitte aga sandaalides ja lehvivas kleidis, mida ta praegu kandis. Veel üht naist vööni ulatuvate juustega ja kolme meest. Kolm kuuma meest, mõtles Riley, kõik seismas koos mingil rajal, mida ümbritsesid metsased mäed, nad olid seatud, nagu poseeriksid nad fotograafile.
„Sa oled… Sasha, eks ole?“
„Jah. Jah, ma olen Sasha.“
„Noh, Sasha, sa tead kindlasti, kuidas mehi unes näha. Nad kõik on nii kuumad, et lausa suitsevad.“
„Ma ei ole väljaspool unenägusid ühtki neist kunagi varem näinud. Kuid ma tunnen, et ma… tean neid, tean siit igaüht. Ja seda siin.“
Suutmata vastu panna, puudutas Sasha oma sõrmega kuju, kes seisis tema kõrval, toetudes ühele jalale, pöial haagitud kulunud teksaste esitaskusse. Teravad põsesarnad, tumedad juuksed – ta teadis, et need on tihedad sügavpruunid – lohakalt lokkis üle tema T-särgi kaelajoone. Mehe naeratus rääkis enesekindlusest ja sarmist – ning oli veidi salapärane.
„Mis sellega on?“ käis Riley peale.
„Ta hoiab välku. Ma ei tea, kas see on mingi sümbol või mida see tähendab. Ja ma näen unes, et me… et me…“
„Seksiunenäod?“ Lõbustatud Riley vaatas meest lähemalt. „Sul oleks võinud põrgulikult halvemini minna.“
„Kui ma näen mehest seksiunenägusid, siis meeldiks mulle koos temaga kõigepealt õhtustada.“
Riley tõi kuuldavale naerupahvaka. „Põrgut, tüdruk võib süüa mistahes ajal. Oled sa uneskõndija, Sasha?“
„Uneskõndija?“
„Mõned kultuurid kasutavad seda terminit. On sul prohvetlikud unenäod? Milleks seda nüüd tagasi hoida?“ küsis Riley, kui Sasha kõhkles. „Sa oled mulle juba rääkinud, et oled seksinud võõraste meestega, ja sa ei ole oma jooki veel isegi puudutanud.“
„Ma ei pea magama, selleks et und näha.“ Jah, mõtles Sasha, milleks nüüd tagasi hoida? „Ning jah, need on tavaliselt prohvetlikud. Ma teadsin, et mu isa lahkub, veel enne, kui ta uksest välja läks, kui ma olin kaheteistkümnene. Ta ei suutnud toime tulla sellega, kes ma olen. Ma ei kontrolli seda, ma ei saa nõuda midagi näha ega ka mitte näha.“
Sasha võttis oma klaasi ja jõi, oodates ettevaatust või mõnitust.
„Oled sa kunagi kellegagi selle kallal töötanud?“
„Mida?“
„Oled sa kunagi töötanud koos mõne teise uneskõndijaga, uurinud, kuidas seda blokeerida või avada?“
„Ei.“
„Sa näed välja targem.“ Riley kehitas õlgu. „On need ainult nägemused või loed sa mõtteid?“
Riley oleks võinud küsida, kas ta maalib õli- või akrüülvärvidega. Emotsioonid ummistasid Sasha kurku nii tihedalt, et ta suutis vaevalt rääkida. „Sa usud mind.“
„Miks ma ei peaks uskuma? Tõestus on üle kogu laua laiali. Suudad sa lugeda mõtteid ja suudad sa seda kontrollida?“
„Ma ei loe mõtteid. Ma loen tundeid ja need räägivad niisama valjusti. Ma suudan seda kontrollida, juhul kui tunded ei ole nii intensiivsed, et need läbi trügivad.“
„Mida ma praegu tunnen? Lase käia.“ Riley ajas käed laiali, kui Sasha kõhkles. „Ma olen avatud raamat, nii et loe seda.“
Sasha võttis hetke, et keskenduda. „Sa tunned minu vastu mõnetist sümpaatiat ja uudishimu. Sa oled lõdvestunud, kuid valvel. Sa kaldud jääma valvele. Sa tunned vajadust millegi järele, mis on alati olnud väljaspool su haardeulatust. See on frustreeriv, sest sulle meeldib võita. Sa tunned praegu veidi puudust seksuaalelust, sest sa ei ole võtnud selleks aega… oled tundnud, et sul on selle vajaduse täitmiseks veel aega küllalt. Sind rahuldab töö, riskid, seiklus, selle nõudmised. Oled oma enesekindluse välja teeninud ja sa ei karda paljut. Kui on hirm, siis rohkem emotsionaalse kui füüsilise ees.
Sul on saladus,“ pomises Sasha. „Tihedalt suletud.“ Sasha nõksatas tagasi ja kortsutas kulmu. „Sa palusid mul vaadata, käisid isegi peale, nii et ära vihasta, kui ma seda teen.“
„Nüüd aitab. Ja see tähendab, aitab.“
„Ma usun privaatsusse.“ Ta polnud veel kunagi kedagi nii avalikult, nii eesmärgikindlalt lugenud. See jättis ta punetavaks ja veidi kimbatusse. „Ma ei kaevu inimeste saladustesse.“
„Ma usun privaatsusse.“ Riley tõstis jälle oma klaasi. „Kuid mulle meeldib hullupööra kaevata.“
„Su töö pakub sulle uhkust ja rahulolu. Mis see on?“
„Sõltub asjaoludest. Põhiliselt. Ma olen arheoloog. Mulle meeldib otsida asju, mida keegi teine