Merehaigus tundub inimestel kõige rängemalt avalduvat. Maa peal on rohkesti maastikuelemente, mida vaadates liikumist tajuda (näiteks mööduvad puud); laeval ümbritseb meid üldjuhul üksnes meri ning kõik objektid on liiga kaugel, et neist mingit kasu oleks, niisiis kinnitab nägemissüsteem meile veel suurema tõenäosusega, et mingit liikumist ei toimu. Merereisi puhul lisandub ka ennustamatu üles-alla liikumine, mille tagajärjel kõrvavedelikud aju veelgi intensiivsemalt segadust tekitavate signaalidega pommitama hakkavad. Spike Milligani sõjamälestustes „Adolf Hitler: My Part in His Downfall” (mida võib tõlkida kui „Adolf Hitler – minu roll tema languses” – tlk) on juttu sellest, kuidas Spike viiakse teises maailmasõjas laevaga Aafrikasse üle ja ta oli üks vähestest sõduritest, kes merehaigusele alla ei vandunud. Kui temalt küsiti, kuidas oleks kõige parem merehaigusega toime tulla, vastas mees lihtsalt: „Istuge puu all.” Selle soovituse toimivust ei ole uuritud, aga olen üpris kindel, et selle meetodiga oleks võimalik vältida ka õhusõiduhaigust.
Toit on kütus. Kui te keha vajab energiat, siis te sööte. Kui ei vaja, siis ei söö. Nii mõeldes tundub kõik lihtne olevat, aga just siin probleem peitubki: meie, suured ja targad inimesed, võime sellele mõelda ja teemegi seda, mis omakorda toob kaasa kõikvõimalikud probleemid ja neuroosid.
Aju omab söömise ja söögiisu üle nii palju kontrolli, et enamikku võib see üllatada.4 Võib ju arvata, et kõike kontrollivad magu või soolestik, ehk annavad oma osa ka maks või rasvavarud, paigad, kus leiab aset seeditud kraami töötlemine ja/või ladustamine. Ja nii see tõepoolest on, neil kõigil on kanda oma roll, kuid nad pole siiski niivõrd domineerivad, kui arvata võiks.
Võtame näiteks mao; paljud inimesed väidavad, et piisava söömisel järel nad tunnevad, et see on „täis”. Tegemist on esimese suurema ruumiga inimkehas, kuhu tarbitud toit välja jõuab. Magu paisub täitmisel ning maonärvid saadavad ajule signaale isu maha suruda ning söömine lõpetada, mis on igati mõistlik. Just seda mehhanismi kasutavad ära kaalujälgijate kokteilid, mida te söögikordade asemel joote.5 Need kokteilid on tihked ja täidavad mao kiiresti, sundides seda paisuma ning end kooke ja torte täis vohmimata ajule olen-täis-signaali saatma.
Need kokteilid on aga paraku lühiajaline lahendus. Paljud inimesed väidavad, et tunnevad nälga juba vähem kui 20 minutit pärast kokteili joomist, ja see on suuresti tingitud asjaolust, et mao paisumisest tingitud signaalid on vaid väike osa toitumise ja isude ohjamise meetoditest. Need on üksnes aju keerukamate elementide juurde välja viiva redeli kõige alumine pulk. Ja see redel viskab kohati mõne jõnksu või koguni silmuse sisse.6
Isu ei mõjuta sugugi üksnes maonärvid, oma osa on ka hormoonidel. Söögiisu vähendab leptiin, hormoon, mida eritavad rasvarakud. Magu omakorda toodab greliini, mis on söögiisu suurendav hormoon. Kui teie organismis on suuremad rasvavarud, eritub rohkem isu pärssivat hormooni; kui magu tunneb pidevalt tühjust, reageerib see isu suurendava hormooni eritamisega. Lihtne, kas pole? Paraku mitte. Olenevalt toiduvajadusest võib nende hormoonide tase inimese organismis kõrge olla, kuid aju suudab sellise olukorraga kiiresti harjuda ning õpib hormoonide taset, mis on liiga kauaks kõrgeks jäänud, lihtsalt eirama. Aju üks erilisi oskusi on võime hakata eirama kõike, mis on liiga etteaimatav, olenemata sellest, kui tähtis see olla võib (just seepärast suudavad sõdurid ka sõjapiirkonnas magada).
Olete märganud, kuidas kõhus on alati ruumi magustoidu jaoks? Võimalik, et pistsite just nahka peaaegu terve lehma või paadi uputamiseks piisava koguse juustuga üle puistatud pastat, aga ikka mahub sinna otsa ka üks priske šokolaadikreem või kausitäis jäätist. Miks? Kuidas? Kuidas saab rohkema söömine füüsiliselt üldse võimalik olla, kui magu on juba täis? See on suuresti tingitud asjaolust, et asja kontrollib aju, mis otsustab, et pole siin midagi, ruumi on veel piisavalt. Magustoitude magus maitse on konkreetne preemia, millest on aju teadlik ja mida see saada soovib (vt 8. peatükk), niisiis vilistatakse mao signaalile „Siin ei ole rohkem ruumi”. Erinevalt liikumistõvest jääb sellises olukorras peale neokorteksi sõna ja kaotajaks roomaja aju.
Miks see täpselt nii on, pole teada. Võimalik, et inimesed vajavad parimas vormis püsimiseks võrdlemisi mitmekesist toitu, niisiis ei jää aju lootma meie ainevahetussüsteemile ja võimalusele süüa seda, mis parasjagu kätte satub, vaid sekkub ning üritab meie toitumisharjumusi paremini reguleerida. Kõik oleks tore, kui aju üksnes sellega piirduks. Aga ei piirdu. Ja niisiis ei ole see tore.
Söömise puhul on õpitud seosed erakordselt tugevad. Oletame, et teile meeldivad kohutaval kombel näiteks koogid. Te olete aastaid muretult kooke söönud ja siis ühel päeval jõuab teie kõhtu kook, mis teil südame pahaks ajab. Ehk ei ole kreem kõige värskem; võimalik, et kook sisaldab mingit ainet, mille vastu te allergiline olete, või (vaat see on ikka tõeliselt alatu) sõite te vahetult pärast kooki veel midagi, mis tegelikult oksendamise esile kutsus. Aga teie aju on juba seose loonud ja sellest hetkest alates on kook mängust väljas; okserefleksi esilekutsumiseks piisab selle uuesti nägemisest. Vastikustundel põhinevad seosed on eriti tugevad ega lase meil tarbida mürgiseid või haigust tekitavaid asju ja neist vabanemine võib osutuda väga raskeks. Pole oluline, et teie keha on probleemideta vastu võtnud sadu kooke; aju ütleb: „Ei!” Ja teil pole selles osas eriti võimalik kaasa rääkida.
Aga asi ei peagi jõudma millegi nii äärmuslikuni kui oksendamine. Aju sekkub sisuliselt kõigisse toiduga seotud küsimustesse. Ehk olete kuulnud, et esimene suutäis võetakse silmadega? Suur osa meie ajust, koguni 65 protsenti, on seotud nägemise, mitte maitsmisega.7 Vaatamata seoste olemuse ja funktsioonide tohututele variatsioonidele, näitab see, et nägemine edastab inimajule sensoorset informatsiooni, mille alusel tegutsema asutakse. Sellega võrreldes on maitsmismeel võrdlemisi mannetu, nagu 5. peatükki lugedes näeme. Kui meil silmad kinni siduda ja ninasõõrmetesse tropid suruda, siis peab tavaline inimene sageli kartulit õunaks8. Niisiis mõjutavad silmad keelega võrreldes meie tajutavat oluliselt rohkem ja toidu väljanägemine avaldab väga suurel määral mõju sellele, kuidas me seda naudime; just see ajendab peeneid söögikohti serveerimisega vaeva nägema.
Söömisharjumusi võib väga olulisel määral mõjutada ka rutiin. Selle näitamiseks mõelge sõnale „lõunaaeg”. Millal on lõunaaeg? Enamiku inimeste sõnul vahemikus kella kaheteistkümnest kaheni pärastlõunal. Miks? Kui toitu tarbitakse energia saamiseks, miks siis peaksid kõik inimesed, alates raske füüsilise töö tegijatest, nagu ehitusmehed ja puuraidurid, ja lõpetades istuva eluviisiga inimestega, nagu kirjanikud ja programmeerijad, viimseni samal ajal lõunat sööma? Aga sellepärast, et kunagi ammu leppisime me kõik kokku, et see on lõunaaeg ja inimesed ei esita selle koha pealt üldiselt mingeid küsimusi. Kui sellist mustrit järgima hakata, jääb aju kiiresti ootele, et selle eest kantakse vajalikku hoolt, ning te tunnete nälga, kuna käes on söögiaeg, mitte ei tea, et on käes aeg süüa, kuna te tunnete nälga. Aju ilmselt arvab, et loogika on väärtuslik vara, mida tuleb vaid haruharva kasutada.
Harjumused on toitumisrežiimi väga oluline osa ja niipea, kui aju hakkab millegi toimumist ootama, läheb keha kiiresti vooluga kaasa. Lihtne on öelda ülekaalulistele inimestele, et nad