Päris ühepoolne see protsess siiski ole. Neokorteks on paindlik ja reageerimisvõimeline; roomaja aju ajab kindlat joont. Oleme kõik kokku puutunud inimestega, kes enda meelest kõike paremini teavad, kuna on vanemad või siis teatud asjadega kauem tegelenud. Selliste inimestega koos töötamine võib olla õudusunenägu, mis on võrreldav arvutiprogrammide kirjutamisega, keegi kõrval painamas, et seda tuleks teha kirjutusmasinaga, sest „nii on seda ikka tehtud”. Just niimoodi roomaja aju end üleval pidada võibki – jäärapäisuse tõttu kasulikke asju untsu keerates. See peatükk keskendubki sellele, kuidas aju keha põhifunktsioone kihva keerab.
Tänapäeval veedavad inimesed rohkem kui eales varem aega istuvas asendis. Füüsilise töö on suures osas välja vahetanud kontoritöö; autod ja muud transpordivahendid tähendavad seda, et ka reisida on võimalik istudes. Interneti olemasolu tähendab omakorda seda, et sisuliselt kogu elu on võimalik istudes veeta, tehes kaugtööd, ajades veebi teel pangaasju ja tehes sisseoste.
Sellel on teatud varjuküljed. Ergonoomilistele kontoritoolidele, mis peavad inimesi liigsest istumisest põhjustatud traumade või vigastuste eest kaitsma, kulutatakse roppu raha. Lennukis kauaks istuma jäämine võib süvaveeni tromboosi tõttu koguni surmaga lõppeda. Tundub veider, aga liiga vähene liikumine avaldab hävitavat mõju.
Sest liikumine on oluline. Inimestel tuleb see hästi välja ja me teeme seda üksjagu, mida näitab asjaolu, et oleme liigina esindatud peaaegu kogu maakera pinnal ning isegi Kuu peal ära käinud. Väidetavalt on ajule hea, kui iga päev 3,2 km pikkune jalutuskäik teha, aga samas on see tõenäoliselt kõigile kehaosadele hea.1 Meie luustik on arenenud selliselt, et võimaldab pikaajalist jalgsi liikumist, kuna meie labajalgade, jalgade, puusade ja keha üldine ehitus ja omadused sobivad ideaalselt pidevaks liikumiseks. Kuid asi pole üksnes meie kehaehituses; tundub, et meid on „programmeeritud” liikuma ilma, et aju selles protsessis üldse osaleks.
Meie selgroos on närvikobarad, mis aitavad liikumist teadvust kaasamata kontrollida.2 Neid närvikimpe nimetatakse mustri loojateks ja need paiknevad kesknärvisüsteemis, seljaaju alumises osas. Mustri loojad stimuleerivad lihaseid ja jalakõõluseid teatud kõndimiseks vajalikus mustris liikuma (siit ka nende nimetus). Ühtlasi saavad need lihastelt, kõõlustelt, nahalt ja liigestelt tagasisidet – näiteks allamäge liikumise tuvastamiseks –, et meil oleks võimalik liikumist vastavalt olukorrale korrigeerida ja kohandada. Pole võimatu, et just seetõttu suudab teadvuseta olekus inimene endiselt ringi uidata, nagu selles peatükis edaspidi unes kõndimise nähtusega tutvudes näeme.
Just see kergelt ja protsessile mõtlemata ringi liikumise võime – olgu siis ohtlikust keskkonnast põgenedes, toidu hankimisel, saagi jälitamisel või kiskjate eest pagedes – tagas meie liigi ellujäämise. Esimesed merest välja roninud ja maa koloniseerinud organismid panid aluse kõigile maa peal elavatele ja õhku hingavatele olenditele; kui nad poleks merest lahkunud, poleks nad selliste tulemusteni jõudnud.
Aga siit ka küsimus: kui liikumine on meie heaolu ja ellujäämise seisukohast möödapääsmatu ning me oleme tegelikult välja töötanud keerukad bioloogilised süsteemid just selleks, et teha seda võimalikult sageli ja nii lihtsalt kui võimalik, siis miks see meil mõnikord südame pahaks ajab? Seda nähtust tuntakse liikumistõve või sõiduhaiguse nime all. Mõnikord, sageli vähimagi eelneva hoiatuseta, sunnib sõidus olemine meid välja öökima hommikusööki või hüvasti jätma lõunasöögi või mõne muu hiljuti manustatud toidukorraga.
Sellise olukorra eest kannab tegelikult vastutust aju, mitte magu või siseelundid (vaatamata sellele, et olukorra tekkides ei pruugi see nii tunduda). Mis annab ometi meie ajule aluse kogu aastatuhandetepikkust evolutsiooni eirates arvata, et teekond punktist A punkti B annab igati pädeva põhjuse oksendamiseks? Tegelikult ei trotsi aju seejuures sugugi evolutsiooni käigus välja kujunenud kalduvusi. Probleemi taga on arvukad süsteemid ja mehhanismid, mida me liikumise võimaldamiseks kasutame. Liikumistõbi tabab meid üksnes tehislike transpordivahenditega reisides – sõidukis viibides. Sellel on alljärgnev põhjus.
Inimestel on väga palju keerulisi meeli ja neuroloogilisi mehhanisme, mis toetavad propriotseptsiooni (ehk süvatundlikkust – tlk), teisisõnu meie keha võimet tunnetada selle asendit ja erinevate kehaosade liikumissuunda. Pange käsi selja taha ja tunnetate kätt tegelikult nägemata endiselt selle olemasolu, asukohta ja ebaviisakat žesti, mida see seal parasjagu sooritab. See on propriotseptsioon.
Lisaks on meil olemas sisekõrvas asuv vestibulaarsüsteem. Tegemist on vedelikuga täidetud kanalitega (poolringkanalid), mis aitavad tasakaalu ja asendit hallata. Vedelikul on raskusjõule reageerides liikumiseks piisavalt ruumi ning kõikjal paiknevad neuronid, mis tuvastavad vedelike asukohta ja paigutumist, andes ajule teavet meie kehaasendi ja suuna kohta. Kui vedelik asub kanalite ülemises osas, tähendab see pea alaspidi asendit, mida tõenäoliselt ei saa ideaalseks lugeda ja vajab võimalikult kiiret korrigeerimist.
Inimese liikumine (kõndimine, jooksmine, koguni roomamine või hüppamine) tekitab väga konkreetseid signaale. Kahel jalal kõndimisele on omased selle tulemusel tekkiv stabiilne üles-alla õõtsuv liikumine, üldine tempo ja välised jõud, näiteks teist mööduva õhu liikumine ja sisemiste vedelike asukoha muutumine. Propriotseptsioon ja vestibulaarsüsteem panevad seda kõike tähele.
Silmadesse jõuavad pildid meist mööduvast välismaailmast. Need võivad tekkida siis, kui me ise liigume, aga ka siis, kui püsime paigal ja maailm meist möödub. Kõige algelisemal tasandil peavad paika mõlemad tõlgendused. Aga kuidas aju teab, kumb neist on õige? See saab visuaalset informatsiooni, seob selle kõrva vedelikusüsteemi edastatud andmetega ning jõuab järeldusele: „keha liigub; see on normaalne”, ja mõtleb siis seksist või kättemaksust või Pokémonist või ükskõik millest edasi, mis teile huvi pakub. Meie silmad ja sisemised süsteemid teevad toimuva selgitamiseks omavahel koostööd.
Sõidukiga liikumisel tekkivad aistingud on teistsugused. Autodele pole omane rütmiline õõtsuv liikumine, mida meie aju kõndimisega seostab (muidugi välja arvatud juhul, kui auto vedrustus on ikka täitsa läbi), ja sama peab harilikult paika ka lennukite, rongide ja laevade puhul. Kui teid kuskile veetakse, ei liigu te tegelikult ise; te lihtsalt istute ühe koha peal ja üritate endale mingit tegevust leida – näiteks keskendute sellele, et mitte oksele hakata. Teie süvatundlikkus ei edasta ajule tarku signaale, mis toimuva kohta teavet annaksid. Signaalide puudumine ütleb roomaja ajule, et te ei tee mitte midagi, ja silmad, mis ütlevad, et liikumist ei toimu, omakorda kinnitavad seda infot. Aga tegelikult te ikkagi liigute ja sisekõrvas olevad eelmainitud vedelikud, mis reageerivad kiirest liikumisest ja kiirendusest tingitud jõududele, saadavad ajule signaale, et te olete kuskile teel ja seejuures veel täitsa kiiresti.
Nüüd tekib olukord, kus aju saab täpselt kalibreeritud liikumise tuvastamise süsteemilt segaseid signaale ning arvatakse, et just see põhjustabki liikumistõbe. Meie aju teadlik osa tuleb vastuolulise informatsiooni töötlemisega üsna lihtsalt toime, aga sügavamad ja tugevamad alateadlikud süsteemid, mis meie keha toimimist reguleerivad, ei tea, kuidas selliste sisemiste probleemide lahendamisega hakkama saada, ja neil pole aimugi, mis sellise tõrke põhjus võiks olla. Ja mis puutub roomaja ajusse, siis on sellel ainult üks tõenäoline vastus: mürk. Looduses on see ainus asi, mis võiks meie sees toimuvat tõenäoliselt nii sügavalt mõjutada ja sellist segadust põhjustada.
Mürk on paha ja kui aju arvab, et kehasse on sattunud mürki, on sellele vaid üks mõistlik reaktsioon: sellest tuleb vabaneda ja selleks silmapilk okserefleks käivitada. Aju enam arenenud osad võivad küll asjast paremini aru saada, aga kui aju põhitasandid on juba käima tõmmatud, siis tuleb nende pidurdamiseks kõvasti vaeva näha. Peaaegu olemuslik jäärapäisus, mis muud.
Praegusel ajal ei osata seda nähtust veel täielikult põhjendada. Miks