Ajuvaba aju
Dr Dean Burnett on neuroteadlane, töötades Cardiffi ülikooli psühholoogilise meditsiini ja kliinilise neuroteaduse instituudis õpetaja ja lektorina. Rohkem kui kümme aastat on mees kätt proovinud püstijalakomöödia ja komöödiate kirjutamise valdkonnas.
Viimase kolme aasta jooksul on ajalehes Guardian tema teadusblogi „Brain Flapping” vaadatud üle 13 miljoni korra.
Sissejuhatus
See raamat algab samamoodi nagu peaaegu kõik mu sotsiaalsed suhtlusolukorrad; üksikasjalike ja põhjalike vabandustega.
Kõigepealt palun vabandust, kui loete selle raamatu lõpuni ja see ei meeldi teile. Võimatu on teha midagi sellist, mis oleks kõigile meeltmööda. Kui see oleks mulle jõukohane, oleksin praeguseks juba kogu maailma demokraatlikult valitud juht. Või siis Dolly Parton.
Minu jaoks on selles raamatus käsitletud teemad, mis keskenduvad ajus aset leidvatele veidratele ja ebaloogilistele protsessidele ning nendest tingitud ebaloogilisele käitumisele, lõpmatult meeliköitvad. Kas te näiteks teadsite, et teie mälu on isekas? Võite arvata, et see annab täpse ülevaate teiega juhtunust või õpitust, kuid see pole nii. Teie mälu moonutab ja kohandab sageli salvestatavat informatsiooni nii, et teist parem mulje jääks, täpselt nagu hoolitsev ema, kes räägib, kui erakordne oli tema Peetrikese etteaste koolinäidendis, kuigi tegelikult Peetrike lihtsalt seisis laval, sõrm ninas ja sülg suunurgast tilkumas.
Või mida arvata tõsiasjast, et stress võib tegelikult suurendada teie tõhusust ülesande täitmisel? Tegemist on neuroloogilise protsessiga, mitte rahvajutuga. Tähtaeg on kõige tavalisem meetod tõhusust suurendava stressi tekitamiseks. Kui märkate selle raamatu viimaste peatükkide puhul olulist kvaliteedi paranemist, siis nüüd teate, mis on selle taga.
Teiseks, kuigi tehnilises plaanis on tegemist teadusliku teosega, siis palun vabandust nende ees, kes lootsid siit leida kainet ja asjalikku arutelu aju ja selles toimuvate protsesside kohta. Seda te küll ei leia. Mul puudub „traditsiooniline” teaduslik taust; olen oma perekonnas esimene, kellel tuli üldse mõte ülikooli minna, rääkimata sellest, et seal veel käia ja doktorikraadiga lõpetada. Just needsinatsed veidrad akadeemilised kalduvused, mis mu lähisugulastega kuidagi kokku ei sobinud, tekitasid minus huvi neuroteaduse ja psühholoogia vastu, sest hakkasin endalt küsima: „Miks ma selline olen?”. Mingit rahuldustpakkuvat vastust ma tegelikult sellele küsimusele ei leidnud, aga minus tekkis tõsine huvi aju ja selle toimimise ning teaduse vastu üldiselt.
Teadus on inimeste kätetöö. Inimesed on laias laastus lohakad, kaootilised ja ebaloogiliselt tegutsevad olendid (see on väga paljuski põhjustatud inimaju toimimisest) ning suures osas peegeldab seda ka teadus. Keegi võttis kunagi ammu vastu otsuse, et teaduslikud kirjatööd peavad olema pikad ja kõrgelennulised, ja tundub, et selline lähenemine on kanda kinnitanud. Olen suurema osa oma karjäärist pühendanud selle kummutamisele ja see raamat on selle värskeim avaldumisviis.
Kolmandaks sooviksin vabandada kõigi nende inimeste ees, kes sellele raamatule viitavad ja seejärel neuroteadlasele vaidluses alla jäävad. Ajuteaduse maailmas muutuvad meie arusaamad pidevalt. Ilmselt on teil võimalik iga selles raamatus esitatud väite või seisukoha ümberlükkamiseks leida mõni uus väide või uurimus. Aga teaduslike tööde värskete lugejate lohutuseks võin öelda, et just nii need asjad tänapäeval moodsa teaduse vallas peaaegu alati käivadki.
Neljandaks – kui teile tundub, et aju on salapärane ja kirjeldamatu, enam-vähem müstiline objekt, sild inimkogemuse ja tundmatu maailma vahel jms, siis palun vabandust; see raamat ei meeldi teile kohe kindlasti.
Ärge saage minust valesti aru, maailmas pole tõepoolest midagi inimajust arusaamatumat; see on erakordselt huvitav. Aga samas ei saa me üle ega ümber ka veidrast veendumusest, mille kohaselt aju on „eriline”, seisab väljaspool kriitikat ja sel on teatud eesõigus, ning meie teadmised ajust on niivõrd piiratud, et tegelikult ei tea me selle võimalustest suurt midagi. Võtke heaks või pange pahaks, aga see on küll jama.
Aju on endiselt üks inimkeha siseelunditest ja niisiis harjumuste, kalduvuste, oma aja äraelanud protsesside ja ebatõhusate süsteemide sasipundar. Aju on paljuski omaenda edu ohver; selle praeguse keerukusastmeni jõudmiseks kulus miljoneid aastaid, kuid samas jäi selle käigus ajule külge ka igasugust pahna – seda võib võrrelda vana kõvakettaga, mis on täis vanu tarkvaraprogramme ja vananenud allalaaditud materjale, mis põhiprotsesse takistavad, täpselt nagu kõige kaduva teed läinud kodulehtede tüütud, allahinnatud kosmeetikatooteid pakkuvad hüpikreklaamid, mis ekraanil laiutama hakkavad, kui te üritate kõigest oma e-kirju lugeda.
Kokkuvõtteks: aju on ekslik. See võib ju olla teadvuse kodu ning inimkogemuste mootor, kuid neile olulistele rollidele vaatamata on see ka erakordselt korratu ja lohakas. Piisab aju nägemisest, et mõista, kui naeruväärne see on; see meenutab muteerunud Kreeka pähklit, lovecraftilikku kooretarretist, kulunud poksikinnast ja nii edasi. Ei saa eitada, aju on muljetavaldav, kuid kindlasti sugugi mitte täiuslik ja need ebatäiused mõjutavad kõike seda, mida inimesed ütlevad, teevad ja kogevad.
Niisiis tuleks aju umbropsu toimivaid funktsioone selle asemel, et nende tähtsust vähendada või neid kogunisti eirata, hoopiski rõhutada, koguni ülendada. See raamat käsitleb paljusid sõna otseses mõttes naeruväärseid aju tegevusi ja nende meile avaldatavat mõju. Samuti keskendub see teatud seni levinud seisukohtadele aju toimimise kohta, mis on nüüdseks möödapanekuks osutunud. Raamatu lugejad peaksid, ma loodan, omandama parema ja veenvama arusaama sellest, miks inimesed (või nad ise) pidevalt mingeid veidraid asju ütlevad või teevad – ja lisaks oskuse põhjendatud skepsisega kulmu kergitada, kui keegi neile üha suuremas koguses kaasaegses maailmas levivat ajuga seotud neurojura ette söödab. Kui tahta väita, et sel raamatul on midagi nii kõrgelennulist kui üldised teemad või eesmärgid, siis tuleks nimetatud asju just nendena näha.
Ja nüüd vabandan ma viimast korda ja selle asjaolu taga on mu kunagine kolleeg, kelle sõnul avaldatakse mõni mu raamat kunagi üksnes juhul, kui „põrgu ära jäätub”. Anna andeks, Saatan. Ilmselt on tekkinud olukord sinu jaoks väga ebamugav.
1.
Meelte kontrollimehhanismid
Miljonite aastate eest mehhaanikat, mille abil me praegu mõtleme, arutleme ja mõtiskleme, veel olemas ei olnud. Kunagi ürgammu esimesena kaldale roomanud kala ei viselnud seejuures kahtluste küüsis, mõeldes: „Miks ma seda teen? Hingata ma siin ei saa ja mul pole isegi jalgu, mis need ka poleks. Olgu see viimane kord, kui ma Garyga „Tõde või tegu” mängin.” Ei; veel võrdlemisi hiljuti teenis aju palju selgemat ja lihtsamat eesmärki: hoida keha vahendeid valimata elus.
Algeline inimaju oli ülesande täitmisel ilmselgelt edukas, kuna me pidasime liigina vastu ning meist on nüüdseks kujunenud valitsev eluvorm Maal. Kuid keerukate kognitiivsete võimete väljaarenemisele vaatamata ei ole aju algupärased primitiivsed funktsioonid kuskile kadunud. Tegelikult on need veelgi olulisemaks muutunud; keele- ja arutlusoskustest ei ole kuigi palju kasu, kui surm saabub seepärast, et me lihtsalt unustame süüa või astume kaljult alla.
Aju vajab elus püsimiseks keha ja keha omakorda vajab enda kontrollimiseks ja oluliste toimingute sooritamiseks aju. (Tegelikult on need kaks omavahel palju tihedamalt seotud, kui kirjeldus arvata lubab, kuid katsume praegu selle pinnalt edasi liikuda.) Selle tõttu on suur osa ajust hõivatud füsioloogiliste põhiprotsessidega, sisemiste mehhanismide toimimise jälgimise, probleemidele reageerimise koordineerimise ja igasuguste segaduste likvideerimisega. Põhimõtteliselt hooldustöödega. Neid peamisi funktsioone kontrollivaid piirkondi, ajutüve ja väikeaju, nimetatakse mõnikord „roomaja” ajuks, rõhutades nende algelist olemust – need aju osad tegelevad endiselt ülesannetega, mida need on täitnud aegade hämarusest saadik, kui olime roomajad. (Imetajad hakkasid teatritükis „Elu Maa peal” osalema hiljem.) Seevastu asuvad kõik tänapäeva inimesele kättesaadavad kõrgemalt arenenud võimed – teadvus, tähelepanu, tajumine, arutlemine – neokorteksis, milles „neo” tähendab ‘uut’. Tegelikult on kogu ülesehitus oluliselt keerulisem, kui need sildid arvata lubavad, aga