Tagaaetavad. Rachel Lee

kõhkles. “Paljutki,” vastas ta lõpuks. “Ja ma ei saa sellest rääkida. Ajakirjaniku eelis.” Tavaliselt pani see inimestel suu lukku. Jerrodil mitte.

      “Me peame sellest rääkima, Erin. Pärastpoole. Kui sul on parem.”

      Vaevalt küll, mõtles naine, aga hetkel jättis mees ta rahule. Kuni toibumiseni on ta sellegagi nõus.

      Seekord oli trepist käimine lihtsam. Kriminalistid nokkisid ikka veel tema elu luude kallal nagu raisakotkad. Nagu lubatud, pani Erin puuduvad esemed kirja, ja neid ei olnud rohkem, kui ta esimese hooga märkas. Sissemurdjad olid kahtlemata otsinud informatsiooni. Tema vanaema kihlasõrmus, ilus briljant, oli alles. Ta näitas seda tummalt Jerrodile ja mees noogutas. Siis pani naine sõrmuse parema käe sõrme, et see kaduma ei läheks.

      Jerrod aitas tal kohvrit pakkida ja Erin ei vaielnud vastu. Ka siis mitte, kui mees põrandalt aluspesu üles korjas. Vastuvaidlemisel polnud mõtet, kuna isegi mõte kummardamisele ajas iiveldama.

      Pealegi ei paistnud mees nende esemete vastu mingit huvi tundvat. Ta oli väga… eemalolev, professionaalne. Ta jättis naise kleidid kappi ja tõstis kohvrisse pükse, teksaseid, T-särke ja dressipluuse. Need olid Erini lemmikriided, aga tundus sedamoodi, et mehel oli mingi plaan. Üheks ööks oli neid riideid liiga palju.

      Röövitud FBI agendi poolt, mõtles ta. Kas elu saaks veel hullemaks minna?

      Kui ta küsis, kuhu nad lähevad, raputas mees pead ja vaatas kõrvaltoa poole. Ta ei usaldanud kohalikku politseid? Erin hakkas arutlema, mida mees teadis sellist, mida tema ei teadnud.

      “On veel midagi, mida sa siia ei taha jätta?” küsis Jerrod lõpuks, kavatsedes kohvri kinni panna.

      “Kõik olulised asjad on läinud.” Peale sõrmuse.

      “Liigume siis.”

      Häh, mõtles Erin. Sõjaväelane või liiga palju telekat vaadanud?

      Nad istusid mehe autosse ja sõitsid seekord Loop 410 poole. “Kuhu me läheme?” küsis Erin uuesti. “Või pean ma liikuvast autost välja hüppama?”

      “See teeks palju rohkem haiget kui hoop pähe. Ma ütlesin, et viin su hotelli.”

      “Ma ei saa hotelli eest maksta.”

      “Mina saan. Ja ma ei jäta sind üksi. Mitte sinu koju. Isegi mitte hotelli sinu oma nime all.”

      Erin nihutas end ja tal õnnestus mehe poole vaadata. “Sa ajad mulle judinad peale.”