“Kas asi tasub edasi uurimist?”
Jerrod raputas kahtlevalt pead. “Ma tõesti ei tea. See on minu karjääri kõige rumalam pettusejuhtum. Süüdistaja lõpetab alles järgmisel nädalal, nii et eks me kuuleme siis, kas nad tahavad, et me edasi uurime, või ei.”
Riigilt raha välja petmise juhtumid olid täpselt nii erinevad, kui inimmõistus suutis välja mõelda variante mõne lisadollari hankimiseks. Jerrod jagas nad kolmeks: jõhkrad, libekeelsed ja lollid. Jõhkrad olid kõige ohtlikumad, tekkides poliitika ja kasuahnuse ühinemisel. Libekeelsed oli kõige targemad, kasutades sageli ühte seadust teise vastu, võttes vahelt meeletuid summasid, ent olles juriidiliselt nii piiripealsed, et neid oli tihti võimatu kohtusse anda.
Mercator Industriese juhtum kuulus lollide kategooriasse, sest pettus oli nii läbinähtav ja tasu nii väike, et see pani mõtlema, miks nad üldse vaeva nägid.
“Väga rumal,” nõustus Georgie juhtumi asjaoludele mõeldes. Ta naeris. “No tõepoolest. Pärsia vaibad ja Itaalia nahast kontoritoolid? Mida nad ometi mõtlesid?”
“See oli kulupõhine leping,” ütles Jerrod lõbustatult õlgu kehitades. “Ja need olid ju kulud, eks?”
Kulupõhine leping tähendas seda, et töövõtja pidi tööga seotud kulud üksikasjalikult kirja panema. Riik maksis need kulud kinni, lisaks lepinguga määratud kasumiprotsendi. Nutikamad töövõtjad leidsid mooduseid, kuidas kulud suureks ajada ja nii kasumi arvestuse alust suurendada. See tähendas tihti alltöövõttu firmadele, mis olid põhiettevõtte harud või lihtsalt varifirmad. Neisse alltöövõtulepingutesse oli sisse kirjutatud kasum, mis lisati peatöövõtja kuludele, ehkki kuluks oli lihtsalt raha ülekandmine firma raamatupidamises ühest tulbast teise.
Kui töövõtjad olid piisavalt nutikad, ei pannud audiitorid seda tähelegi, ja nii saadi “kasumi pealt kasumit”. Mercatori inimesed polnud nii kavalad. Mitte sinnapoolegi.
Nemad väitsid, et leping nõudis ajutise kontori avamist Houstonis, et juhendada kohapeal tehtavat tööd. Seaduste järgi kaetakse lepinguga kõik mõistlikud kulud, kui kontor on tõesti ajutine – ainult selle ühe töö ajaks.
Võtmesõnad olid ajutine ja mõistlik. Houstoni kontor polnud kumbagi.
Mercator oli ostnud kesklinna kõrghoones kaks korrust ning selles Houstoni kompleksis töötas kaksteist juhtivtöötajat ja nende alluvad, kelle juhtida oli kümme erinevat tellimust Texases ja Louisianas. Luksuslik mööbel oleks ehk läbi läinud, kui Mercator poleks Houstoni kontori maksumust kõigile kümnele lepingule juurde lisanud. Ajakiri Fortune kirjutas sellest kolmeosalise saaga.
“Tead, mida ma ei mõista?” sõnas Jerrod, kui Georgie tema laual olevat paberihunnikut lappama hakkas.
“Mida?”
“Miks nad vastu punnivad? See pole ju loogiline. Neil pole mingeid argumente. Christie Jackson ütles, et ta pakkus neile veerand miljoni dollari suurust trahvi, et sellest jamast pääseda. See on Mercatori-sugusele ettevõttele peenraha. Miks mitte trahv ära maksta ja edasi elada?”
“Nad kardavad, et kolme rikkumise seadus võetakse vastu,” lausus Georgie.
Tal oli siiski üks pahe ja Jerrod teadis, mis see on. Georgie oli uudistenarkomaan. Ta tellis umbes kuut online ajalehte alates Times of Londonist kuni Bejing Evening Newsini ja veel paarikümmet uudistelehte. Kui tahtsid teada, kas Afganistanis oli mõni piloot kadunud või Hiinas paaritus panda, siis tuli vaid Georgielt küsida.
Seda Jerrod tegigi. “Mis asi?”
“Komisjonis ootab heakskiitu ühislepingute muutmise seaduse eelnõu,” vastas Georgie. “Muu hulgas on selles kolme rikkumise reegel. Kui kolm korda pettuse eest vahele jääd, ei saa sa enam riigilt tellimusi.”
“Vaevalt see läbi läheb,” tähendas Jerrod.
Naine kehitas õlgu. “Võib minna. Netroots’is toetatakse seda hoolega.”
“Kus kohas?”
“Blogides,” selgitas Georgie. “Online kogukonnad õpivad aina enam valitsust mõjutama, et asjad tehtud saaksid. Kui see traditsioonilisest meediast välja kasvas, nimetasime me seda rohujuure tasandiks. See, mis toimub online…”
“Sain aru,” segas Jerrod vahele. “Aga kui palju võimu neil inimestel tegelikult on? Jah, nad suudavad oma loo CNNi sokutada, aga need firmad annetavad valimiskampaaniatele tohutuid summasid. Nad peavad istungi või paar ja räägivad, et midagi tuleb ette võtta, ning siis tuletab mõni lobitöötaja meelde, et sellist seadust vastu võttes paneksid nad suure osa riigist kinni. Kurat võtaks, me sõltume nii väga riiklikest tellimustest, et me ei saa kraani niisama lihtsalt kinni keerata.”
“Nii räägib sellise ettevõtte endine töötaja,” muigas Georgie.
“Kuule, ma olin lihtsalt palgatööline,” sõnas Jerrod. “Ära mind nendega ühte patta pane.”
“Vahet pole,” tähendas Georgie. Välk lõi nii heledalt, et tuba läks valgeks ja kohe järgnes kohutav kärgatus. Jerrod vaatas taas aknast välja ja nägi, et paduvihm on lähemale tulnud. Tipptund saab olema paras piin.
“Nii… Kas sa tulid siia mu tuju tõstma?” küsis ta tooliga naise poole pöördudes. “Või oli sul mõni mure?”
“Tahtsin vaid öelda, et see on ilmselt meie ainuke võimalus,” lausus Georgie. Ta ulatas mehele paberilehe. “Tundub, et Mercatori tegelastele meeldib Houston.”
Jerrod libistas pilgu üle lehe. See oli Georgie ühe online uudiselehe artikkel. “MMG ostab Houstoni Examineri. Kuidas see minusse puutub?”
“MMG,” kordas Georgie. “Mercator Media Group. Jätame hüvasti ühe viimase sõltumatu ajalehega Texases.”
“Huvitav lugu,” nentis Jerrod. “Aga siiski, mis mul sellest?”
“Erin McKenna avaldas Mercatori loo, tehes Fortune’ile vabakutselise tööd.”
Jerrod noogutas. Georgie teine pahe oli venitada seni, kuni mees oli valmis teda ära kägistama. Georgie teadis, et ta tunneb Erin McKennat. Nad polnud kunagi kohtunud, aga naise lugu Fortune’is oli nii põhjalik, et oli mehe juurdluse aluseks. “Ja?”
“Ta pole enam vabakutseline. Houstoni Examiner palkas ta uurivaks ajakirjanikuks.”
“Ja nüüd on Examiner Mercatori käes,” nentis Jerrod. Ta hakkas taipama ja ohkas raskelt. “Raisk.”
“Võib-olla peaksid Houstonisse minema,” ütles Georgie. “Oleks kahju nüüd peatunnistajast ilma jääda.”
Jerrod vaatas laual olevat kausta, armetut viidet liiga lühikeseks jäänud elule. Või elule, mis oli muutunud põrguks.
“Paistab, et sul on Houstoniga muidki seoseid kui Mercatori juhtum. Mõni lahendamata asi?” küsis Georgie tema pilgule järgnedes.
“Tegelikult mitte.” Jerrod ei tahtnud seda juhtumit soiku jätta, aga ta ei saanud lubada kellelgi ka tunnistajat mõjutada. Ta võttis vastumeelselt telefonitoru.
Ta kavatses Houstonisse sõita. Võib-olla saab ta seal kadunud lapse juhtumi asjus ringi nuuskida. Kaks kärbest ühe hoobiga.
Igal juhul oli vaja välja uurida, mis Erin McKennast saanud on.
2
Erin McKenna läks trepist üles oma kolmanda korruse korterisse, väike kast isiklike asjadega kaenlas. Ta kirus iga sammu peal.
Lahti lastud. Niisama lihtsalt. Oo jaa, nad ütlesid talle, et see on koondamine, aga Erin ei uskunud seda. Sellest saadik, kui jutud Mercator Media Groupi tehingust liikuma hakkasid, oli ta teadnud, et tema saatus selle ajalehe ajakirjanikuna on kaalul. Ta oli arvanud, et tal soovitatakse mitte tunnistada. Seda ei juhtunud ja ta oli käinud hommikul föderaalkohtus tunnistust andmas, ilma et keegi oleks kas või vihjanud sellele, et ta võiks järele mõelda.
Siis