Seda ta tõsiselt ei mõelnud. No ei, kurat võtaks.
Paraku viis tema katse end oma elu tabanud katastroofis märgatavaks muuta selleni, et üks uurija tuli märkmikuga tema juurde.
“Neid oli kaks,” vastas Erin mehe küsimusele. “Nägin ühte magamistoast välja tulemas. Teine lõi mind selja tagant ja muud ma ei tea.”
“Milline ta välja nägi?”
“Kes? See, kes mu magamistoast tuli? Keskmist kasvu, keskmise suusamaskiga.”
Uurija Flannery kergitas kulmu. “Väga naljakas,” sõnas ta.
Erin kehitas õlgu. “Tahaksin enamat öelda, aga nad oskasid mind oodata. Tal olid kindad käes. Ma ei tunneks teda rivis teiste hulgast ära.”
Flannery muigas. Jerrod turtsatas tema taga korra.
“Kas midagi on kadunud?”
“Hea küsimus. Mul pole aimugi. Võib-olla on uimaseks löömine kuidagi sellega seotud.”
“Kas olete kõigiga nii ninakas, isegi kui nad püüavad teid aidata?”
“Ilmselt küll. Ma pole kelleltki küsinud.” Erin sulges silmad ja avas need taas. “Kui teid huvitab, mis on kadunud, peate mind püsti aitama. Mulle tundub, et ma seisan aeglaselt pöörleval karussellil.”
Flannery ja Westlake aitasid ta jalule. Erin nägin kohe olulisi puuduvaid esemed. Või pigem, parandas toimetaja tema peas, ta ei näinud mõnda olulist eset. “Arvuti on läinud. Kõik mu DVDd ja CDd ka,” ütles ta.
“Aga mitte telekas,” märkis Flannery. “Kas teil stereosüsteem oli?”
“Minul või? Selle palgaga jaksasin ma vaevu allahindlusega DVD-mängija osta. Ja see on alles.”
Teda tabas vastikult kõhe tunne. Plaadid ja arvuti läinud? Aga mitte telekas ja DVD-mängija? “See on imelik,” teatas ta.
“Võib-olla sattusite te neile peale, enne kui nad lõpetada jõudsid.”
“Võib-olla.” Aga Erin ei uskunud seda. Ta vaatas Westlake’i poole ja nägi, et mehe silmad on kissis, nagu ei usuks ka tema seda.
“Ta peab haiglasse minema,” tuletas Jerrod uurijatele meelde. “Ja kuna nad kandsid kindaid ja maske, ei usu ma, et te nad kunagi üles leiate.”
“Vähe tõenäoline,” nõustus Flannery, aga sellisel moel, mis andis mõista, et ta ei taha grammigi föderaalagentidele järele anda. “Viige ta siis haiglasse. Me kutsume kriminalistid ja preili McKenna annab hiljem kadunud asjade nimekirja.”
“Ma ei jaksa haiglale maksta,” sõnas Erin Jerrodile.
“Te olete kuriteo ohver. Riik maksab teie eest.”
“Mind ei lasta haigla uksest sissegi. Ma kirjutasin hiljuti artikli tervishoiusüsteemist. Te ei usu, kui paljud samariitlased polegi sugugi head.”
“Nad lasevad teid sisse. COBRAna on teil kindlustus olemas, aga kui vaja, on mul krediitkaart kaasas.”
“Tunnistajakaitse?”
Mees muigas. “Kui vaja.”
Erin ei vaielnud vastu. Ta ei tahtnud oma elu varemetel seista. Ja kuna vargad olid nagunii tema kodus kõiges sobranud, ei häirinud teda ka mõte, et kriminalistid tulevad siia oma tööd tegema.
Ta pidi kaks trepivahet alla minnes Jerrodi najale toetuma. Põlved hakkasid värisema, sest adrenaliin taandus. “Ma vihkan seda,” teatas Erin alla jõudes.
“Vähestele meeldib röövimine ja peksasaamine.”
“Ma ei mõelnud seda. Ma vihkan seda, et ei suuda enda eest ise hoolitseda.”
Mees avas vaikides autoukse. Flex Fuel, kuulutas uhke kirjaga armatuurlaud. Teises olukorras oleks Erin selle kohta pärinud, aga praegu ei jaksanud ta miljonit küsimust esitada.
Mees aitas tal turvavööd kinnitada ja sulges ukse. Musta maasturi uks sulgus raske mütsuga ja tundus turvaline.
Jerrod istus rooli taha ja ühines mõni hetk hiljem Houstoni õhtupooliku liiklusvooga. Ta paistis teed tundvat.
“Kuidas teie Mercatori juhtumi peale sattusite?” uuris Erin, püüdes mõelda muule kui piinavale peavalule.
“Töötasin Houstoni osakonnas, kui teie lugu Fortune’is ilmus. Osalesin juurdluses.”
“Ahah.” Erin sulges silmad, sest autod kippusid tiirlema. “Olin üsna üllatunud, et FBI sellele artiklile tähelepanu pööras.”
“Miks me poleks pidanud?”
“Mercator on mõjuvõimas, mõjuvõimsate sõpradega.”
“Tänan väga.”
Erin üritas tema poole vaadata ja otsustas siis, et see pole vaeva väärt. “Ma ei mõelnud seda kriitikana.”
“Muidugi mõtlesite. Minu tasemel poliitika ei maksa. Seadus maksab.”
“Oleks teiesuguseid rohkem. Aga praegu näen ma enda kõrval ainult teid kahte.”
See pälvis mehe tähelepanu. “Te näete kahekordselt?”
“Tegelikult mitte. Ainult korra või paar.”
“Jumaluke.”
“Te ei peaks seda sõna ajakirjanike või teiste teie klubisse mitte kuuluvate isikute juuresolekul kasutama.”
Mees üllatas teda naeruturtsatusega. “Ma tean veel mõnda sõna, mida ma ei peaks kasutama.”
“Kes neid ei teaks? Ärge minu juuresolekul keelt talitsege. Mul on paar lemmiksõna, mida te võite varsti kuulda.”
“Kiruge, kui tahate.”
Erin ohkas ja langetas ettevaatlikult lõua rinnale. “Agent Westlake?”
“Öelge mulle Jerrod.”
“Jerrod. Ma ei usu, et see sissemurdmine oli juhus.”
Mees vaatas teda. “Loomulikult. Küsimus on selles, miks see juhtus pärast seda, kui te olite tunnistuse andnud.”
Kuna see polnud päris küsimus, otsustas Erin samaga vastata. “Tõepoolest.”
Aga ta aimas üsna täpselt, miks.
3
Neli tundi ja viis õmblust hiljem oli Erin koos Jerrodiga taas autos. Tal oli süles purk valuvaigisteid ja tavapärased juhtnöörid haava puhastamise ja peapõrutuse järelmõjude kohta. Arst oli tahtnud ta ööseks haiglasse jätta. Jerrod samuti. Ent siin ta nüüd oli, teel tagasi oma korterisse.
“Sa oled kangekaelne,” märkis Jerrod.
“Minu alal muidu ei saa.”
“Sama siin.”
“Lahe, eks? Meil on peale Mercatori veel midagi ühist.”
Mees turtsatas. “Hämmastav, mis?”
Erin muigas. Vähemalt tema huuled mäletasid, kuidas see käib.
“Aga sa ei jää koju.”
“Ei jää või?”
“Ei. Me võtame mõned su riided ja muud asjad ning läheme hotelli.”
“Miks?”
Jerrod vaatas teda. Väljas oli pime ja vastutulevate autotulede vilksatused muutsid mehe näo veelgi enam raidkuju sarnaseks. “Sulle tuldi kodus kallale. Tahad uuesti proovida?”
Erin otsustas, et mees on täitsa normaalne inimene, sest ta oli küsinud, mitte teda lihtsalt fakti ette pannud. “Ausalt või?