„Lähme! Vaatame, kas isa Giacomo on kloostris.“
Gianni kastis näpuotsad pühitsetud vette. Giacomo võis olla kas katedraali käärkambris või pisikeses romaaniaegses kloostrikompleksis, mis oli Giannile poisipõlvest hästi tuttav. Katedraal oli tühi ja noored suundusid kloostrisse. Nad ruttasid läbi Giannile tuttava aia, kus seinte ääres lösutasid Amalfi ülikute sarkofaagid. Aed, kus Gianni poisikesepõlves Pioga pikki vestlusi arendas, oli tühi. Vaid tuul keerutas eelmise aasta kuivanud kastanilehti selle tolmuses sammaslöövis.
Giacomo võis olla ükskõik millises kloostriruumis. Tavaliselt liikus maja peal mitmeid vendi, kellelt saanuks uurida vaimuliku asukohta, kuid nüüd ei tulnud neile vastu hingelistki. Kloostrivennad võisid olla viinamarjaistanduses või muudel majapidamistöödel väljaspool maja. Gianni vedas tõrkuvat tüdrukut kättpidi järel. Petra oli oma elus esimest korda kohas, millest oli kuulnud vaid sosinaid. Vana romaaniaegne basiilika oli lahti ja Gianni läks sisse. Enne uue katedraali valmimist oli basiilika olnud algne pühakoda ja selle ees tunti sügavat austust, kuna seal toimusid kõik reliikviaga seotud imeteod. Noored hiilisid krüpti suunas ja kuulsid enne treppidele jõudmist kellegi vaikset vestlust.
„… seda uuri Balardilt, kas ta on valmis sind kaasa võtma, ja ära piina oma küsimustega mind,“ ütles Giacomo väsinult.
„Küsimus pole vaid minu kaasavõtmises,“ vastas võõras mehehääl. „Mul pole mõtet Anatooliasse reisida ilma Andrease pisarateta.“
„Sa nõuad asju, mille üle ei otsusta mina üksinda,“ vastas vaimulik. „Lisaks on küsimus kogustes – luudest pole mitmeid kuid piiskagi imbunud.“
„Te palvetate liiga vähe,“ vastas hääl krüpti teisest servast. „Ehk peaksid korraldama konvendi läbikatsumise.“
„Vennad tunnevad hästi neil lasuvat koormat seoses apostli reliikviaga,“ vastas vaimulik.
„Oled sa selles kindel? Ehk on reliikvia tuimuses süüdi teie mõtestamata palverutiinid?“ ütles kõneleja irooniliselt.
„Rutiinid või mitte, palve jääb palveks,“ kõrgendas Giacomo häält.
„Oota …“ ütles võõras järsku. Pärast hetkelist vaikust, mil Gianni kuulis vaid oma kiireid hingetõmbeid, tulid mehe nobedad sammud trepi suunas. Ta kuulis endale suunatud hüüatust veel enne, kui nägi selle ütlejat.
„Kuulge, kas varga kombel ringihiilimine on siinsetele kodanikele tavaline?“ Noored võpatasid, kuid astusid trepi varjust välja. Krüptist vaatas neid katedraali uksel seiranud palverändur. Ta uuris Giannit ja libistas silmad põgusalt üle poisi käest kinni hoidva tüdruku.
„Gianni, mida Kristuse pärast te siit otsite?“ sekkus olukorda hämmeldunud Giacomo.
„Me otsisime teid, isa,“ kogeles Gianni. „Me soovisime paluda õnnistust minu reisile Antiookiasse.“ Poiss leidis, et rääkimine hõberahast oleks kuuldu põhjal mõttetu.
„Millal sa lähed?“ küsis vaimulik.
„Kaheksa päeva pärast. Lähen Bona Fidega,“ sõnas Gianni. Ta lasi silmad üle võõra. Märkas tema habetunud näos oimukohalt lõua poole jooksvat sakilist armi, mis kadus habemekarvadesse. See muutis tema muidu pehmed näojooned karmiks. Andis aimdust sisemisest jõust. Noored astusid krüpti ja lähenesid altari ees seisvatele meestele.
„Mida sa hakkad Bona Fidel tegema?“ küsis võõras.
„Olen palgatud tekipoisiks. Teen kõike, mida vaja, tekipesust purjede pingutamiseni,“ vastas poiss.
„Millisest perest sa oled ja mis on su nimi?“ jätkas võõras küsitlemist.
„Nahaparkal Luigi poeg olen. Gianni nimeks,“ vastas poiss. Mõistmata, kuidas vastused nii kergelt libisevad üle tema huulte, ilma et ta küsiks samasuguseid küsimusi võõra enda kohta. Linnarahvas suhtus võõrastesse jahedalt ning pigem küsitlesid linnakodanikud linnas hulkuvaid võõraid, mitte vastupidi.
„Kui vana sa oled?“ jätkas võõras. Gianni tundis mehe uurivate silmade ees ebamugavust. Need vaatasid poisist läbi ja pöörasid tema saladusi pahupidi.
„Üheksateist,“ vastas Gianni. „Siin on kõrtsiemanda tütar Petra, kellega me plaanime pärast reisi kihluda.“ Poiss hämmeldus, miks ta rääkis rohkem, kui temalt küsiti.
„Kas Petra on juba kihlumise vanuses?“ sekkus vestlusesse isa Giacomo. „Kas perekonnad on kihlumissoovist teadlikud ja selle heaks kiitnud?“
„Jah, mind kinnitati üle-eelmisel aastal. Olen juba seitseteist aastat vana,“ vastas tüdruk südikalt. „Oleme Gianniga mõlemad kihlumissoovi perele edastanud.“ Vaimulik tõmbas kulmu kortsu. Ta luges noortele sõnad peale ja andis korralduse peale reisi kohe tema juurde tulla kihlumisaega kinni panema. Ühtlasi palus Giacomo kohtumist perekondadega, et vajalikke kokkuleppeid sõlmida.
Võõras ja vaimulik eemaldusid apostel Andrease altari juurde. Selle kohal oli suur, aja jooksul tumedaks tõmbunud pronksist apostli kuju, kes toetas vasaku käega massiivsele ristile. Selle külgorvades olid kahe esimese märtri – Laurentiuse ja Stephanose figuurid. Stephanos oli üks apostlite poolt seatud seitsmest diakonist, kes loobiti Jeruusalemmas kividega surnuks. Altari eesküljel oli restiga orv, mille taga peitusid apostli reliikviad. Need toodi Amalfisse neljanda ristisõja ajal Konstantinoopolist ja paigutati maa-alusesse krüpti. Imeteod hakkasid toimuma kaks aastat pärast krüpti valmimist, mis tekitas palverändurite katkematu voo ja muutis muidu tundmatu maakoha laialdaselt tuntuks. Kuulsaimaks imeteoks peeti kakssada aastat varem linna rünnanud berberi piraadi Khayr al-Dīn Barbarossa laeva uppumist linna mereväravate vahel. Selle põhjustas ootamatu tormituul vahetult enne linna ründamist, muutes päeva kirikukalendris oluliseks pühaks.
Gianni uuris võõrast ja tema huulil rabelesid mitmed küsimused – kes ta on, kust tuleb? Miks tahab tulla Antiookiasse ja võtta kaasa Andrease pisaraid? Neid, mis üksikute tilkadena kogunesid reliikvia alla ja mida lisati katedraali pühitsetud vette ning pritsiti rahva sekka. Järgnenud tervenemiste eest tänati eelkõige apostlit, apteeker aga segas usinalt taimesegusid kokku ja jagas neid pärast jumalateenistust hädalistele. Vastuse saamiseks tulid noored altari juurde.
„Kas sul on mingeid küsimusi? Kas sind vaevab midagi?“ päris võõras.
„Ei, mind ei vaeva midagi. Tahan teada, kes te olete ja kuidas teadsite, et me basiilikas oleme?“ vastas Gianni kärmelt.
„Kumb vastus sind rohkem huvitab, kas see, kes ma olen või kuidas ma tajusin teie siinviibimist?“ küsis mees irooniliselt. Nagu kevadine tuulehoog oleks pääsenud poisi pähe sahisema, ja see veider tunne ehmatas.
„Mõlemad!“ vastas Gianni kiiresti naljaka ripsatuse peletamiseks. Isa Giacomo suunurk võbeles.
„Ma olen Fra’ Quirino Vizzini, evangelist Johannese hauaordu rüütel ja kapiitelmeister. Meid kutsutakse ka Lüükia johanniitideks. Kas sa oled sellest ordust midagi kuulnud?“ küsis mees.
„Niivõrd, kui linnatänavatel räägitakse,“ vastas Gianni.
„Ja mida siis räägitakse?“ uuris mees.
„Et pärast evangelist Johannese haua hävitamist türklaste poolt otsite võimalust selle tagasivõitmiseks ja reliikviate päästmiseks,“ paristas poiss kiiresti.
„Ligilähedane,“ vastas meister. „Kuid see on vaid pool tõde.“
„Ja mis on siis tõde?“ küsis Gianni. Petra võttis poisi käe alt kinni ja vaatas hämmeldunult johanniidi tumedaid silmi.
„Evangelisti haua pidamine reliikviate asukohaks on suurim eksitus, mida rooma kirik on aja jooksul levitanud. See viib meid ristisõdadeaegsesse Jeruusalemma ja reliikviate laialitassimiseni. Evangelist on Ephesoses – seal, kus on ka jumalaema haud ning lõpupäevade kodu,“ vastas mees. „Seal on kristliku maailma piir