Gianni ei mäletanud, kuidas Neri ta keldrist ja pildist eemale tiris. Läbi kloostri lohistas ja oma tuppa pikali aitas. Talle kloostriköögist juua tõi, millest nuuksumise tõttu suurem osa maha loksus. Ta ei mäletanud, kuidas vend Pio tema voodi juurde toodi, ega tema jahedat kätt oma otsmikul. Ei mäletanud küsimisi juhtunu kohta ega Neri selgitusi. Talle jäi mõistetamatuks kloostriülema murelik nägu ja mitmed kibedad joogid, mis talle sisse joodeti. Väljaspool olev maailm oli mässitud nagu halli sooja teki sisse, millest tungisid üksikute heledate kildudena läbi vaid palvusekella rutiinsed kilksatused.
„Pio, mine too Matteuse käest nõianõgest ja köögist uus kann vett. Uuri, mitu korda päevas on Gianni-vanusele poisile seda turvaline anda.“ Isa Giacomo jäi istuma Gianni voodi kõrvale ja vend Pio ruttas kloostri ravimtaimede eest vastutava venna juurde.
Vend Matteus oli keskealine lüheldane ja tüsedusele kalduv kaapualane. Ta oli liitunud kloostriga, et õppida ravitsemist maakonna parima juhendaja juures. Klooster oli ümbruskonnas tuntud oma rikkaliku rohutagavara poolest. Vend Matteust nimetati kloostri rahapajaks, sest kõik ümbruskonna elanikud ostsid oma ravimtaimed temalt. Ta pidi üle kümne aasta olema õpipoiss, enne kui sai vanalt kloostriapteekrilt majapidamise üle võtta. Alles siis sai ta hakata kokku segama rohtusid, millest vana apteeker oli veendumuslikel põhjustel hoidunud – kõigest, mis tuli Aafrika rannikult. Matteus, erinevalt oma õpetajast, hakkas tellima laevnikelt erinevaid taimi kaugematest maakohtadest.
Pio ruttas läbi refektooriumi ja köögi. Haaras kaasa kannu jahedat vett ja sisenes Matteuse käsutuses olevasse hoonetiiba. Talle lõi ninna rikkalik taimesegude lõhn. Äratuntavalt jõuline lavendel ja angervaks oma mandlilaadse aroomiga. Vend Matteus oli seal, kus ta veetis suurema osa oma päevast – tihedate riiulitega täidetud laoruumis. Selle keskel oli suur laud täis pudeleid, karbikesi ja paksu paberisse volditud seemneid. Kõik hoolikalt sildistatud ja ladinakeelsete nimedega märgistatud. Aknapoolne valgustatud lauaots oli kaetud erinevate raamatute ja käsikirjadega. Matteus tõstis oma pilgu paksult kladelt, kuhu oli sisse kandmas isiklikke tähelepanekuid. Vastumeelselt raudsulge tindipotti asetades küsis ta irooniliselt: „Kas sa tuled selle kannuga mulle midagi tooma või midagi viima?“ Enne kui Pio jõudis pilkele reageerida, lisas apteeker: „Kui sa tahad öise une süvendamiseks veini, siis oled selgelt vales kohas – seda saad sa ikka laohoidjalt. Või on nüüd kreeklase pildist kõik nii pelutatud, et veinijoomine on kloostris lõppenud?“
„Mida?“ ei suutnud Pio ootamatut rünnakut mõista. „Eeh, mis vein,“ pomises vend. „Mis kreeklasest sa räägid? Ei-ei! Poiss sonib ja tal on palavik. Nalja teed või?“
„Nalja?“ tõstis apteeker oma kulmud kõrgele üles. „Kas sa näed mind naermas?“
Pio tõstis veekannu lauanurgale. „Tahan sinu arvamust rahusti kohta. Olen seda poisile andnud kolm korda päevas. Iga kord, kui ta ehmunult ärkab.“
„Ja nüüd jooksed sa siia, kuna see ehmatus on ka sinule karanud?“ ei jätnud apteeker ilkumist. „Sa tormad sisse, lükkad asjad mu laual segamini ja ühe lausega asetad kahtluse alla mu ametioskuse.“
„Mis mõttes?“ ei suutnud Pio mõista.
„Kas ma ei öelnud, et rohul on leebe rahustav toime ja seda võib poisile anda iga paari tunni tagant?“
„Ütlesid, kuid …“ Matteus ei lasknud Piol oma lauset lõpetada.
„… kuid see värin on ka sind haaranud ja sa ei tee enam tõel ja ettekujutlusel vahet!“ ironiseeris apteeker.
„Aitab! Pole mõtet enam sellest rääkida,“ nohises Pio kannu järele küünitades.
„Väga hea! Tinktuurist me enam ei räägi. Mida sa veel tahad teada? Kas seda, et poiss on elava ettekujutusega ja tundliku sisemaailmaga? Et tema nägemused tulevad kiirest kasvamisest? Või tahad arendada teemat, kas füüsiline kurjus saab emaneeruda maistest kehadest ja mõjutada inimese tahet?“
Pio kannatus hakkas katkema. Ta astus sammu apteekrile lähemale ja toetas rusikaga lauale: „Poisil on teist päeva palavik ja sonib unes. Kui see tuleb tema kehalisest muutusest, nagu sa väidad, siis olen mina Rooma paavst!“
„Tundub, et oled liiga palju lugenud skolastilisi targutusi teemal „mitu kuradit mahub nõelateravikule“ ja topid neid maailma lahti mõtestavale noorele pähe! Pole siis ime, et ta kipub iga välise märgi taga nägema sisu, mida seal pole,“ turtsatas apteeker.
„Vale! Tema jutukeste ja kirikliku mõttematerjali vahel pole mingit seost,“ nohises Pio pahaselt.
„Just! Tema uiutamisele poogid sa külge imeihalusest tulenevaid muinasjutte! Te olete siin Andrease maagiast nii pimestatud, et pole viitsinud tulla minu käest küsima, mida mina keemiku ja apteekrina kõigest sellest arvan!“ Matteus oli toolilt tõusnud, rusikad lauale toetanud ning puuris tigedalt üle pisikeste ümarate prilliraamide tema vastas seisvat meest. Pio ehmus rünnakust, astus mitu sammu tagasi ja vaatas üllatunult enda vastas seisvat meest. Apteeker ehmus aga oma tulistest sõnadest.
„Andestust! Ma ei tahtnud solvata kedagi siin kloostris. Ammugi mitte apostel Andreast! Ma olen vist ainuke realist siin üdini maagiast läbiimbunud paigakeses. Ma ei saa sünnitusvalude käes kannatavale või sadamakail jalalaba lömastanud inimesele rääkida jumalaarmust! Ma pean võtma ära tema valu ja alles siis saate tulla teie ning hakata rääkima jumala kõikehõlmavast õiglusest, armastusest ja ettemääratusest.“ pomises mees. Pio hingas pahinal välja. Ta hoidis hinge kinni ja rahunes siis hingamisharjutusi tehes silmanähtavalt.
„Hüva! Igaühel on õigus oma arvamusele, kuid on seisukohti, mis ei sobi igal pool kõvasti välja öelda. Eriti mis puudutab meie kloostri alustalasid.“
Apteeker võttis tindipotist sinna kolksuga visatud raudsule ja sättis ennast uuesti kirjutama. Peatus, vaatas siis üle prilliraamide ja ütles: „Olgu! Omavahel räägime vaid rohtudest. Mis puudutab poissi, siis palaviku tõustes anna talle senisele tinktuurile lisaks kummeli-kuldvitsa leotist.“ Ta pani sulepea tindipotti ja mühatas häiritult ning mõõtis ühest puittorbikust väiksemasse volditud ümbrikusse pihutäie kuivatatud taimepuru. Pio võttis ümbriku ja Matteuse asjade vahele pressitud veekannu ning lahkus. Apteekri rahulolematu pomin jäi tema lahkumist saatma, kuid sõnadest aru saamata ei pööranud ta sellele tähelepanu.
Gianni tagasitulek igapäevaellu tuli läbi pikkade unenägude. Need olid katkendlikud ja närvilised, kuid asendusid pikkamööda päeva- ja öörütmi sulanduvate kloostrikoraalide vaikse voogamisega. Kabelist kostuvad helid tõid kambrikesse kloostri igapäevaelu ja Neri külaskäigud muutusid tihedamaks. Gianni kaalus, kas ta võiks konventi naasmist venitada teeseldud haigushoo taha, vältimaks Pio ja isa Giacomo urgitsusi. Ta raputas keldrijuhtumi küsimuste peale vaid tummalt pead – läbielatu oli maetud paksu kanga alla ja meeste küsimused tekitasid vaid iiveldust.
Nädala möödudes naasis poiss keskpäevastesse piiblitundidesse. Need toimusid keskpäeviti, kui ülejäänud vennad kloostris ringi toimetasid, ja ta kohtus vaid Pio ning tundidest osavõtvate linnalastega. Need tulid käratsedes kõrvalkoridorist ja lahkusid sama teed mööda. Ühel kuumal pealelõunal leidis ta ennast Pioga kloostrihoovi ruudukujulisel jalgrajal, mis oli palistatud põõsasrooside ja lavendliga. Vana hoov mähkis nad tihkesse lillelõhna. Jalgrada oli piiratud sammaskäiguga ja hoovi seinteks olid naaberhoonete tagaküljed. Igast nurgast jooksis trepp teise korruse aatriumisse, kus läks üle nelja suunda venivaks koridoriks. Ühte neist läbis poiss mitmeid kordi päevas – see oli valge-mustaruudulise põrandaga koridor, kus asus Gianni kamber.
Nendel jalutuskäikudel rääkis Pio talle grammatika ja aritmeetika kõrval ka keerulisemat juttu – esimestest apostlitest ja ristisõdadest. Andis sissejuhatuse riigikorraldusse ja rääkis paavstiriigist ning Pariisi ülestõusust. Sosistas türklaste vallutustest ja prantslastevastasest