Giacomo ajas silmad suureks. „Halvaks läinud datlid! Mida veel!“
„Ta arvas, et Peetrus olevat tülitsenud Juudaga, kuna see pidi rahakotihoidjana hoolitsema toidu eest, kuid kahmas kokku odavat kraami. Peetrus olevat neid kõige rohkem söönud ja saanud kõhuvalu. Unetuna Ketsemani aias väherdes oli ta tige ja sõjasulaste tulekul haaras esimesena mõõga.“
Giacomo oli üsna jahmunud. „Ja sa arvad, et selline sõnum tuli üleloomulikku teed mööda? Äkki on see vaimne segadus, et mitte öelda hullumeelsus? Kas sa tema juhendajana saad sõnumis kindel olla?“
„Ei saa. Ma olen jälginud tema jutukesi. Kuigi see datlite jutt tundub veider, pole selles kirikuõpetusega vastuokslikke seisukohti. Ehk me võiksime teda rohkem jälgida. Võib-olla õnnestub järgmine kord urgitsemine paremini kui täna.“ Vend sättis ennast klapplauale istuma. „Mul on temaga veel mitu nädalat õppetükke ees. Ehk kutsume ta kloostrisse. Laseme tal kergematel majapidamistöödel abiks olla ja jälgime lähemalt.“
Giacomo jäi mõttesse ning sikutas hajameelselt sutaanivarruka nööbirida ühele ning siis teisele poole rannet. „Kas poisil on pere juures kohustusi, mille tõttu saaksime eitava vastuse?“
„Ta pole sellest midagi rääkinud.“
„Millise põhjenduse saame tuua soovile näha poissi kloostris? Kas grammatika ja aritmeetika lihvimine võiks olla piisavaks argumendiks? Kui pakume välja, et soovime teravat poisiklutti kloostri kulul koolitada – kas see võiks sobida?“
“Võiksime proovida,“ vastas Pio, vaadates koridori, kuhu poiss oli kadunud.
Järgnevad sündmused joonistusid Gianni mälus kokku häguseks mälestuskildude reaks. Vend Pio külaskäik tõi kaasa ema rõõmu ja isa kahtlused. Süüdistused, et klooster tahab tema poega endale põrandalakkujaks.
„Kas teil on vähe korraliku käsitööoskuseta krantse müüride vahel koogutamas!“ urises Gianni isa. Ise samal ajal uusi rakmeid oliiviõliga nühkides. „Mul pole mingit huvi poissi sinna saata. Mul on talle piisavalt tööd ette visata. Eluks vajalikud oskused õpib ta minu töökojast.“
Pio seisis teisel pool köögilauda. Sellel olid naharibad läbisegi puitpoolidele keritud värviliste nööridega. Töökojast koju kaasa võetuna pidi neist saama rakmete välise serva tikandkaunistus.
„Luigi! Gianni on terane klutt ja ma sooviksin mõned oskused talle juurde anda. Teeme seda linnakese heaolu silmas pidades. Meie linna rikkus ja auväärsus ei kasva, kui selle kodanikud pole teravad ja targad.“ Pio teadis, et amalfilased on uhked linna rikkuse ja ajaloo üle. Seda tunnet kriipides ei jää keegi ükskõikseks.
„Jäta oma ilukõne tüdrukutele! Seda õukondlikku paska on niigi palju.“ Kuigi mees armastas ennast sadamakõrtsidesse unustada, oli ta terav ja tähelepanelik. Tänu kogemusele erinevate laevnikega oskas parkal eristada ilukõnet asjalikust jutust. Eriti ajasid teda vihale võõrastest kohtadest tulnud meremehed, kelle soovid ületasid maksevõime. Kes üritasid selge hõbeda asemel pakkuda idapäraseid vaskkulinaid, mis olid mõeldud sadamakõrtsis lõbutüdruku meelitamiseks.
„Pio, sellele poisile võid pähe taguda vaid numbreid ja tähti, mille abil ta saaks arendada sadamas ausat äri. Et ta suudaks eristada libekeelset lurjust ausast ostjast.“
„Selleks me läbime voorusõpetust,“ tegi Pio järgmise käigu.
„Ah! Oma voorusejutuga võid sa litse pöörama minna! Kui kauaks sa tahad poisi enda juurde võtta?“ rehmas mees käega.
„Oleme kloostriülemaga rääkinud kolmest nädalast. Kui näeme, et sellest on kasu, pikendaksime koolitusaega veel kolme võrra,“ ütles Pio litsijutu peale punastades.
„Kas nädalavahetustel hakkab ta kodus olema või tahate poisi luku taha panna?“
„Keegi ei taha kedagi luku taha panna,“ solvus vend. „Poiss saab igal ajal koju. Vajadusel ka nädala keskel. Peaasi, et ta osaleks kõikides tundides ja kloostrielus.“
Sellega sai asi otsustatud ja Gianni kloostrisse lubatud.
Järgnes kolimine vend Pio kõrvale juba tuttavale koridorile. Kloostrivennad piidlesid vahel poissi, kuid keegi ei tulnud otse uurima, mida ta kloostris teeb, aktsepteerides kloostriülema otsust. Vendadest noorima, viieteistaastase Neriga tekkis Giannil usalduslik sõprussuhe. Neri oli Salernost pärit vaeslaps, kes ei teadnud midagi oma isast ning mälestused emast olid pigem ähmased ja seotud sadamakõrtside ning lärmakate öödega. Ühel hetkel oli ema tema elust lihtsalt kadunud. Generoso tänava kõrtsipidaja tõi umbes kaheksa-aastase Neri katedraali, kust ta jõudis lõpuks Amalfisse.
Neri oli noviits, kes valmistus kloostripühitsuseks. Ta osales kloostrielus võrdselt teistega. Lisaks uuris skriiba käsul erinevaid vanu tekste, et neid hiljem teistele vendadele ümber jutustada. Need piinasid teda ladinakeelsete küsimustega, millest ta vaevaliselt, üksikute tuttavate sõnade kaupa üritas aru saada, proovides vahel tuttavaid ladinakeelseid sõnu kasutada. See tegi vendadele palju nalja ja pani teda ladina keelt hingepõhjani vihkama. Samas rääkis ta neist vestlustest innustunult Giannile, kes kuulas teda, taipamata jutust suuremat.
Kui Neri polnud seotud kloostritöödega, näitas ta Giannile kloostri salajasemaid nurki. Kohti, kuhu peitis end vahel tüütute ladina keele tundide eest. Tema kadumised, nagu ta Giannile rääkis, kestsid mõnest tunnist poole päevani. Kuid õhtusöögiks ilmus ta alati välja. Ühel ringihulkumisel jõudsid poisid Neri lemmikkohta – kloostri laoruumi. Võtme oli ta avastanud laohoidjast venna järele luurates. Neri näppas ukseräästa alla torgatud võtme ja keeras ukse lahti. Tõmbas selle hoolikalt seestpoolt kinni ja võttis võtme kaasa, vältimaks, et keegi juhuslikult ukse väljastpoolt lukku keerab ja võtme oma kohale tagasi paneb.
Ladu oli jagatud kaheks – ühel pool hoiti õli- ja veinitünne, tagapool kloostriruumidest väljaroogitud mittevajalikke esemeid. Seina ääres olid reas katedraalist välja visatud vanad pingid. Asetatuna üksteise peale, tekkis pinkide vahele pikk hämar tunnel. Neri oli siia koos näpatud küünlatükkidega ladina keele tundide eest peitu roninud.
Pinkide ette põrandale oli tõstetud mitmeid vanu maale. Tagapool paistsid tühjad klaasist veinianumad punutud korvides ja mõned suuremad puitkastid esemete hoidmiseks. Poisid kergitasid nende kaasi ja piilusid sisse, lootes avastada põnevaid vanu esemeid. Neis olid kulunud vaibad ja värvikirkuse kaotanud gobelääniräbalad. Kastides sobramine lõi õhku tolmupahvaku, mis pani poisid turtsuma. Kuid see neid ei heidutanud ja ülemeelikult endale räbalaid üle pea vedades mängisid nad hämaras keldris kulli. Gianni, püüdes Neri eest eemale põigata, põrkas vastu suuremat, lihtsas puitraamis olevat maali. See tegi löögist ringi ümber oma telje ja lartsatas põrandale maha.
Neri hakkas pilti oma kohale tagasi tõstma ja seda kohendades jäi maalipind näoga vahekäigu poole. Kunstniku käekiri oli lihtne, liigse ilustuseta, ja värvitoon tagasihoidlik. Kasutatud oli lihtsaid looduslikke värve – rauapruuni, ookerkollast, punast ja looduslikku sinirohelist. Pintslilöök oli võrreldes kloostri teiste maalidega kare ja vähese detailirikkusega. Valdavateks toonideks olid sinakas taust, erkpunane leek ja heledamad kujud tules. Nende näoilme oli groteskne ja moondunud, silmad pahupidi ja keel väljas. Selle taustal kolm tumedamat hõõguvpunaste silmadega siluetti, ebaloomulikult pikaksveninud kombitsad kannatajatelt ihuliikmeid rebimas.
Mööda Gianni keha ronis üles seletamatu hirm. Poiss haaras Neri varrukast ja vajus tema vastu ning üritas piiluda pilti Neri varjust. Gianni tajus pildist voogavat jõudu nagu mingit küünitust. Sisemine kaitsev hall palakas kerkis tema ja pildi vahele nagu udu. Pildi külm voog peksles vastu seda palakat ja Gianni kuulis naljakat kriiskamist. Ta ei saanud aru, kas see kostus tegelikult või ainult tundus nii. Poisi lõug hakkas värisema ja Nerist kinnihoidmisest läksid tema sõrmenukid valgeks. Oigeseguse nuuksega vajus Gianni poolviltu istukile.
„Gianni, mis on, mis sul on?“ küsis Neri ehmunult. „See on ainult üks vana ja kole pilt, seda ei pea kartma. Need on kunstniku väljamõeldud kujud. Neid koletisi ei ole tegelikult olemas.“
Gianni