Võidujooks ajaga. Tommy Hellsten

ka teistest inimestest lugu pidama, see oli otse vältimatu. Moraal oli enesestmõistetav asi ja lapsi kasvatati selles vaimus, et täiskasvanute kombeid ja väärtusi tuleb austada. Iga poiss sai juba pisikesest peale kuulda, et kui laev Utö saare lähistel karile jookseb, minnakse siit saarelt nagu üks mees hädasolijatele appi. See oli igale Utö saare elanikule päevselge asi. Siin elati peost suhu, kuigi enamik saare elanikke olid lootsid ja majakavahid, see tähendab riigiametnikud. Leivakõrvase pidid kõik hankima merest. Mereandide eest oldi tänulikud. Tänulikud oldi ka siis, kui mereand jäi kesiseks. Säärane eluviis on mineviku hõlma vajunud. Asemele on tulnud turismiäri ja kõiksugu ettevõtlus. Minu vanaema sugupõlve eluviis on nüüdisajal surutud Utö saare kõige vanemasse kivimajja muuseumiseinte vahele.

      Seal surnuaias istudes mõlgutasin mõtteid ka Hanko regati noorte piduliste üle. Meie vanaemade ja vanaisade põhimõtted ei peaks kopitama muuseumis, kuigi meie esivanemate eluviis on nüüdseks juba ajast ja arust. Neid põhimõtteid oleks regati ajal hädasti tarvis läinud. Noored inimesed oleks tulnud panna enda järelt koristama. Sadamast oleksid nad alles siis tohtinud lahkuda, kui kõik on korda tehtud. Nõnda oleks noortele antud mõnevõrra inimväärikust. Inimväärikus sõltub suuresti sellest, kas on võimalik endast lugu pidada. Üksikisiku vabadusest räägitakse nüüdisajal tülgastavalt palju. Inimõigustele lisaks tuleks jälle hakata rääkima ka inimese kohustustest ja sellest, et vabadus ilma vastutuseta riisub inimeselt võimaluse endast lugu pidada, teisisõnu jätab see inimese ilma inimväärikusest.

      LANGETATUD PEA

      Aastaid tagasi hakkas üks mu sugulastest jooma. Olin siis paarikümneaastane. Panin tähele, et mu sugulasel oli erakordselt raske vaadata mulle silma. Tol ajal ei saanud ma aru, mis võis olla selle põhjuseks.

      Kui inimene ei toimi vastavalt oma südametunnistusele ega ela oma moraalireeglite järgi, tunneb ta end süüdi olevat. Süütunne on nagu häirekell, mis tuletab meelde, et inimene peaks oma käitumist muutma. Kui ta asjadel siiski endistviisi minna laseb, võtab ta enda kanda järjest suureneva süükoorma. Lõpuks muutub see koorem nii raskeks, et vajub omaenda raskuse all kokku ja ladestub meie sügavamatesse hingekihtidesse. See kandam vajub otsa inimese seesmisele eneseväärikusele ja hakkab seda kahjustama. Nüüd on süütunne teisenenud häbiks.

      Häbil pole enam asja sellega, mida inimene on teinud, häbi näitab vaid seda, mida inimene väärt on. Säärane inimene ei tunne häbi pelgalt selle pärast, mida ta on teinud, vaid ta häbeneb iseennast. Säärasel inimesel on raske endale silma vaadata. Vähe sellest, ta ei suuda – nii nagu mu sugulanegi – enam vaadata silma ka kellelegi teisele. Häbikoormat kandev inimene langetab pilgu, sest tunneb, et tal pole enam mingit väärtust.

      Me kõik tahame tunda, et oleme inimestena väärtuslikud. See on üks meie põhivajadusi. See, kes ei suuda iseendast lugu pidada, kaotab inimväärikuse. Need kaks – väärtus inimesena ja eneseväärikus – käivad käsikäes. Kui kasvab meie võime endast lugu pidada, tunneme ennast väärtuslikumana. Kas võib inimene, kes on kaotanud käest oma eneseväärikuse, õppida endast taas lugu pidama?

      Jah, kindlasti võib. Võime endast lugu pidada taastub, kui inimene soostub silmitsi seisma oma süütundega. See tähendab, et kui inimene hakkab kuulma oma südametunnistuse häält, võtab omaks oma väärad teod ja motiivid ning astub samme oma käitumise muutmiseks, hakkab ta uuesti endast lugu pidama. Vastutuse võtmine iseenda, oma tegude ja kogu elu eest paneb teda jälle tundma, et ta on inimene, kes väärib austust. Kui pole enam midagi, mida peaks maha salgama, kui kapid on avatud ja luukered päevavalgele toodud, ei jää enam midagi, mis eristaks teda teistest inimestest. Siis tunneb inimene, et ta on niisama väärtuslik kui teised tema kõrval. Siis võib ta tõsta pilgu ja vaadata oma kaaslastele silma.