Siin on meil tegemist inimese kahe põhivajadusega – vabaduse ja turvalisusega, mille vahel me vahelduva eduga kõõlume. Me vajame vabadust, aga samas vajame ka turvalisust. Paljud valivad turvatunde vabadusest loobumise hinnaga. Nad ei julge reisile minna, vaid jäävad jaama. Seal nad siis oma reisikompsudega konutavad ja vaatavad, kuidas üks rong teise järel mööda vilahtab. Miks ometi? Sellepärast, et nende sisemuses valitseb sügav turvatunde puudus. See puudus on neisse sisse kootud võib-olla juba väga varases lapsepõlves. Nad on hingepõhjas veendunud, et elus ei saagi minna muud moodi kui ikka jälle halvasti. Säärane on nende kogemus ja see on nende jaoks püha tõde. Neil, kes on pidanud varases lapspõlves kannatama turvatunde puudumise käes, tekib hiljem väga tungiv vajadus hoolitseda selle eest, et seesama ei korduks. See teeks liiga suurt valu. Sisemist turvatunde puudumist tuleb siis kompenseerida välise üliturvalisusega. Hakatakse tegema alati ühtesid ja samu asju, tuttavaid ja turvalisi. Pole julgust proovida midagi uut. Uus kogemus võiks olla ohtlik, siis võidaks teha vigu. Lõpuks võib veel ilmsiks tulla, et ollaksegi keskpärane, ebatäiuslik.
Pelglik ja õige turvatundeta inimene kannab hinges rasket häbikoormat. See koorem on veendumus oma väärtusetusest. Säärane inimene ei julge välja näidata oma keskpärasust, sest siis võiks ta hakata tundma end väärtusetuna. Vaid inimene, kes on veendunud, et ta on väärtuslik, suudab silmitsi seista oma ebatäiuslikkusega. Siin on asi armastuses iseenda vastu, sest kui armastatakse iseennast, suudetakse leppida oma nõrkuse ja puudustega. Kui inimene teab, et teda armastatakse ja peetakse väärtuslikuks, ei pea ta enam olema perfektne. Ta on väärtuslik sellepärast, et ta on olemas. Sellest piisab.
Kuidas jõuda säärase usalduseni? Seda ei saa õhust kinni püüda ega raamatutest ammutada, vaid inimene tunneb ja teab oma kogemusest, et teda armastatakse ja peetakse väärtuslikuks. Me vajame selleks teisi inimesi. Sellega ei saa isegi Jumal taevas hakkama muul viisil, kui tulles inimeste juurde ja tegutsedes inimeste kaasabil. Armastusel läheb vaja nahka. Armastus ei ole pelgalt idee ega metafüüsiline mõiste. Armastus on käegakatsutav asi, mis ilmutab end teise inimesega kohtudes pilgu ja puudutuse kaudu. Seda tuleb inimesse hoolikalt sisse kududa ja salamahti tema hinge valada. Siia maailma ei söandaks keegi sündida, kui siin ei saaks tunda armastust. Need, kellele ei saa osaks armastust, jäetakse mängust välja, nad jäävad kinni emakasse ega saa kunagi iseendaks. Nad lükatakse kõrvale ja nad peavad leppima selle seisundiga, millesse teised neid panevad, nad ei saa võimalust iseend ega oma elu kujundada.
Need, kes on saanud teistelt inimestelt armastust, hakkavad vähehaaval aru saama, et armastust on ka nende eneste sees; see on sügaval igaühe keskmes, seal, kus on inimese tõeline identiteet, tema hingesisene laps. See on olnud seal kogu aja, see on oodanud ja oodanud. See on oodanud, et inimene läheks matkale otsima oma olemuse tuuma.
Kosest laskumisel saavad kolakaid ainult need, kel on küllalt jõukust, et nad võivad endale seda lubada. Nende inimväärikus ei ole aheldatud vigade tegemise või eksimise kartuse külge. Nende inimväärikus rajaneb sellel, et nad elavad armastuses. Albert Einstein on öelnud, et inimesel on tema eluajal vaid üks suur küsimus, millele ta peaks vastuse leidma: kas me elame hea- või pahatahtlikus maailmakõiksuses? Siin on suurel määral küsimus armastuse heaksvõtmises või armastuse kartuses. See, kes usub, et armastus on maailmakõiksuse kõige kandvam jõud, rajab oma ettevõtmised lootusele ja usaldusele. Ta sööstab kosest alla ja läheb vastu hullupöörasele seiklusele. See, kes armastusse ei usu, ehitab oma ettevõtmised kuivale maale. Ta jääb rannale teistele õpetussõnu hüüdma ja neid kritiseerima.
Me peame kartuse ja armastuse vahel valima. Enamik meist valib kord kartuse, kord armastuse. Me harjutame seda valiku tegemist läbi elu; me valime uutes olukordades ikka jälle kartuse ja armastuse vahel. Muidugi tuleb meil enda kanda võtta ka oma valikute tagajärjed. See on elu suur kingitus. Selle kingituse tingimatu olemus muudab meid vastutusvõimeliseks. Igaüks vastutab oma valikute eest, tahame seda või mitte. Ja just sellepärast on inimene nii erakordne olevus. Tal on voli luua oma elu, tal on voli teha valikuid elu ja surma puudutavates küsimustes. See on võrratu võimalus elada hullupöörast elu!
KAOTSILÄINUD ENESEAUSTUS
Nägin mõne aasta eest karikatuuri ajalehes Helsingin Sanomat. Pildil oli Helsingi linnaliikluse buss, täis halle enese ette põrnitsevaid halvatujulisi inimesi. Karikatuur ilmus sügisel ja selle allkiri oli järgmine: „Nüüd on käes see aastaaeg, mis teeb soomlastest õiged soomlased.” Olen mõnikord imeks pannud, missuguseks muutuks soomlase hingeelu, kui meil oleks äkki viie või kuue kuu pikkune suvi, hele ja päikesepaisteline. Vahest muutuksime siis tõesti joviaalsemaks, elujaatavamaks, rõõmsameelsemaks.
Minu enda armas suvine harrastus on purjetamine. Mitu aastat plaanisin purjetamisele lõppu teha, sõitsin ringi mootorrattaga, kuni ühel heal päeval üllatas mind mu unistuste purjepaat. Olin arvanud, et vahest saan säärase paadi omanikuks alles kuskil pensionipõlves. Aga see paat tuli ise minu juurde, üllatas ja vaimustas ning pani mind endasse armuma. Nõnda juhtus ka minu naisega. Varasemate kavatsuste kiuste lõime paadimüüjaga käed. Selsamal hetkel olime valinud endale uue eluviisi. Sealtpeale on meie mootorratas jäänud garaaži imestama oma peremehe äkilise meelemuutuse üle.
Olime purjetamas ja juhuste kokkulangemise tõttu jäime kolmeks ööpäevaks Hankosse. Oli parasjagu Hanko regati aeg. Regatt ei ole täiskasvanud inimeste meelispaik, sest selle juurde kuuluvad jätkupidustused, kus noorsugu lülitab alkoholi abil kolmeks päevaks välja oma ajutegevuse. Kolm pikka päeva vahtisin tühje, punetavaid, silmakoobastest väljapungitavaid silmi. Panin tähele, et peaaegu igal vastutulijal oli plekkpurk või pudel käes. Suured luksusjahid olid täis alla kolmekümneseid noori, kes kolm ööpäeva ühtejärge käratsesid ja karjusid. Kui purk sai tühjaks joodud, heideti see vette. Kui kellelgi kemmergu- või oksendamishäda peale tuli, õiendati see häda sealsamas sadama-akvatooriumis ära. Veepinnal ulpisid purgid ja pudelid, õllepakendid ja kilekotid.
Imelik küll, et kui inimene on piisavalt alkoholi pruukinud, arvab ta, et teised inimesed on kõrvakuulmise kaotanud. Ta ei räägi enam normaalse hääletooniga, vaid kukub räuskama. Keegi ei kuula enam teist, see ehk seletabki, miks siis lärmamiseks läheb. Igas paadis mürtsub vali muusika, sellest peab ju ometi üle karjuma.
Olin neist jätkupidudest kuulnud ja otsustasin minna linna peale vaatama, mis seal toimub. Seal käis niisama hull prassimine kui rannas, vaata et veel hullem. Tee kesklinnast randa oli sedavõrd täis lärmavaid, mörisevaid ja tühjapilgulisi noori, et edasi polnud enam mingit isu minna. Tänavad ja kogu rand oli täis plekkpurke, tühje õllepakendeid, kilekotte. Näis olevat enesestmõistetav, et keegi teine, mitte pidulised ise, koristab selle laga ära. See tähendab, et vastutus langes vallale ning valla maksumaksjale. Prassivad noored olid kahmanud endale vabaduse, kuid ei kavatsenudki võtta vastutust.
Järgmisel päeval läksin pitsabaari. Seisin seal tühjapilguliste noorte seas tund aega järjekorras ning sain lõpuks pitsa kätte. Leidsin endale ka koha. Kõrvallauas istus kümmekond noort inimest, kõigil üsnagi umbejoonud näod peas. Üks paarike külitas sohva peal ja käppis teineteist kirglikult. Mees muljus naise rindu ja naine aeles mehe süles. Ettekandjad püüdsid noortele meeleheitlikult märku anda, et siin on söögikoht, kus inimestel on õigus rahus einestada. Otsustasin, et me ei tule enam eluilmas Hankosse regati ajal.
Purjetasime edasi Ahvenamaale ja tegime vahepeatuse Utöl, minu vanaema endisel kodusaarel. Istusin tükk aega Utö tillukeses surnuaias ja silmitsesin haudu, kuhu olid maetud mu sugulastest kadunukesed. Päike säras