Võidujooks ajaga
Kui pöörad näo iseenese poole, hakkab su hing rääkima ja tõelus hakkab sinuga koostööd tegema. Kuni su nägu on kõrvale pööratud, töötab tõelus sinu vastu. Sestap tuleb meil elus alati õigete raskustega rinda pista. Ja sestap on kõik alati hästi.
LUGEJALE
Läänelik eluviis, selle uskumused ja hoiakud, kombed ja harjumused hiilivad meile ligi nõnda, et neist saavad meie oma kombed, uskumused ja harjumused. Need muutuvad meile enesestmõistetavaks ja me ei saa neid küsimärgi alla seada, sest siis peaksime küsimärgi alla seadma kogu oma eluviisi. Oleme korraga nagu pimedusega löödud. Me ei näe enam seda, mis on meil silme ees.
Lugesin hiljuti läbi raamatu, mis jutustab rootsi abielupaari purjetusreisist Teravmägedele ning sealt Islandi ja Shetlandi saarte kaudu tagasi Lõuna-Rootsisse. Abielupaar oli varem purjepaadiga käinud ümbermaailmareisil, niisiis oli tegemist kogenud purjetajatega. See naine, Birgitta Boye-Freudenthal, kirjutab raamatu esimeses peatükis nõnda:
„Aastate jooksul oleme õppinud aru saama, mis juhtub meiega igakord reisi alguses. Asi on kohanemises, sisseseadmises, uues elurütmis. Kui oleme kolm päeva purjetanud, mõistame, et me pole seekord mingil lühisööstul ega viibi kodust eemal ajutiselt. Oleme nüüd paadis. Neil esimestel päevadel on mobiiltelefon meil kogu aeg käeulatuses, et ükski kõne ei jääks tähelepanuta. Kolme nädala pärast on kõige halvem argistress meil üle elatud, õlanukid on allapoole langenud ja saame vabamalt hingata. Nüüd sõrmitseme telefoni automaatvastajat ainult õhtuti. Kolme kuu pärast tunneme end rahulike ja tasakaalukatena, võtame iga uut päeva vastu just säärasena, nagu see tuleb. Kui on vaja kellelegi helistada, ei tule meile kummalegi enam meelde, kus see mobiiltelefon siis nüüd on. Kolme aasta pärast oleme täiesti uued inimesed. Keha ja hing on leidnud uue kooskõla. Meie telefoniühendused on juba tükk aega tagasi üles öelnud.”
Pean tunnistama, et seda kohta lugedes läksid mul silmad märjaks. Sügaval hingepõhjas elab mul igatsus just säärase elu järele. Selles kirjelduses on midagi, millest olen puudust tundnud. Me peaksime saama elada just nõnda, et hing ja keha leiaksid kooskõla.
Pisarad panid mind järele mõtlema. Kui mu hing ihkab seda, kuhu too abielupaar jõudis kolme aasta pikkuse vabanemisprotsessi läbi, kuidas ma ometi pole varem selle peale tulnud? Küllap olen pime. Meie eluviis ja meeletu kiirustamine ei lase meil näha, mida meie hing tunneb. Meis elab tung pääseda sisse oma hinge keskmesse, elujõu keskmesse. Meil on tung kuulata oma sisemuses elutsevat tõelist mina, tung teada saada, mida see seal sügavas hingesisimas vajab, mida ta igatseb ja millest tunneb puudust. Kui see tung jääb rahuldamata, hakkame elama hingetut elu.
Kui meie hing näitelavalt pakku jookseb, hakkab meie käsi käima halvasti. Meie elust kaob mõte ja meelerahu. Siis tunneme, et meid on kistud kuhugi käsitamatusse näitemängu, mille sügavamat sõnumit ega sündmuste kulgu me ei mõista. Meie sisemus lööb häirekella. Aga me ei oska enam aru saada, mis on selle häire põhjus, hakkame otsima heaolu ja õnne, saamata üldse aru, mis meid ärevaks teeb. Hakkame otsima õnne välistest asjadest. Püüame olla edukad, koguda jõukust, parandada oma mainet, hankida elamusi ja meelelahutust. Et me enam ei tea, mida me õigupoolest vajame, tahame kindluse mõttes kõiki neid asju ühekorraga. Sellest sünnib kiirustamine. Ajame taga kõike, mis näeb hea välja, aga jookseme samas pakku oma hinge eest. Mida kiiremini jookseme, seda halvemini kuuleme, mida see meile öelda tahab. Esmalt sosistab hing meile vaikselt kõrva sisse, seejärel räägib valju häälega ja lõpuks karjub. Hing karjub siis, kui jääme haigeks, meid tabab pankrot, abielulahutus või mõni muu õnnetus. See on hinge viis saada meid niikaugele, et me teda lõpuks kuulda võtaksime.
Hingeline ehk tundeline inimene elab lähedases kokkupuutes oma minaga ning ta kuuleb selle häält. Seda tehes ta helendab ja sädeleb, on lummav ja isikupärane. Seda me kõik igatseme ja selleks on meil kõigil ka võimalus.
Meil on silmad, aga me ei näe. Meil on kõrvad, aga me ei kuule. Kes või mis vabastaks meid sellest hirmsast needusest?
EBATÄIUSLIKUD INIMESED
„Kui inimene teab, et teda armastatakse ja ta on väärtuslik, siis ei pea ta enam püüdma olla täiuslik.”
KEEGI TEINE
Mul on kombeks igal hommikul veerandiks või pooleks tunniks minna meie vaiksesse tuppa. Loen mõnd teksti või õigemini lasen tekstidel lugeda ennast. Lasen tekstil end kõnetada, lasen sel anda suuna oma päevale. Ma ei loe peaga, vaid südamega. Otsin ühendusteed oma hingega.
Olen aastakümneid nõnda talitanud, ja olen hakanud tundma, et pean dialoogi. Ma pole üksi, vaid kellegagi koos. Seda ühenduses olemise tunnet kannan kaasas kogu päeva. Sedamööda hakkan tajuma, et elan kellegi silma all, kes on minust suurem. Ma ise nimetan toda Teist jumalaks. Elus ongi tähtis õppida tundma tolle Teise juuresolu, nõnda, et kartus muutub vähehaaval usalduseks. Too teine on Armastus. Mida sügavamalt söandad tutvust teha armastusega, seda enam haihtub mu kartus. Asemele tuleb usaldus. Keegi kannab mind.
Ega ma kogu aeg ei jaksa uskuda, mõnikord pelgan, et keegi purustab mu plaani ning teeb seda koguni ettekavatsetult. Nõnda ongi viimasel ajal juhtunud. Siis olen hüüdnud tollele Teisele, et jätku ta mind ükskord juba rahule. Ma ei taha Temaga enam tegemist teha, ei jaksa enam taluda Tema saadetud vintsutusi. Ma pole tahtnud Teda ka hüljata, olen vaid jäänud vaikselt vigisema, ohkima ja kannatama.
Aga siis, kui olen hakanud aru saama, et mult on relvad käest võetud, tuleb usaldus tagasi. Mu ego surmatakse, et hing esile pääseks.
Mu ego on üsnagi elujõuline, kõrk, enesega rahulolev ja isepäine. Ta on ka salakaval. Mõnikord viib ta mu nii kaugele, et ma segan ära ego ja Jumala. See pole kuigi meeldiv. Ma vajan, et mu elus oleks olemas hinge vaatenurk: tahan mõnikord vaadata oma elu ja iseenda peale ülaltpoolt, igavikust ja kaduvikust. Mõnikord leian kätte selle perspektiivi. Siis jaksan jälle sumada selles soos, mida nimetatakse eluks. Kergem on tolles soos kahlata, kui päike paistab.
Olen purjetaja. Lainetaval merel, kui ilm on pilves ja hall, tuleb mulle mõnikord hirm peale. Aga kui päike välja ilmub ja soojendab, tekib uus lootus.
Lõpuks taandub kõik armastusele. Kui inimene tunneb ja teab, et teda armastatakse, jaksab ta mägesid liigutada. Aga kui armastus otsa lõpeb, pole millelgi enam mõtet.
Keegi on ütelnud, et ega inimese elus muud mõtet olegi, kui avaneda sellele imelisele tõsiasjale, et teda armastatakse.
NEED, KES SAAVAD KOLAKAID KOSEST ALLALASKUMISEL
Veidi lihtsustatult öeldes on olemas kahesuguseid inimesi: need, kes silmapilkugi kõhklemata on valmis kosest alla laskuma, kivide otsa sööstma, märjaks saama ja elu kaotama, kui kanuu ümber läheb, ja need, kes kaldal seistes õpetussõnu jagavad, kritiseerivad ja alavääristavad neid, kes kosega rinda pistes kolakaid saavad.
Teisisõnu on inimesi, kes selle asemel et ise elada, kritiseerivad neid, kes elavad.
Viimaste sihiks on endal hinge sees hoida, aga esimesed võtavad riske ja määrivad endal käsi. Kui nad on kosest laskudes ellu jäänud, panevad nad käima rõõmupeo, tõstavad klaasi oma õnne ja ellujäämise terviseks. Nahahoidjad seiravad rõõmupidu kõrvalt, tunnustavad riskialdiste saavutust pika hambaga ja leiavad, et õigupoolest on siin palju kära eimillestki.
„Elu on inimese kõige parem aeg”, on Matti Nykänen targalt tõdenud. Öeldu peab paika. Millal siis inimene veel võiks elada kui mitte oma eluajal?
Aga elu on täis ohte, elupaadike võib raginal kivide otsa söösta. Mitte ainult võib söösta, vaid suure tõenäosusega sööstabki. Üks ameerika jungiaanlik analüütik on öelnud, et mida enam inimene püüab oma elu kontrollida, seda