“Hea. Mul on meistri tunnistus.”
Thor uuris Clinti pikalt, ükski lihas ta näos ei liikunud. “Muidugi. Võta ennast vabaks mingil ajal järgmisel nädalal. Aga oma paadis ei ole ma mitte lihtsalt kapten, vaid kõigeväeline jumal. Kui see sulle sobib…”
“Kurat, muidugi,” ütles Clint, siis taltsutas end. “Vabandust, Genevieve.”
“Ma arvan, et teda see sõna ei häiri,” ütles Thor naeratades. Ilmselt ei olnud tal meelest läinud see, mida Gen talle oli öelnud.
“Pole hullu, Clint,” vastas naine. “Ja kui sa tahad, siis võid sa kindlasti mingil päeval tulla ka meiega.” Ta lootis, et ta päikeseprillid olid niisama läbipaistmatud kui Thori omad ja naeratus niisama meeldiv.
“Kihvt.” Clint vaatas ikka veel Thori, justnagu otsides heakskiitu. Seejärel hakkas ta taganedes eemalduma, näidates neile ülestõstetud pöidlaid.
“Oli teil ka hea päev?” küsis Thor, kui Clint oli läinud.
“Kena, jah, kena.”
“Midagi ei leidnud?”
“Kui oleks leidnud, siis ma oleksin sellest teatanud.”
“Ma mõtlen, midagi imelikku.”
Naine vastas talle veel ühe pingutatud naeratusega. “Teate, ma tõesti ei tea, kelleks te ennast peate. Ma olen nende riffide ümber keerelnud terve oma elu. Ma tunnen iga üksikut maamärki. Ja ma vean kihla, et ma leian meie huviobjekti üles enne teid.”
Mees nõjatus seljatoe vastu, kerge naeratus näol. “Te arvate, et olete minust parem, preili Wallace?”
“Ma tean, et olen.”
Mees raputas pead, see tegi talle nalja. Naise peast käis läbi mõte: mida paganat ta ometi teeb. Merepõhja kadunud objektide leidmise suhtes oli tol mehel kuues meel.
“Huvitav,” lausus mees. “Te viskate mulle kinda.”
Jah, ta viskas kinda. Ja see pidi mehe pisut teistpidi mõtlema panema. Ehk nii, et ta ei olnud selline hull, nagu ta enne oli arvanud, ometi oli ta hull – teistpidi, normaalses mõttes.
“Noh?” nõudis ta jäiselt.
Mees kehitas õlgu. “Kas see on väljakutse? Päriselt?”
“Loomulikult.”
“Võtan vastu.”
“Tore.”
“Me räägime siin tõelisest leiust, mitte kujuteldavast,” ütles mees.
“Aga muidugi,” nõustus naine.
“Hea küll. Mille peale me veame?” küsis mees.
Naine kehitas õlgu. Ta polnud panuste peale mõelnud.
“Kes kaotab, teeb kõigile välja?” pakkus ta.
Mees raputas pead. “Liiga odav.”
Naine kergitas kulme. “Ma pakkusin sõbralikku kihlvedu.”
“Sõbralikku kihlvedu?”
“Okei. Nii et me pole kaugeltki mitte sõbrad.”
“Kas teil on endasse nii vähe usku?”
“Kas ma peaksin oma maja mängu panema?” küsis naine kergelt, tundes kõhus kerget keeramist.
Mees raputas pead, ta naeratus muutus lahkemaks. “Mulle ei tuleks pähegi teilt maja ära võtta.”
“Miks te arvate, et teil see võimalus oleks? Ja mida mina võidu korral saan?”
Mees naeris valjusti, tal oli ilmselt juba väga lõbus. “Mul on üks kena paik Jacksonville’is.”
“Aga ma ei soovi Keyst lahkuda.”
“Nagu ma ütlesin, ma ei soovi teie maja ära võtta.”
Mees oli oma võidus kindel, naine teadis seda, ehkki ta ei näinud mehe silmi. Tema lihastes oli tunda vaevumärgatavat pinget. Tema mehelik ego oli ta üle võitu saamas. Testosteroon möllas. Haletsusväärselt ebaküps käitumine, mõtles naine.
Aga ta ise oli seda alustanud.
“Teil ei tule võimalust mu maja ära võtta,” kinnitas ta rahulikult.
“Noh, semudele väljategemine on liiga odav ja majade äravõtmine liiga kallis. Ehk võiksime selle üle homseni mõtiskleda?” pakkus mees.
“Nagu soovite, härra Thompson,” vastas naine jäigalt.
“Ei, nagu teie soovite, preili Wallace,” vastas mees pilklikult.
“Homme hommikul siis otsustame kihlveo,” ütles naine.
“Mul on üks idee,” pomises mees kavala muhelusega. “Aga see ei meeldi teile.”
Naine oli korraga kindel, et teab, mille peale mees kihla vedada tahab. See oleks pidanud ta raevu ajama. Ent selle asemel tegi see väljakutse tema jaoks hoopis põnevamaks.
“Tõesti?” pomises ta, korraga tundes, kuidas ta oma lihased samamoodi pingule tõmbuvad, nautides väljakutset ja hoolimatut otsustavust. Asi läks hulluks, mehe varjatud vihje seksile ainult kasvatas tema võitlusvaimu.
“Te tõesti ei tahaks seda teada. See on kaunis ogar mõte.”
“Ma arvan, et ma juba tean, härra Thompson. Küsitav on aga, kas ühe öö veetmine teiega minule just preemiat tähendaks.”
Mees naeris. “Te tegite siin küll suvalise oletuse.”
Naine tundis, et ta hakkab punastama ja püüdis sellest bravuuriga võitu saada. “Missugune preemia oleks siis teie jaoks ogar?” küsis ta meelitavalt.
Mehe näole tuli nüüd teistsugune naeratus, lihtne ja siiras – naine pidi tunnistama, et see naeratus oli väga armas. “Ogar ei pea tingimata tähendama… The Seeker,” ütles ta äkki.
“Mida?”
“Minu paat. Te saaksite mu paadi.”
Naine kortsutas kulmu. “Paat on teie oma?”
“Pardast ahtrini, jah.”
“Aga… see on ju kogu teie elu.”
“Ma ju ei kaota.”
Genevieve naaldus seljatoele, ta hinges oli segadus. “Te veaksite kihla oma sukeldumispaadi peale? Mille vastu…”
Mees naeratas jälle ja seekord oli see naeratus tõesti tahtlikult võrgutav. “Noh, selle pakkusite välja teie ise.”
“Mitte iialgi!”
“Minu mõtted ei liikunud selles suunas, kuni te selle välja ütlesite.”
“Vean kihla, et liikusid.”
“Ma poleks seda iial välja öelnud, kui teie ise…”
Naine ei saanud enam aru, mida ta päriselt tunneb.
“Te teete nalja, eks?” küsis ta tasa.
Mees kummardus ettepoole, naine tegi instinktiivselt sama. See oli nendevaheline kihlvedu, selles polnud ühtki teist osalist. “Ma ei tee nalja. Kui ma kaotan, siis ka maksan. Kas teie maksate?”
“Te riskite oma paadiga ühe naise vastu, kes on teie meelest hull?” küsis ta. “Te peate ise olema hullem, kui mina teie meelest olen.”
Mees naeris. “Päriselt mitte. Ma ju ei kaota.”
“Seda me saame näha, eks?” pomises naine.
“Nii et kihlvedu?”
Naine märkas, et Jack oli kohale ilmunud ja tõmbas teist lauda nende oma kõrvale. Ta taipas, et hetke pärast on baar rahvast täis, sest mõlema meeskonna liikmed olid hakanud välja ilmuma. Ta nägi juba Lizziet ja Zachi lähenemas. Ka Bethany, Alex, Victor ja Marshall on iga hetk kohal.
“Teised