Mu õe Victoria Jane Graham Davanti mälestuseks. Ta on enne mind ära läinud, ent pole ühtki päeva, mil ta minuga mu südames ei vestle.
Proloog
Kuju hõljus kummaliselt.
Eemalt tundus, et see on naine.
Genevieve Wallace ei taibanud esiti, mida ta näeb. Seal see oli, põhjas, hõljudes kergelt veevooluga kaasa, ja tundus kangesti… naise moodi.
Ta vaatas vasakule ja nägi pisut eemal Vic Damonit, keskendamas tähelepanu väljaulatuvale korallahelikule, mis tekitas läbipaistvas vees tunde, nagu oleks tegemist koopaga. La Doña nimelise laeva kohta saadud informatsiooni abiga püüdsid nad avastada saladusi pealtnäha tavalise, silmapaistmatu välispinna alt.
Ta kuulis oma kerget rütmilist hingamist ja vaatas õhumõõturit. Tal oli veel kakskümmend tuhat psiid alles ja sügavusemonitor näitas, et ta hõljus mõneteistkümne meetri sügavusel merepinnast. Ta võis minna seda imelikku kuju uurima, ohustamata oma isiklikku turvalisust.
Vesi oli nagu kristall, helkides sinise ja rohelise vahepeal. Temperatuur oli samuti absoluutselt täiuslik. See oli suurepärane õhtupoolik igasuguste huvipakkuvate objektide uurimiseks.
Eelmisel nädalal, kui nad siin piirkonnas tööd alustasid, oli kõik olnud teistmoodi. Esimesel päeval olid viieliikmelisest meeskonnast kolm tõsiselt haiged, sealhulgas Marshall Miro, ettevõtte Süvavee Päästetööd omanik. Gen ei jäänud merehaigeks, aga kõik muudkui õõtsus ta ümber… ja see ei olnud just meeldiv. Aga nüüd oli tuul täiesti vaibunud. Veepind oli peaaegu klaassile. Liiv oli põhja settinud.
Nähtavus oli väga hea.
Tundus, nagu oleks too kuju seal vees teda lausa kutsunud. Ikka veel kuuldes oma rütmilist hingamist, andis ta lestadega tugeva tõuke ja hakkas tolle ebamäärase objekti suunas liikuma.
Ligemale jõudes mõtles ta, et keegi oli ookeani põhja visanud mannekeeni. Eemalt oli see paistnud nagu naine. Mida lähemale ta jõudis, seda tõenäolisem tundus talle too teine variant. Jah, see pidi olema mingisugune mannekeen. Talle polnud lihtne hirmu nahka ajada, ent nüüd tollele kujule liginedes tundis ta endas kasvavat lisaks uudishimule ka teatud kõhedust.
Heledad juuksed heljusid vees vabalt ringi, moodustades ümber mannekeeni pea nagu pühapaistuse. Selles oli midagi pehmet ja kaunist, midagi võikalt elusat. Ta tüüris end paari tugeva lestalöögiga otse kuju kohale ja nägi, et see oli riietatud valgesse rüüsse, mis vee liikumisega kergelt kaasa hõljus.
Haiglaselt kahvatu nägu tegi ta sügavalt kurvaks.
Kaastundest sirutas ta käe, et kuju puudutada.
Ja siis…
Korraga märkas ta ehmatusega, et kuju oli siin ookeani põhjas sellepärast, et talle oli mingi raskus külge seotud. Ta pahkluude ümber sõlmitud nööri teises otsas oli riidest kott, mis näis olevat täidetud telliskividega.
Korraga ei kuulnud ta enam oma hingamist.
Ta pidi end sundima, et uuesti hingama hakata.
See polnud mannekeen. See oli inimkeha.
Veri ta soontes tundus jäisena. Ta hakkas halb ja ta sirutas nüüd tõesti käe, sest teadis, et peab seda nägu puudutama. Polnud mingit lootust, et see naine elus võiks olla. Kuskil polnud näha õhumulle liikumas; ümberkaudu polnud ühtegi teist paati, millelt ta oleks võinud siia tulla… ja ometi tundis Gen kohustust teda puudutada, et näha, kas saab teda päästa.
Just siis, kui ta sõrmed olid juba jõudnud väga lähedale naise elutule nahale, liigutas kuju äkki pead. Ta suured silmad avanesid ja vaatasid Genevieve’ile otsa. Kaks silma täis kurbust.
Ta nahk oli hallikas-valge. Ta huuled olid sinised.
Ta silmad vaatasid ainiti Genevieve’i, suu hakkas vormima hääletut O-d. Ta tõstis käe ja sirutas selle Genevieve’i suunas, justnagu anudes tema lohutavat puudutust.
Ta suu liikus naeratuseks, mõistvaks naeratuseks. Elutuks naeratuseks.
Siis vormisid sinised surnud huuled üheainsa sõna.
Ettevaatust.
1
“Kuule, keegi pole öelnud, et päike inimeste mõistusele hästi mõjub,” ütles kogenud ja asjatundlik sukelduja Jack Payne, vaadates Thor Thompsonit, pea pilklikult kaldu.
Thor omakorda vaatas umbes samamoodi seda naist.
Ta oli teda juba enne tol päeval näinud, kui meeskond, kes kuulus tema paati, mille nimi oli The Seeker, oli osariigi poolt palgatud grupiga kokku saanud. Mõlemad grupid olid kaasatud samasse uurimisprojekti, ja Thori meelest polnud kunagi mingit põhjust teiste kompaniide ja sukeldujatega koostööst keelduda. Eriti selles projektis. Florida osariik, samuti nagu keskkonnakaitsjad ja ajaloolased, oli otsustavalt mitmete meetodite vastu, mida varanduseotsijad olid minevikus kasutanud. Korallrahud on õrnad. Üks asi oli loodust natuke häirida, kui oli kindel lootus midagi leida; ent hoopis teine asi oli merepõhi ribadeks lõhkuda vaid selleks, et näha, kas sealt on midagi leida. Selle projekti olid käima pannud just ajaloolased, kelle tööl oli teoreetiline alus. Ent neil tuli kõigepealt oma teooria tõestada, et saada osariigilt luba viia merepõhja suurem aparatuur, mis võiks ehk koralliriffide ilu hävitada või kahjustada. Sest korallirifid tõid turisminduse abiga osariigile sisse tõelise varanduse.
Thor tegi tööd föderaalvalitsuse, mitte iseenda heaks, ja kuna Süvavee Päästetööd töötas osariigi heaks, siis ei saanud siin tekkida ohtu, et üks teise eest leitud varandust ära napsata püüab. Kui see tõeks osutub, et Marie Josephine lebab liiva, korallide ja veealuste rahude all ning nad leiavadki üles piraatide varanduse peidupaiga, siis saaksid nad omavahel hästi hakkama. Küllap nad jagaksid tulemust, aga niikuinii paneks osariik ja USA valitsus suuremale osale sellest käpa peale. Sukeldujana, kes kogu oma elu oli töötanud vanadel vrakkidel ja päästetöödel, oli tal küllalt hea elu olnud ja temagi oskas hinnata igapäevaseid elumugavusi. Aga ta ei teinud seda tööd varanduste pärast, mida nii mõnigi päästetööga tegelev sukelduja taga ajas. Talle meeldis see töö, meeldis ajalugu ja avastamisega kaasaskäiv põnevus.
Kui hiljuti Calliope Key lähedal La Niña vrakk avastati, sattusid väga erinevad inimesed taas kord vaimustusse mõttest, et Florida ranniku ääres on tuhandeid avastamata laevavrakke. Oli vägagi tõenäoline, et mõni neist vrakkidest võis peidus olla väliselt täiesti tavalise, silmapaistmatu pinna all. Liiga sageli juhtus, et inimesed ei märganud või ei tundnud ära seda, mida nad otsisid. Meri võis laeva jäänused mitme sajandi jooksul täiesti ära peita või märkamatuks maskeerida. Uurijad olid sellest palju teadlikumaks saanud alles lähiminevikus, kui erinevad oma aja ära elanud alused tahtlikult mere põhja uputati, et aidata moodustada seal kunstlikke riffe. Tolle kire jahutamiseks kõlas muidugi ka ettevaatusele manitsevaid ajaloolaste ja keskkonnakaitsjate hääli. Mitmed nendest kohtadest, kus Marie Josephine arvati olevat, olid arhiivide väitel merepõhja pühapaigad. Võimaliku leiukoha piisavaks tõestuseks peeti enama kui kaheksa üksiku objekti leidmist ühes piirkonnas: laeva lauahõbedast kuni kahuriteni välja. Alles siis lubati päästetöötajatel kohale tuua süvendamiseks, haalamiseks ja sõelumiseks vajalik varustus.
Thori grupp oli tuntud Otsijate nime all ning koos uuringuteks mõeldud samanimelise juhtpaadiga ei tegelnud nad mitte ainult fantastiliste avastustega. Oli aegu, mis olid enam valulikud kui erutavad, kui nad siirdusid otsima põhjaläinud laevadelt ellujäänuid või surnukehi. Siis ei sukeldunud nad mitte selleks, et imetleda Kariibi mere, Florida väinade või Mehhiko lahe silmapaistvat ilu. Vahel tuli sukelduda ka soolaugastesse, ja see oli eriti vaevarikas. See töö siin oli aga lausa nauding ning ta uskus, et tuleb sellega väga hästi toime. Nad ajasid piraatide jälgi. Osariigi ajaloolaste tehtud ettevalmistavad uuringud läkitasid nad sukelduma otse kõige kaunimatesse vetesse, mida ta iial kusagil maailma paigas näinud oli. See, mida ta praegu tegi, meeldis talle ülimalt. Kõige põnevam oli see, et need uuringud olid intiimset laadi. Kuna nad lähtusid vaid oletustest, oli see tõeline veealune avastusretk. Muidugi olid neil olemas hüdrolokaator ja radar, aga tormid ja aeg võivad minevikujäänustega väga halastamatult ümber käia; seepärast kasutasid nad ennekõike kõige elementaarsemaid uurimisvahendeid: oma isiklikke silmi ja instinkte.
Suurt raha – välja arvatud lootus