“Hei! Ma mõtlesin, et sa oled veel voodis. Ma ei näinud sind teiste hulgas,” hõikas mööda paadisilda liginev Marshall Thorile.
“Me ajame siin taga ju sajandi suurimat leidu,” vastas Thor kuivalt. “Ma ei tahaks seda mingi hinna eest maha magada ja sellest põnevusest ilma jääda.”
“Sa vist ei usu, et me midagi leida võime?” küsis Marshall, hõõrudes paljast pealage ja kissitades päikese käes silmi.
“Ma ei ole seda öelnud. Ma poleks siin, kui ma üldse ei usuks, et siit midagi leida võib. Ma lihtsalt tahaks teada, mida osariigi tegelased siis teha kavatsevad, kui siit midagi ei leita. Inimesed on selles piirkonnas juba aastaid vee all käinud. Tõsi, me leidsime sealt alt märke metallist, aga, põrgusse, see ei pruugi midagi tähendada.”
“Meil on vaja ainult tõestust, et laev on seal, siis on juba ökoloogide ja ajaloolaste asi edasine tegevusplaan välja vaielda,” ütles Marshall õlgu kehitades. Ta suunas pilgu Thorile. “Kui aus olla, siis mulle päris meeldiks oma nime mingis raamatus näha – et mina ka olen ühe suure leiu juures olnud. Kui otsusekindlus midagi tähendab, siis me kindlasti leiame selle.”
“Otsusekindlus tuleb alati kasuks,” pomises Thor. Ta vaatas ülejäänud sukeldujaid. Victor Damon andis Genevieve’ile temaga kõrvuti mööda rada kõndides kerge müksu. Naine pöördus, sihtis teda sõrmega ja ütles midagi. Ilmselt polnud sõbrad naise narritamist veel jätnud. Mees vastas talle, naine haaras ta nokkmütsi ja lõi selle talle pähe tagasi. Mõlemad naersid. Too politseinik, Jay Gonzales, paistis suhtuvat temasse väga lugupidavalt. Kui ta mingi segane oleks, siis poleks mees teda nii tähelepanelikult kuulanud, ka ei oleks ta sukeldujaid merepõhja saatnud.
“Sul on väga kokkuhoidev meeskond,” märkis Thor.
“Need kaks seal,” ütles Marshall, näidates peaga Genevieve’i ja Victori suunas, “ja Bethany käisid koos koolis. Parimad sõbrad. Vaene Alex on uus. Tema on olnud siin ainult kolm aastat. Tuli Key Largost,” lisas ta kuivalt. “Kuidas sinu omad on?”
“Parimad,” kinnitas Thor. “Lizzie ja Jack on kõike teinud: avariiabi, ülestoomist, päästetöid. Nad on suurepärane tiim. Sa ju tunned Jacki. Võib-olla pareminigi kui mina. Kutse nendest otsingutest osa võtta tuli üsna äkki, ja mitmed minu inimesed olid juba tööl teiste projektide juures. Mõni mu alalistest kaaslastest on puudu, aga Jacki olen ma tundnud igavesti ja mul on hea meel, et ta minu tiimis on.”
“Jackil on rohkem kogemusi kui meil kõigil kokku,” ütles Marshall.
“Me peame minema hakkama,” ütles Thor kella vaadates.
“Ma tahaksin olla all enne kella üheksat, et head nähtavust ära kasutada, enne kui tormid liiva üles keerutama hakkavad.” Ta laskis kuuldavale vile, tõmmates endale oma meeskonnakaaslaste tähelepanu, kes kiirustasid hommikusööki lõpetama.
Genevieve Wallace kõndis temast sõnagi lausumata mööda, silmad nagu teravad kristallikillud.
“Ilus hommik, kas pole, preili Wallace?”
“Jah, imeilus hommik,” vastas naine viisakalt ja tõttas edasi.
See oli tõesti imeilus hommik ja päev möödus ilma ühegi vahejuhtumita. Kolm erinevat sukeldumist, mitu tundi vee all. Natuke enne kolme, just nagu vabrikuvile peale, hakkas tõusma torm.
Thor oli näinud muutusi taeval silmapiiri juures ja vihmasadu eemal mere kohal. Kui sukeldujad kolmandat korda üles tulid, ütles ta Marshallile, et nad peaksid lõpetama. Nad sidusid paadid teineteise järele ja Thor kuulis, mida naaberpaadi meeskond oma varustust kokku pakkides kõneles.
“Minu arvates olime eile lähemal,” ütles Genevieve.
“Miks sa nii arvad? Tolle naise pärast, keda sa nägid?” aasis Alex.
Naine andis ta käsivarrele laksu. “Sest mul on selline tunne. Ma arvan, et me peame natuke tahapoole minema. Me ei otsinud eile piisavalt põhjalikult. Ükski peidetud asi ei hüppa ju ise meile liiva seest kätte.”
“Me räägime veel sellest,” ütles Marshall noogutades.
Selleks ajaks hakkasid mootorid nurru lööma, nad olid köied lahti sidunud, ankrud hiivanud ning hakkasid liikuma.
“Mis te arvate, kas Genevieve’il on õigus? Kas me peaksime tagasi minema?” küsis Lizzie.
Thor kehitas õlgu, ehkki ta sisimas mõtles, et nad peaksid tõesti sinna tagasi minema. Eelmisel päeval oli olnud liiga palju sekeldamist, liiga palju aega kulutati naise laiba otsimisele – see ei too laevavrakke merepõhjast välja.
Ta võpatas, kui ta mobiil helisema hakkas. “Vabandage mind,” ütles ta. Ta läks teistest ettepoole ja võttis kõne vastu. Sheridani häält ära tundes vangutas ta pead. “Jah, olgu pealegi.” Ta katkestas kõne ja vandus. Ettevalmistused olid tehtud. Aga nüüd… noh, kurat. See asi ei meeldinud talle. Kui Sheridan tahtis siia tulla ja temaga veel rääkida, siis tulgu pealegi. “Koosolek homme hommikul täpselt kell pool kaheksa!” hõikas ta teistele.
Thor oli ärritatud. Ta ei teadnud täpselt miks, aga too Sheridan käis talle närvidele. Mees oli koguni vihjanud, et ehk leiab Thor oma meeskonda sukeldujaid juurde. Talle ei meeldinud võtta tööle neid, keda ta hästi ei tundnud. Võib-olla peaks ta tõesti veel kellegi juurde palkama, arutles ta. Nad otsisid ju nõelu hiiglaslikus heinakuhjas, ja ta tahtis ka ise rohkem sukeldumisega tegelda. Noh, vähemasti homme saab tal olema veel üks mees paadis, kui Sheridan siia tuleb. Esialgu oli seegi hea, ehkki ta ei teadnud, kui kauaks ta Sheridani oma paati tahab. Võib-olla aitas see vältida uute, tundmatute sukeldujate juurdevõtmist.
See päev ei toonud neile midagi, aga Genevieve tundis end ikka nagu õnne tipul.
Ta oli magamise ajaks kõik tuled oma suvemajas põlema jätnud, sest pimedus hirmutas teda. Kui ta viimaks pärast pikka vähkremist uinus, siis magas ta hommikuni päris hästi.
Terve hommiku püüdis ta olla täiesti rahulik, asjatundlik ja ratsionaalne, lubades isegi poistel enda kulul nalja heita. Niikuinii ei lasta tal seda seika niipea unustada. Ja ometi hingitses tema näilise rahu all hirm. Ta soovis hardasti, et ta ei näeks enam vee all mingeid nägemusi, et ta ei kohtaks seal teda ettevaatusele manitsevat laipa.
Terve päeva hoidis ta Victorile lähemale kui tavaliselt, püüdes seda fakti tema eest varjata. Kui ta peakski midagi nägema, siis näeb seda ka Victor.
Nad ei leidnud midagi. Aga vees ei olnud ka laipu. See tegi päeva vähemalt tema jaoks tegelikult edukaks.
Kella viieks oli ta oma varustuse läbi loputanud, aidanud paadi ära panna, käinud duši all ja vahetanud riided. Seejärel ruttas ta puhkekeskuse baari.
Ta oli esimene, kes kohale jõudis. Clint nägi teda ja tõi talle ühe Miller Lite’ õlle. “Tahad ju õlut, eks?”
“Tahan. Aitäh.”
Noormees krimpsutas nägu. “See on kah ainuke sobiv vägijook jalustrabavatele naistele.”
“Bethany joob piña colada’t,” märkis ta.
“Noh, mõned tibid võivad seda endale lubada,” kinnitas noormees. “Sealt tuleb suur mees ise.”
Genevieve arvas, et ta pidas silmas Zachi – ta polnud ealeski ühtki teist nii suurt meest kohanud. Ent pöördudes nägi ta Clinti rääkimas mehega, keda ta eile oli pasapeaks nimetanud.
Tema meelehärmiks suundus mees otse tema poole. Samas, peale nende kahe nautis hetkel kohviku mõnusat varjulisust vaid eemal istuv vanapaar, kes oli siia tulnud Ohiost. Kenad inimesed, aga nad ei kuulunud sukeldujate tutvusringkonda.
Tutvus ei tähenda veel tundmist, mõtles Genevieve mehe lähenedes.
Too