Janet Hayle,
Stan Keiltykale,
John McCartneyle,
Helen McCartneyle,
Paul Reekiele,
Rosie Savinile,
Franck Sauzeele
Ja John Boyle’i mälestuseks
„Ilma julmuseta pole pidu…“
1
Amatöörid
1
Skeem nr 18732
Croxy, kes ükskord ometi higistab pingutusest, mitte narkotsist, rassib viimase plaadikastiga trepist üles, mina aga vajun voodile kokku ja vahin läbi tuima masenduse kreemikat seinexit. See on minu uus kodu. Üks toapugerik, kakskümmend ruutu, selle küljes esik, köök ja vannituba. Toas on usteta sisseehitatud garderoob, minu voodi ja veel umbes täpselt kahe tooli ja ühe laua jagu ruumi. Ma ei suudaks siin istuda: vangla oleks ka parem. Kuradi päralt, heameelega läheks tagasi Edinburghi ja vahetaks Frank Begbie kongi selle külmunud sara vastu.
Croxy vanade konide hais selles kitsukeses ruumis on lämmatav. Mina olen kolm nädalat suitsuta läbi ajanud, aga tõmmanud passiivselt umbes poolteist pakki päevas lihtsalt sellest, et tema siin on. – Janutav töö, on ju, Simon? Sa tuled ka Pepysi? küsib ta, õhin näol just nagu kalkuleeritud irve kahjurõõmust ühe teatud Simon David Williamsoni kasinate olude üle.
Mõnes mõttes oleks ehe narrus Mare Streetile Pepysi minna, et kõik saaksid hirnuda: „Tagasi Hackneys, Simon?“ Aga jah, seltskonda oleks vaja. Vaja on lobiseda. Aur tuleb välja lasta. Croxy vajab ka tuulutamist. Üritada tema seltskonnas suitsetamist maha jätta on sama hea kui kuskil narkomaane täis urkas herost loobuda.
– Sul vedas, et selle koha said, ütleb Croxy, aidates mul kaste tühjaks laadida. Vedas küll, eks ole, raisk. Leban voodil ja terve hurtsik väriseb, kui Liverpool Streeti kiirrong kihutab läbi Hackney Downsi jaama, mis asub köögiaknast umbes jala kaugusel.
Praeguses meeleseisundis tuleb paigale jäämine veel vähem kõne alla kui välja minemine ja nii me siis astume libedast trepist vargsi alla, mööda ohtlikult kulunud vaipa, mis on nagu liustiku serv. Väljas sajab lörtsi ja kõikjal valitseb peojärgse pohmaka hall aura, kui me seame sammud Mare Streeti ja raekoja poole. Croxy ütleb ilma igasuguse irooniata, et „Hackney on parem kant kui Islington, igatahes. Islington on juba aastaid perses.“
Võib juhtuda, et elad ula peal liiga kaua. Ta peaks praegu Clerkenwellis või Sohos veebilehti disainima, mitte korraldama Hackneys pidusid ja tühja-tähja. Õpetasin tõprale elutarkust, mitte et see talle kuidagi kasuks tuleks, vaid lihtsalt et selline jama enam kontrollimatult kultuuri ei imbuks. – Ei, see on samm tagasi, ütlen ma kätele puhudes, sõrmed endal roosad nagu keetmata viinerid. – Kahekümne viie aastase ränduri jaoks kärab Hackney küll. Edasipürgiva kolmekümne kuuese ettevõtja jaoks, ma osutan endale, on Izzy õige koht. Kuidas sa annad kõrgemast klassist näkile Soho baaris E8 aadressi? Mida sa ütled, kui ta küsib: „Kus see lähim metroojaam on?“
– Raudtee on normaalne, ütleb ta, osutades viaduktile pundunud taeva all. Buss number 38 puhib mürgist süsinikku süljates mööda. Need kuradi Londoni ühistranspordi tõprad muudkui kiunuvad oma klantsides infovoldikutes, kuidas autod kahjustavad keskkonda, ise samal ajal ohjeldamatult su hingamiselundkonda segi tampides.
– Kust kuradi otsast ta normaalne on, nähvan ma. – Rõve on. See on varsti terves Põhja-Londonis viimane koht, kus metrood pole. Isegi kuradi Bermondseys on juba metroo, persse kurat. Nad saavad selle ehitatud sinna kuradi lollakasse tsirkusetelki, kuhu ükski tõbras vabast tahtest jalga ei tõsta, aga siia ei saa, täitsa perses.
Croxy kitsas nägu tõmbub kergelt naerule, kui ta mind oma suurtest aukuvajunud silmadest piidleb. – Oled täna päris sitas tujus, mis, ütleb ta.
Jumala tõsi. Nii et teen seda, mis ma alati teen, ja uputan meelehärmi alkoholi, ütlen kõrtsis neile kõigile – Berniele, Monale, Billyle, Candyle, Steviele ja Deele –, et Hackney on ainult ajutine vangerdus, ärge arvakegi, et ma jälle täiskohaga siinkandis liikuma hakkan. Oo ei. On suuremad plaanid, sõber. Ja üldse, käin küll tihti peldikus, aga eranditult selleks, et võtta sisse, mitte heita välja.
Isegi ninna kühveldades mõistan ometi kurba tõde. Kokaiin on mulle, meile kõigile tüütuks muutunud. Oleme tülpinud tõprad keskkonnas, mida me vihkame, linnas, mida me vihkame, teeme näo, justkui oleksime universumi keskmes, risustame ennast odava narkotsiga, et tõrjuda seda tunnet, mis ütleb, et tegelik elu toimub kusagil mujal, adume, et tegelikult õhutame ainult sedasamust paranoiat ja ängi, ometi oleme kuidagi liiga apaatsed, et järele jätta. Sest kahjuks ei ole midagi muud huvipakkuvat, mille pärast järele jätta. Selle peale tuleb märkida, et Breenyl on kuuldavasti terve persetäis kokat ja tubli osa sellest paistabki juba ringi lendlevat.
Ühtäkki on käes homnepäev ja me oleme kuskil korteris, tõmbame piipu ja Stevie seletab, palju see mant talle maksma läks, tõmmates peale juues tusaselt taskust kägardatud rahapabereid välja, samal ajal kui õhus levib kimu. Iga kord, kui see õudne piip kõrvetades mu huuli puudutab, tunnen iiveldust ja lüüasaamist, siis aga viib savu mind teise ruuminurka: seal olen külm, kindel, rahulolev, ennasttäis, ajan suust jama välja, haun maailmavalitsemise plaane.
Siis jõuan välja tänavale. Ma ei teadnudki, et olen jälle Islingtonis. Hulkusin ringi, kuni nägin pargis üht tüdrukut, kes kaardiga maadles, üritades seda labakinnastega avada, ja reageerisin libeda lausega „Oled eksinud, beibi?“ Sealsamas vapustas mind mu hääle nutune toon, tulvil emotsioone, ootust ja isegi nõutust. Lõin tuikuma ühtviisi jahmatusest kui sellest kangest õllest, mis mul peos oli. Mida kuradit see nüüd pidi tähendama? Kes selle talle kätte pistis? Kuidas kurat ma siia sattusin? Kus nad kõik on? Midagi mõmiseti ja keegi jättis hüvasti ja ma astusin välja külma vihma kätte ja nüüd…
Tüdruk jäigastus nagu nahkpulk mu pükstes ja nähvas: – Kao ära… Pole ma sul mingi beibe…
– Sorri, musi, vabandan jultunult.
– Pole ma sul musi ka, teatab ta.
– See oleneb vaatenurgast, kullake. Lähene asjale minu mätta otsast, kuulen end lausumas, nagu oleks see keegi teine, ja näen ennast läbi selle tüdruku silmade: haisev ja räpane õllepurgiga joobar. Aga mul on oma töö, omad linnuvaatlused, isegi natuke rahakest pangas, paremad riided kui see plekiline ja haisev fliis, vana suusamüts ja kindad, nii et mis kurat siin toimub, Simon?
– Käi kuradile, lupard! ütleb ta ja seab end minekule.
– Algus läks nüüd metsa. Aga pole hullu, edasi saab ainult paremaks minna, on ju?
– Sõida sitale, hõikab ta üle õla.
Küll need tibid võivad vahel ikka pirtsakad olla. Siunan oma puudulikke teadmisi naistest. Olen küll mitmeid tundnud, aga va riist jääb alati ette, segab ennast alati minu, nende ja millegi sügavama vahele.
Püüan asju meenutada, oma hälbinud ja ülekuumenenud aruraasu tagasi vallutada, pikaks venitada ja perspektiivipalukesteks tükeldada. Mul koitis, et olin vahepeal kodus käinud, olin pärast viimast koksi hommikul masenduses oma uude urkasse maandunud, higistama hakanud ja New Yorgi senaatoriks kandideeriva ametikostüümis Hillary Clintoni ajalehefoto peale pihku löönud. Ütlesin talle kulunud lause, et tühja neist juutidest, ta on ikka veel ilus naine ja Monica ei kuulu kaugeltki tema liigasse. Igatahes Bill peaks laskma oma mõistust kontrollida. Siis me jagasime armastust. Pärastpoole, kui Hillary rahuldunult magas, läksin kõrvaltuppa, kus ootas Monica. Maitsekas postvõõrandumisajastu kebens, milles Leith kohtus Beverly Hillsiga. Siis lasin Hillaryl ja Monical omavahel asja teha ja vaatasin pealt. Alguses nad ajasid sõrad vastu, aga mul õnnestus neid ümber veenda, selge see. Istudes sellel äranühitud toolil, mille Croxy mulle andis, nautisin lõõgastunult vaatemängu, Havanna sigar või noh, peenike panatela suus.
Politseiauto jahib ulgudes Upper Streetil mõnda uimast tsiviilisikut, keda sandistada, ja ma võpatan tagasi reaalsusesse.
Selle maheda fantaasia nurjatu iseloom ajab mind kergelt ahastusse, aga seda ainult sellepärast,