Sünnipära ja veri tagasid talle koha püünel ülikutelaua taga seina ääres. Temast vasakul istus emand Dustin, riietatud, nagu ikka, musta range lõike ja kaunistusteta villasesse rüüsse. Temast paremal ei istunud kedagi. Nad kõik pelgavad saavat häbist määritud. Kui ta oleks julgenud, oleks ta naernud.
Mõrsjal oli aukoht Ramsay ja tema isa vahel. Ta istus seal, pilk maha suunatud, kui Roose Bolton palus neil emand Arya terviseks toopi tõsta. „Tema lastes saavad meie kaks iidset koda üheks,” ütles ta, „ja Starkide ja Boltonite vaheline pikk vaen saab oma otsa.” Tema hääl oli nii tasane, et terves saalis võttis maad vaikus, kui mehed tema kuulamiseks kõrvu kikitasid. „Mul on kahju, et meie hea sõber Stannis pole otsustanud meiega veel liituda,” jätkas ta naerulagina saatel, „sest tean, et Ramsay oli lootnud emand Aryale pulmakingituseks tema pea anda.” Naer muutus valjemaks. „Võtame ta saabudes uhkelt vastu, nagu tõelistele põhjalastele vääriline. Aga seni sööme ja joome ja lustime… sest talv on peaaegu kohal, mu sõbrad, ja paljud meist kevadet ei näe.”
Valge Sadama isand oli varustanud neid moona ja joogiga – musta porteri ja kollase õllega ning punaste ja kuldsete ja purpursete veinidega, mis olid kõik saabunud soojast lõunast paksupõhjalistel laevadel ja tema sügavates keldrites täidlasteks muutunud. Pulmakülalised õgisid tursapirukaid ja talikõrvitsaid, kaalikakuhjasid ja suuri ümaraid juustukerasid, suitsulammast ja süsimusti veiseribisid ja viimaks kolme hiiglaslikku pulmapirukat, mis olid suured kui vankrirattad, nende krõbe koorik varjamas porgandeid, sibulaid, naereid, pastinaaki, seeni ja maitsestatud sealihatükke maitsvas pruunis kastmes. Ramsay raius oma röövlimõõgaga lõike ja Wyman Manderly kandis neid ise ette, pakkudes esimesed auravad portsjonid Roose Boltonile ja tema paksule naisele Freyde Kojast, järgmised ser Hosteenile ja ser Aenysele, Walder Frey poegadele. „Parim pirukas, mida iial maitsnud olete, mu isandad,” kuulutas tüse isand. „Loputage seda alla Lehissaare kuldsega ja nautige iga suutäit. Mina teen seda kindlasti.”
Sõna pidades hävitas Manderly kuus portsjoni, kaks kõigist kolmest pirukast, huuli matsutades ja kõhtu patsutades ning täites end, kuni tema kuue rinnaesine oli kastmeplekkidest pruuniks tõmbunud ja habe koorikupuru täis. Tema õgardlikkusele ei suutnud vastu panna isegi Paks Walda Frey, kuigi tal õnnestus kolm lõiku ära süüa. Ka Ramsay sõi isukalt, aga tema kaame mõrsja vaid vaatas tema ette asetatud toitu. Kui tüdruk pea tõstis ja Theoni poole vaatas, nägi mees tema suurtes pruunides silmades hirmu.
Pooleteisekäemõõgad ei olnud saalis lubatud, aga iga mees seal kandis pussi, niisamuti Theon Greyjoy. Kuidas ta muidu omale liha lõigata saab? Iga kord, kui ta vaatas tüdruku poole, kes oli olnud Jeyne Poole, tajus ta küljel olevat terast. Ma ei saa teda päästa, mõtles ta, aga ma saaksin ta hõlpsalt tappa. Keegi ei ootaks seda. Võiksin paluda ta tantsima ja siis tal kõri läbi lõigata. See oleks heategu, kas pole? Kui vanad jumalad minu palvet kuulda võtavad, võib Ramsay raevuhoos ka minu surnuks lüüa. Theon ei kartnud surma. Pelgukantsi kongides oli ta saanud teada, et on palju hullemaid asju kui surm. Ramsay oli talle andnud selle õppetunni sõrm sõrme ja varvas varba järel ja see oli õppetund, mida ta iial ei unusta.
„Te ei söö,” täheldas emand Dustin.
„Ei.” Söömine oli tema jaoks raske. Ramsay oli talle ainult hambapuru alles jätnud ja närimine oli piinarikas. Joomine oli lihtsam, aga ta pidi veinikruusist kahe käega haarama, et seda mitte maha pillata.
„Kas teile ei meeldi sealihapirukas, mu isand? Parim sealihapirukas, mida iial maitsta oleme saanud, nagu meie paks sõber meile seletab.” Naine viipas veinikruusiga isand Manderly poole. „Kas olete varem paksu meest nii õnnelikuna näinud? Ta peaaegu vihub tantsu. Kannab toitu oma kätega ette.”
Kõik vastas tõele. Valge Sadama isand oli lustliku paksmao naerev ja naeratav võrdkuju, kes teiste isandatega nalja heitis ja neile seljale patsutas, hõikudes muusikutelt üht või teist muusikapala. „Laske kõlada „Lõppenud ööl”, laulja,” möirgas ta. „Ma tean, et see meeldib mõrsjale väga. Või laulge meile vaprast noorest Danny Flintist ja tooge meile pisarad silma.” Teda vaadates oleks võinud uskuda, et äsja on paari pandud just tema.
„Ta on purjus,” ütles Theon.
„Uputab oma hirme. Ta on üdini üks jänespüks.”
Kas tõesti? Theon ei olnud selles nii kindel. Ka tema pojad olid tüsedat kasvu, aga polnud endile taplustes häbi teinud. „Ka raudsaarlased peavad enne taplust pidu. Võtavad elust viimast, kui surm neid ees peaks ootama. Kui Stannis tuleb…”
„Ta tuleb. Ta peab tulema.” Emand Dustin kõkutas naeru. „Ja kui ta tuleb, kuseb paksmagu end täis. Tema poeg suri Verises Pulmas, aga tema jagab Freydega leiba ja soola, võtab neid oma katuse all soojalt vastu ja lubas ühele neist oma lapselapse. Ta isegi kannab neile pirukat ette. Manderlyd põgenesid kord lõunast, peletati vaenlaste poolt oma maadelt ja kantsidest. Veri ei muutu. Ma ei kahtle selles põrmugi, et paksmagu tapaks hea meelega meid kõiki, aga hoolimata suurest praalimisest pole tal selleks julgust. Selle higistava ihu all lööb sama arglik ja lömitav süda nagu… noh… teie oma.”
Viimane lause oli hoop, aga Theon ei julgenud samaga vastata. Igasugune häbematus maksab talle nahka. „Kui mu emand usub, et isand Manderly plaanib meid reeta, peaksite sellest isand Boltonile kõnelema.”
„Arvate, et Roose ei tea seda? Rumal poisinolk. Vaadake teda. Vaadake, kuidas ta Manderlyt jälgib. Roose ei puuduta enne ühtki rooga, kui ta pole näinud isand Wymani seda esimesena söömas. Ta ei võta sõõmu ühestki kruusist, kuni pole näinud Manderlyt rüüpamas samast vaadist. Usun, et talle meeldiks, kui paksmagu mingi reetmisega hakkama püüab saada. See pakuks talle nalja. Mõistate, Roose’il ei ole tundeid. Need kaanid, mis talle nii väga meeldivad, imesid temast kogu kire juba aastaid tagasi välja. Ta ei armasta, ta ei vihka, ta ei leina. See on tema jaoks kerge meelelahutus. Mõned mehed peavad jahti, teised kullijahti, kolmandad viskavad täringuid. Roose mängib inimestega. Teie ja minu, nende Freyde, isand Manderly, oma priske uue naise, isegi oma sohikuga – tema jaoks oleme kõik lelud.” Neist möödus üks teenija. Emand Dustin sirutas oma toobi välja, lasi selle täis valada ja viipas siis, et mees sama ka Theoni toobiga teeks. „Tõtt-öelda,” jätkas ta, „isand Bolton püüdleb enama kui lihtsa isandaseisuse poole. Miks mitte Põhja kuningas? Tywin Lannister on surnud, Kuningatapja sandistatud, Paharet põgenenud. Lannisterid on otsakorral ja teie tegite talle seda meelehead, et koristasite teelt Starkid. Vana Walder Frey ei hakka vastu, kui tema priske väike Walda kuningannaks saab. Valge Sadam võib osutuda problemaatiliseks, kui isand Wyman eesootava lahingu üle elab… aga olen veendunud, et ta ei ela seda üle. Mitte kauem kui Stannis. Roose kõrvaldab nad mõlemad, täpselt nagu ta kõrvaldas Noore Hundi. Kes veel üle jääb?”
„Teie,” sõnas Theon. „Olete veel teie. Kääbaskandi emand, abielu järgi Dustin, sünni poolest Ryswell.”
See pakkus naisele rõõmu. Ta rüüpas tumedate silmade helkides sõõmu veini ja lausus: „Kääbaskandi lesk… ja jah, kui seda sooviksin, võiksin ebamugavusi tekitada. Muidugi mõistab Roose seda samuti ja hoolitseb selle eest, et mind rahul hoida.”
Naine oleks võinud jätkata, kuid märkas siis meistreid. Nad olid kolmekesi koos sisenenud isanda ukse kaudu teisel pool püünet – üks pikk, teine tüse, kolmas verinoor, aga oma rüüdes ja kettides olid nad kolm halli hernest ühest mustast kaunast. Enne sõda oli Medrick teeninud isand Hornwoodi, Rhodry isand Cerwynit ja noor Henly isand Slate’i. Roose Bolton oli toonud nad kõik Talitundrusse Luwini kaarnate eest hoolt kandma, et sõnumeid saaks taas välja saata ja vastu võtta.
Kui