Kummaline väita, aga hiies oli soojem. Teisel pool selle piire oli Talitundur karmi valge jääkorraga kaetud. Rajad olid kaetud reetliku musta jääga ning kuuvalgel kiiskas Klaasaedade murdunud paanidel härmatis. Müüride äärde olid kerkinud räpase lume vallid, täites nii iga õnaruse ja nurga. Mõned neist olid nii kõrged, et varjasid endi taga uksi. Lume alla jäid hall tuhk ja tukid ning siin ja seal võis näha söestunud palki või naharibade ja juuksekahludega kondihunnikuid. Müüririnnatistelt rippusid jääpurikad, pikad kui piigid, ja palistasid torne justkui vana mehe jäigad valged vurrud. Aga hiies ei olnud pinnas jäätunud ning kuumaveeallikatest tõusis auru, sooja nagu imiku hingus.
Mõrsja kandis valget ja halli, toone, mida tõeline Arya oleks kandnud, kui ta oleks elanud nii kaua, et naituda. Theon kandis musta ja kuldset ja tema mantel oli kinnitatud õla külge robustse rauast kaheksajalaga, mille sepp Kääbaskandist tema jaoks kokku oli klopsinud. Aga kapuutsi all oli tema juus valge ja hõre ning tema ihu vanamehe hallikat tooni. Viimaks ometi Stark, mõtles ta. Käsi käevangus, sammus ta koos mõrsjaga läbi võlvitud kiviukse, sellal kui uduvoolmed nende jalge ümber liikusid. Trumm peksles kui neitsi süda, vilepillid tõid kuuldavale kõrgeid ja armsaid ning kutsuvaid helisid. Puulatvade kohal ujus tumedas taevas pooleldi udusse varjunud kuusirp, mis piilus nagu silm läbi siidloori.
Theon Greyjoy ei olnud hiies võõras. Poisiklutina oli ta siin mänginud, visanud kividega paispuu all olevas külmas tumedas tiigis lutsu, peitnud oma varandust iidse tamme tüve sisse, jahtinud enda tehtud vibuga oravaid. Hiljem, vanemana, oli ta pärast Robbi ja Jory ja Jon Snow’ga hoovil peetud harjutamisi kuumaveeallikates oma sinikaid leotanud. Kastanite ja jalakate ja sõdurmändide keskel oli ta leidnud salajasi kohti, kuhu peituda, kui ta soovis üksi olla. Oma esimese suudluse oli ta just siin saanud. Hiljem oli üks teine tüdruk näruse lapiteki peal pika hallikasrohelise vahipuu all temast mehe teinud.
Sellisena aga ei olnud ta hiide kunagi näinud – hall ja kummituslik, täidetud sooja udu ja hulpivate tulukeste ning sosinatega, mis tundusid kostvat kõikjalt ja samas mitte kuskilt. Puude all aurasid kuumaveeallikad. Maapinnast kerkis sooja auru, mähkides puud oma niiskesse hingusesse, roomates müüre mööda üles, et tõmmata jälgivate akende ette hallid kardinad.
Siin oli ka omamoodi rada, sihitult looklev ja sammaldunud ning poolenisti pori ja langenud lehtede alla mattunud mõranenud kividest jalgrada, mille muutsid reetlikuks alt ülespoole tungivad jämedad paksud pruunid juured. Ta juhtis mõrsjat seda mööda edasi. Jeyne, tema nimi on Jeyne ja see riimub sõnaga piin. Ta ei tohtinud sellele mõelda. Kui see nimi tema huultelt lipsab, võib see maksta talle sõrme või kõrva. Ta kõndis aeglaselt, vaadates iga sammu juures jalge ette. Tema puuduvad varbad muutsid kiirustades tema kõnnaku komberdavaks ja ta ei tohtinud komistada. Riku isand Ramsay pulm komistamisega ja isand Ramsay võib säärase kohmakuse eest libastunud jala nülgida.
Udu oli nii paks, et näha olid vaid lähimad puud; nende taga oli näha ainult kõrgeid varje ja ähmaseid tulukesi. Lookleva raja kõrval ja puude vahel võbelesid küünlad kui soojas hallis supis hulpivad kahvatud jaanimardikad. See kõik tundus kummalise allmaailmana, mingi ajatu kohana maailmade vahel, kus neetud nukralt mõne aja jooksul ringi rändasid, enne kui leidsid tee põrgu, mille nad oma pattudega ära olid teeninud. Kas me kõik oleme siis surnud? Kas Stannis tuli ja tappis meid une pealt? Või ootab lahing veel ees või on see juba tapeldud ja kaotatud?
Siin ja seal põles näljane tõrvik, heites pulmapeo külaliste nägudele punetavat kuma. See, kuidas udu võbelevat valgust tagasi peegeldas, muutis nende näojooned loomalikuks, pooleldi inimeselaadseks, moonutatuks. Isand Stoutist sai mastif, vanast isand Locke’ist raisakotkas, Hoorajääger Umberist groteskne peletis, Suurest Walder Freyst rebane, Väiksest Walderist punane pull, kellel puudus vaid ninarõngas. Roose Boltoni enda nägu oli kaame hall mask kahe räpase jääkilluga seal, kus pidid asuma silmad.
Peade kohal olid puud täis puhmas sulgedega kaarnaid, kes paljastel pruunidel okstel kükitasid ja all toimuvat kombetalitust jälgisid. Meister Luwini linnud. Luwin oli surnud ja tema meistritorn oli põlema süüdatud, aga kaarnad olid ikka siia jäänud. See on nende kodu. Theon mõlgutas, mis tunne võiks olla omada kodu.
Siis lõi udu lahku nagu janditajate etenduseks avanev kardin, et paljastada uus stseen. Nende ette ilmus paispuu, selle kondised oksad avali. Laia valge tüve ümber lasusid langenud lehed punaste ja pruunide vaaludena. Siin oli kaarnaid kõige rohkem ja nad pomisesid teineteisele mõrtsukate salakeeles. Ramsay Bolton seisis nende all, kandes pehmest hallist nahast kõrgeid säärsaapaid ja musta roosast siidist siiludega ning kiiskavate granaadist pisaratega sametvammust. Tema näol helkis naeratus. „Kes sealt tuleb?” Tema huuled olid niisked, tema kael krae kohal punane. „Kes astub jumala ette?”
Theon vastas: „Arya Starkide soost tuleb siia, et naituda. Küps ja õitsev naine, puhastverd ja aadlisoost, tuleb siia paluma jumalatelt õnnistust. Kes tuleb teda endale nõutama?”
„Mina,” vastas Ramsay. „Ramsay Boltonite soost, Sarvelaane isand ja Pelgukantsi aujärjepärija. Mina nõuan ta endale. Kes ta üle annab?”
„Theon Greyjoyde soost, kes oli tema isa hoolealune.” Ta pöördus mõrsja poole. „Emand Arya, kas võtate selle mehe endale?”
Tüdruk tõstis pilgu ja vaatas talle otsa. Pruunid silmad, mitte hallid.
Kas nad kõik on pimedad? Pika hetke vältel ei kostnud tüdruk midagi, aga nende silmade pilk oli anuv. See on sinu võimalus, mõtles Theon. Ütle neile. Ütle neile seda kohe. Hüüa nende kõigi ees oma nimi, ütle neile, et sa pole Arya Stark, las kogu põhi kuuleb, kuidas sind oma osa mängima sunniti. Muidugi tähendaks see tüdrukule surma, ja ka temale, aga Ramsay võib nad raevuhoos kiirelt tappa. Põhja iidsed jumalad võivad neile selle väikese heateo teha.
„Ma võtan selle mehe,” lausus mõrsja sosinal.
Kõikjal nende ümber helkisid udus tulukesed, sada küünalt, kahvatud kui varjutatud tähed. Theon astus tagasi ja Ramsay ning tema mõrsja ühendasid käed ja põlvitasid paispuu ette, lastes pead alandlikkuse märgiks kummargile. Paispuu punased silmad jõllitasid neid, selle suur punane suu justkui naerust avali. Kõrgemal okste vahel kraaksatas üks kaaren.
Pärast vaikset palvehetke tõusid mees ja naine uuesti püsti. Ramsay vabastas raske valgest villast ja halli karusnahaga palistatud ning Starkide koja ürghundiga kaunistatud mantli, mille Theon oli hetk tagasi mõrsja õlgadele asetanud. Selle asemele kinnitas ta roosa ja tema enda vammusel olevatega sarnanevate punaste granaatidega piserdatud mantli. Mantli seljal oli jäigast punasest nahast Pelgukantsi nülitud mees, jube ja õudne.
Nii kärmelt oligi kõik tehtud. Laulatused möödusid põhjas palju kiiremini. Selle põhjus oli preestrite puudumine, eeldas Theon, aga põhjusest hoolimata tundus see talle halastusena. Ramsay Bolton haaras naise sülle ja sammus läbi udu minema. Talle järgnesid isand Bolton ja emand Walda, seejärel ülejäänud. Muusikud hakkasid uuesti mängima ning laulik Abel alustas laulu „Kaks südant, mis löövad kui üks”. Kaks naist lisasid oma hääle ja moodustasid meeldiva kooskõla.
Theon leidis end mõttelt, kas ehk peaks ta palve lausuma. Kas vanad jumalad kuulevad mind, kui seda teen? Nad ei olnud tema jumalad, polnud kunagi tema jumalad olnud. Ta oli raudsaarlane, Pyke’i poeg, tema jumal oli saarte Uppunud Jumal… aga Talitundur asus merest pikkade penikoormate kaugusel. Sellest oli möödas juba terve igavik, kui ükski jumal teda kuulda oli võtnud. Ta ei tundnud enam ennastki ära ega teadnud